Sel aastal Cannes’is
Kui harilikult paigutavad
korraldajad paremad filmid festivali teise poolde, siis tänavu oli seda
välditud. Vahest sellepärast, et hoida ära ajakirjanduse
harilikku hala "tänavuste filmide kehvast valikust".
Juba kolmandaks filmiks oli 1992 Kuldse Palmioksa võitja austraallanna
Jane Campioni armastusfilm "Hele täht" - rafineeritult
tundeid eritlev, ajastu- ja eriti kostüümitruu, suurepärase
duetiga armastuslugu 23aastase inglise luuletaja John Keatsi kiindumusest
18aastasesse neidu. See sai filmiajakirja Screen International
päevaajakirja kümnelt kriitikult kohe kõrgeima hinde ja kogus
neilt kokku 33 punkti.
Seejärel tuli kohe otsa prantsuse
"Prohvet" - 150minutine tõetruult mõjuv vanglalugu siin
maailmas täiesti üksikust kirjaoskamatust araabia päritolu
noormehest, kes kuueaastase karistuse ajal väga karmis miljöös
isiksuseks kasvab ja ennast kuritegelikus maailmas kehtestab, araabia ja
Korsika maffia vahel laveerides. Elutruu mäng peaosaliselt Tahar
Rahimalt. Screen Internationali kriitikutelt 34 punkti.
Hispaanlase Pedro Almodóvari "Katkirebitud embused",
ülivilunult lavastatud melodraama film noir'i laadis ühe
filmirežissööri traagiliselt lõppenud armusuhtest (naispeaosas
Penélope Cruz) meeldis kindlasti Almodóvari fännidele,
kuid oli tunda, et see kuulus lavastaja hakkab ennast kordama ja juba on tunda
maneerlikkust. Kriitikud olid aga ootamatult helded: 32 punkti.
Siis tuli austerlase Michael Haneke "Valge lint",
millele kriitikud andsid võrdselt "Särava tähega"
kokku 33 punkti. Põhja-Saksamaa kooliõpetaja jutustab Esimese
maailmasõja eelõhtul alevis toimunust. Ligi kahe ja poole
tunnises mustvalges filmis hargneb lahti üksikasjalik põimik
saksa külaühiskonna rangest reglementeeritusest,
silmakirjalikkusest ja ratsionaliseeritud julmustest, mille ohvriks
langevad ennekõike naised ja lapsed. Otsesed julmused
jäävad küll kaadri taha ja kuritööde toimepanijad
tundmatuks, kuid Haneke oskab hoida pinget ja luua allhoovusi. Võib
arvata, et laste omavahelistele julmadele suhetele viidates peab ta silmas ka
seda, mida paarkümmend aastat hiljem sellises keskkonnas üleskasvanud
inimesed Saksamaal toime panid. Kui Haneke oma esimestes filmides nõuab,
et vaatajal oleks äärmiselt ebamugav, siis nüüd,
67aastaselt, ei õhuta ta enam otsest jäletust ekraanil toimepandava
suhtes.
Ta on saanud endale mantlipärija. Filipiinide lavastaja
Brilliante Mendoza taotleb oma filmis "Kinatay" lausa
provokatiivselt, et hakkaksime tundma vastikust vägivalla vastu. Ta filmib
ajamõõtmeis üks-ühele ja ilma estetiseerimata
vägivaldset tapastseeni, kus neiu vägistatakse, lõigatakse
matšeetega tükkideks. Väljakutsuv film, mis ju küll annab
edasi päevase ja öise Manila atmosfääri.
Kriitikud hindasid seda madalaimalt. 12 punkti 40st.
Lars von
Trieri "Antikristus" oli omaette oopus. Kui kriitikud seda vähe
hindasid (16 punkti 40st), siis võis selle põhjuseks olla nii
lavastaja rõhutatud põlgus vaataja vastu, viimasel piiril
eksalteeritud enesekiitmine, aga kindlasti mitte viimasena ka see, et
virtuoosselt filmitud ja filosoofiliste pretensioonidega esitatud pilt ei
kandnud välja taotletud abstraktsioone. Süžee on selline.
Abielupaar (Willem Defoe ja Charlotte Gainsbourg) tegeleb
coitus'ega ja laps kukub sel ajal lahtisest aknast alla. Naine langeb
depressiooni ja mees üritab teda ravida. Asjatult. Isegi
õudusfilmide režissöörid pole seni avastanud, et hullunud
naine võib mehe jala läbi puurida ja jala külge kinnitada
käiakivi. Ning siis oma kliitori ära lõigata. Selle peale teeb
metsas suu lahti rebane ja kinnitab: "Loodus on kaos!"
Von Trier pühendab filmi Tarkovskile. Ilmselt on
"Antikristus" von Trierile sama pihtimuslik kui "Peegel"
või "Ohverdus" Tarkovskile. Kuid Trieri kujundid ei kanna
neisse mõeldud mõtte- ja tundelaenguid, Tarkovski omad aga
kannavad. Oikumeeniline žürii pidas vajalikuks filmile anda
"antiauhind", mida festivali direktor Thierry Fremaux kohe vastustas,
nimetades otsust "naeruväärseks ja peaaegu et üleskutseks
tsensuurile".
Jätkub järgmises Areenis
- Kuldne Palmioks “Valge lint”, Michael Haneke, Saksamaa/Prantsusmaa/Austria/Itaalia
- Grand Prix “Prohvet”, Jacques Audiard, Prantsusmaa
- Elutöö auhind Alain Resnais “Metsik rohi”, Prantsusmaa
- Režissöör Brillante Mendoza, “Kinatay”, Prantsusmaa/Filipiinid
- Žürii auhind ex aequo “Kalatiik”, Andrea Arnold, Suurbritannia ja “Janu”, Park Chan-wook, Lõuna-Korea/USA
- Näitleja Christoph Waltz “Vääritud tõprad”, USA/Saksamaa
- Näitlejatar Charlotte Gainsbourg “Antikristus”, Taani/Saksamaa/Prantsusmaa/Rootsi/Itaalia/Poola
- Stsenaarium Mei Feng, “Kevadepalavik”, Hongkong/Prantsusmaa
- FIPRESCI auhind “Valge pael”