Sekt kui ühiskondlik mudel
Hiljuti kuulsin meie ajastule tüüpilist lugu.
Tallinna linn annab välja aasta kultuuriteo auhinda – eelmisel
aastal sai selle Eesti Arhitektide Liit. Kuna tegu on organisatsiooniga, mis
tihtipeale on linnaga mõtte- ja lausa
mõtteviisimõõku ristanud, tundus selline otsus linna poolt
suuremeelse žestina, lausa kodanikuühiskonna ideaalide praktiseerimisena.
Kuid karta on, et see jäi praeguse Tallinna esimeseks ja viimaseks
suuremeelsuse väljenduseks, keskerakondlik juht(kond) on tänaseks vea
parandanud – auhinna žüriist on vaikselt välja arvatud Kaarel
Tarand ja Maimu Berg ning nende asemele asetatud truud erakonnakutsud Tarmo
Lausing ja Mailis Reps.
Minu jaoks pole see ainult masendav
näide keskerakondlikust simulaakrumist, vaid kinnitus tundele, et toimub
mingi laiem protsess, mida julgeksin nimetada sektistumiseks. Muidugi, sekt on
sekulariseerunud tänapäevale sobiv religioosne mudel.
Rääkides eelkõige kristliku taustaga sektidest, on kerge leida
mitmeid iseloomulikke jooni. Näiteks iseloomustab sekte teatud suletus
või täpsemalt öelduna kiivalt kontrollitud avatus, selline
avatus, kus avaus muutub kitsaks piluks, millest küll püütakse
väljaspoolseid sisse tõmmata, kuid selle avause kaudu välja
tagasi saada on hulga raskem. Muidugi tuleb sektile kasuks karismaatilise
liidri olemasolu, kes siis peaks esindama ja esitama mingit ekstaasi, mis
ümbritsevast maailmast justkui puuduks. Jah, ekstaasi pidev taastootmine
tundub sektilise käitumise puhul olulisemgi kui karismaatilise liidri
olemasolu. Sellest tulenevalt on sektiline maailmapilt rangelt polariseeritud,
vahetoonidest puhtaks roogitud, oaas pole sellises nägemuses kõrbe
osa, vaid kõrbe vastand.
Sektide populaarsus on arusaadav,
kui lähtutakse eeldusest, et elatakse postmodernistlikus maailmas, mille
üks epistemoloogilisi käibetõdesid ütleb, et sellises
reaalsuses puuduvad Suured Lood; lood, mis suudaksid suuri hulki ühendada
või mis oleksid vähemalt nendele hulkadele vastuvõetavad
või üheselt mõistetavad. Inimesed on jäänud
või jäetud üksi. Võikski lausa väita, et
üksindus – sotsiaalse sidususe vähesus või lausa
puudumine – on muutunud praeguse aja Suureks Looks, et elatakse Suurte
Üksinduste aegu, kuid sellisel nägemusel puudub Suurele Loole omane
või lausa hädavajalik positiivne, maailma
korrastav-päästev ja teisalt sotsiaalselt siduv sisu. Kuna
üksikuid lugusid – või lugude interpretatsioone – kipub
praeguses maailmas olema enam-vähem sama palju kui (üksikuid)
inimesi, esinebki laias laastus peamiselt kaks võimalust – kas
valida oma elamise keskmeks, Suureks Looks “mina” ise
(ühe-inimese-sekt, samuti praegusele ajale sümptomaatiline ilming,
siiski omaette teema) või otsida sellist Suurt Lugu ikkagi,
kõigest hoolimata, kusagilt väljastpoolt.
Muidugi on
võimalikud ka vahepealsed vormid, mida sageli esineb
kodanikuühiskonna mudelites, kus saab tegutseda samal ajal nii
egoistlikest ui eneseohverduslikest motiividest lähtudes, erinevaid
lugusid teadvustades ja üksteise suhtes tasandades, kuid see on
jällegi teise loo teema. Igatahes, fragmenteerunud reaalsuses tundub
möödapääsmatuna tõsiasi, et ühestki maailma
haarama pürgivast ideest ei saa praeguses maailmas enam Suurt Lugu.
Seega tuleb mingisse Suureks Looks pürgiva loosse uskujatel
välistada see osa maailmast, mis uskujate Suurt Lugu ei mõista ega
jaga – suurem osa maailmast. Seega toob sektistumine kaasa ka
sektistujate enesekriitika ja enesepeegelduse kahanemise või suisa
kadumise.
Siiski on huvita
v näha, kuidas selline välistav ja polariseeriv mudel üha
järjekindlamalt religioossest sfäärist välja imbub,
haarates endasse hoopis teisi, praktilisemaid praktikaid.
Nagu
näiteks poliitika. Keskerakonna ekstaatiline sektistumine on täiesti
ilmne, kuid ei tundu, et teised suured erakonnad selle eest kaitstud oleksid.
Tüüpiliseks näiteks sobiks Rahvaliidu liidrite hiljutine
tusatsemine, kus endil ei nähtud ühtegi viga, aga ümbritsev
maailm oli pahatahtlikke tonte täis, struktuurid vajusid kolinaga kreeni.
Enesekriitika puudumine toob muidugi pahatihti kaasa eneseimetluse. Seega
ongi enda teguviisi kriitiliselt vaagiv poliitik muutunud haruharvaks
nähtuseks. Ikka maailm teeb liiga, maailm ei mõista.
Oma
mätta otsast vaadates tundub, et tihtipeale vilksatab sektilist
käitumist näiteks kirjastuste tegevuses. Oleks tore näha
kirjastajaid, kes kiidaksid aeg-ajalt näiteks ükskõik millise
konkureeriva kirjastuse raamatut või raamatusarja. Turu loogika aga
nõuab oma ning seetõttu peavadki kirjastused tihti tegema
näo, et kõik nende kirjastuse väljaantav on kvaliteetne ning
konkurentide õnnestumised ei vääri märkimist.
Ärilises sfääris tundub selline suhe paratamatuna – oma
teenuse või toote ekstaatiline imetlemine teiste
(“tavaliste”) toodete arvelt usutakse olevat üks edukamaid
võtteid turuosa-tatamil. Kõiksugu golden’id ja
tupperware’id kasutavad sellist loogikat varjamatult – nende
maailmapildis pärib inimene parima elu vaid nende pakutavate toodetega,
millega tegelemine ning millega tegelemisse uute inimeste kaasamine –
võrkturundus – pakub esmapilgul lausa tasuta sotsiaalset
sidusust.
Niisiis – ükski sfäär pole
sektistumise eest kaitstud. Kindlasti ei taha ma tõmmata üheseid
jooni religioossete sektide ja sektilisi piirjooni omavate mitte-religioossete
institutsioonide või koosluste vahele. Lihtsalt – ära hakkab
vaikselt tüütama see eneseimetluse ning sellest imetlusest
väljapoole jääva kurja või igava või lameda
maailma emotsionaalne vastandamine.
Jõudu tööle,
härra Lausing ja proua Reps, Keskerakond on kindlasti Eesti kõige
kultuurilembelisem institutsioon, valik saab olema raske.