Kui palju siis eesti luuletajad seksist kirjutanud on? Kogumikus on umbes kaks ja pool sada teksti. Esimesi on tundmatu autori luuletus “Toomas ja Liiso” (lk 200) aastast 1779, mis annab kogumiku ulatuseks ümmarguselt 250 aastat. Seega keskmiselt üks seksiteemaline tekst aastas. Keskmiselt – võtame arvesse tsensuuri, kohtuasjad, hirmu- ja kombekuseperioodid ja tuleb välja, et eestlased on seksist kirjutanud täitsa isukalt. Varem vähem ja hillitsetumalt, hiljem rohkem ja värvikamalt. Siia võib mõtteliselt kõrvale asetada 2009. aastal ilmunud kogumiku “Erotikos. Eesti erootikat 20. sajandi algusest” (Eesti Raamat, koostanud Ants Järv), mis keskendub peamiselt erootilisevõitu proosale, ent viimases esineb muu seas luulet, mis oleks end ära õigustanud ka “Sõnades…”, näiteks Johannes Semperi “Küllalt!” (lk 235).

Teine, mis kogumiku juures silma hakkab, on meestekesksus. 74 autorist umbes 10 on naised. Umbes, kuna ka tundmatu autor võib olla naine; mõned värsid on väga mehelikud, mõned sootud.

Selgitan – Kadri Pettai “Kogu aeg läheb meelest abielluda” (lk 204–205) on naiselik tekst, seda iseloomustab intiimsus, argisus, suunatus, kohe lugema asudes on selge, et autor on naissoost. Merca puhul muutub olukord keerulisemaks – varjame autori nime ja alati polegi mõistetav, mis soost autor on. (Eeldame ka, et värske lugeja ei vii Merca stiili ja nime kokku. Ühele tuttavale põhikooliõpilasele näitasin Merca teksti “Duši all” (lk 298) ning too väitis, et see on mehe kirjutatud, sest seal on rida “kirsasaapaga lõi makq”.)

Mats Traadi “Kirg” (lk 273) on aga sootu tekst selles mõttes, et mõjub igavikuliselt.

Siin ja seal tekkis küsimus, miks mõni tekst on kogumikku juhtunud (järelsõnas olev seletus on asjalik ning koostaja Jaak Urmet kahtlemata pädev arvaja). Kuid kui näiteks Harald Rajametsa tekstis Honoré Balzac, kel “Viru Valgest sees oli sakk” (lk 136), kritseldab seinale “fuck”, siis on pigem tegu kodanikuallumatuse kui seksiga. “Fuck” on inglise keeles sama sisutühi sõna kui “love” ja “fuck you” verbaalne rünnak, mitte niivõrd vihje seksuaalaktile. Ometi on kogumikus ka selliseid tekste, kus seguneb filosoofiline või igavikuline seksiteemaga ja tulemus köidab mitmekülgsemalt (lisaks mainitud Traadi luuletusele saaks aga nii meeldivalt palju näiteid, et ei hakka ükshaaval üles lugema).

Kas miski häirima ka jäi? Ilmselt see, et teos mõjub kaootiliselt. Järjest lugedes tekivad tekstide vahel muidugi seosed, üleminekud, assotsiatsioonid, aga oleks oodanud huvitavamat struktuuri.

Temaatikat arvesse võttes saaks ju koostada alajaotused: 1. seksile eelnev, üleskutsuv, ligitikkuv; 2. akt ise, kirjeldus; 3. tagasivaatavalt kirjutatu, igatsus jne. Teine lahendus oleks kronoloogiline: alustada tollest tundmatust autorist ja lõpetada käesoleval sajandil. Nõnda oleks lugejal lihtsam kõrvutada äraolnud käsitlusi tänapäevase šokiluule ja otseütlemisega. Ka oleks saanud sel puhul kirjutada iga perioodi kohta kokkuvõtva ülevaate (lisaks Urmeti enda koostaja-kommentaarile näiteks käsitlus “Seks nõukogude eesti luules” vms).

Kolmas, näilikult kõige igavam, oleks olnud autorid perenime algustähe järgi ritta seada. Võimalusi on veel. Praegu mõjub kogumik meelelahutusliku, mitte kirjandusloolisena, aga see on ilmselt ka õigustatud, sest seks on kõige tervislikum (ja produktiivsem) meelelahutus.

“Sõnad soojas süliriimis” on soliidne väljaanne, mida ei häbene öökapil hoida. “Kaamasuutra” kõrval.