Seksist, pereelust, keskeakriisist
Bjarni Haukur Thorsson
“Isa”
Tõlkinud Askur Alas. Ajakirjade Kirjastus, 2014. 232 lk.
Raamatut lahti lüües nägin, et selles on temaatilised peatükid. Ja avasin viivitamatult peatüki “Seks”, mis oli raamatu keskel. Täpselt nagu vanemate tagant pihta pandud “Avameelselt abielust” avades otsisin kohe üles peatüki “Suguühe ehk coitus”.
Seksipeatükk oli lõbus ja ma sain kohe aru kahest asjast. Esiteks kirjutab autor ladusalt ja lõbusalt nagu islandi kirjanikule kohane (katsu sa seal kehva raamatut teha, sõbrad ei tee sulle pärast enam kõrtsus välja – ja seal on iga mats kõva kirjanik – ja Islandi joogihindade juures on see tõsine kaotus). Teiseks armastab autor liialdada. Ometi on see läbipaistev liialdamine. Teksti inimlik sisu asub hüperboolide taga nagu anekdoodis ja paistab sealt kenasti välja. See on nagu anekdoodiga – kui üle võlli ei keera, pole nalja, aga kui puudub tõetera, on mage.
Sügasin lugedes habet ja mõtlesin, et näe kui hea, et ma oma laste sündimise ajal tsiviliseeritud maailmas ei elanud ja ei kõhelnud poole aasta jooksul enne ja pärast sünnitust, kas on paslik seksida. Minu meelest sai seda asja aetud veel eelmisel päeval enne sünnitusmajja sõitmist ja tagasi tulles juba samal päeval. Tõsi, minu pindakäimisel, ja kes ütleb, et see polnud hiljem üks lahutuse põhjusi.
Nii – seega, kui Thorssoni rehkendusi lahutuste, kohtingute, reisimiste ja flirdi, raseduste, lapsesaamise ja -kasvatamise ja seksi kohta päriselt mitte uskuda, siis oma elu üle järele mõtlema paneb see küll. On ju hea, et saab olla lahe mees ka siis, kui oled pere(keskne)mees, kui hoiad oma naist ja lapsi ka siis, kui vahel plindrisse jääd. Absurdihuumor võib olla päästerõngaks ega pea tähendama nihilismi või armastusest ja lähedastest võõrandumist. Mõrumokalise eestlasena on mul siit õppida.
Eriti südamesse läks mulle kõik, mis puudutab vananemist ja keskeakriisi. Kui silme alla tekivad kotid, mis ulatuvad kõhuni (miks siis mitte juba alumiste kottideni?), siis saab tuge vaid eneseirooniast. Aga kui kotid on naise silmade all ja osalt seepärast, et ta on kodus rabelenud sinust rohkem, millest siis tuge saada? See on tõsine küsimus.
Natuke häirib mind, et tekst on vormistatud kui moralistlik eneseabiõpik – autor kipub dotseerima. Ideoloogia eelneb loole, aga see pole hea teksti tunnus. Hea tekst peaks andma sündmust ja tegelasi ja laskma ideedel ja tunnetel (mis lugu ikkagi käivitavad) tekkida lugeja sees ja peas.
