Sel aastal Cannes’is vol 2
Raske on ette arvata Cannes’i žürii hinnanguid. Need ei lähe
kunagi
kriitikute hinnangutega täpselt kokku. Ei peagi minema, sest kriitikud
toimivad nagu väljakujunenud maitsekohtunikud, žürii on jälle
kunstimeediumi-kunstipoliitiku rollis. Ameerika filmiajakirja Variety
sosinad teatasid, et žürii arutelud olid täis pingeid. Miks nad ei
pidanud seda olema. Üks liige pidas seda žüriid oma elu halvimaks ja
teine riputas esinaisele, prantsuse näitlejatarile Isabelle
Huppert’ile
kuluaarides külge sildi “fašist”. Pressikonverentsil
säilitasid kõik
muidugi viisakuse ja nimetasid arutelusid harmoonilisteks ja
demokraatlikeks.
'
Ja siiski tundub, et žürii tähistas auhindadega ära
kõik
olulised ja silma paistnud filmid. Ehk jäi teenimatult meesnäitleja
auhinnast ilma prantsuse vangladraama “Prohvet” peaosaline Tahar
Rahim.
Selle sai austria-saksa näitleja Christoph Waltz inglise, saksa,
prantsuse ja itaalia keeles kõneleva gestaapo oobersti rolli eest
Tarantino lohmakas Teist maailmasõda käsitlevas fantaasiamuinasjutus
“Vääritud tõprad” (siis 14 aastat pärast
“Pulp Fictioni” poolt
väljateenitud Kuldset Palmioksa).
Liitlaste kolm salaluureoperatsiooni jooksevad kokku ühes juuditarile
kuuluvas Pariisi kinos, kus tapetakse nii Hitler, Goebbels kui Göring.
Hoogne meelelahutus arvukate tulistamiste, tapmiste ja
skalpeerimistega, kuid vajaks lühendamist (154 minutit pikk). Mida
režissöör pärast festivali ilmselt ka teeb.
“Antikristuse” pidas žürii vajalikuks ära märkida
parima naisnäitleja
auhinnaga Charlotte Gainsbourg’ile, rahvuselt prantslannale.
Kui mitmed auhinnad, nagu näib, anti teenitult, siis kriitikute
pinkidelt kostis pahameelehüüdeid Aasia filmide puhul. Brillante
Mendoza “Kinatay” lavastusega parim rezissöör?
Nõustun žürii liikme,
inglase Hanif Kureishi arvamusega: “Ma ei taha seda enam iialgi
näha.”
Ja žürii eriauhind Lõuna-Korea õige verisele 133minutisele
vampiiriõudukale “Janu” (režissöör Park
Chan-wook), milles preestrist
saab verenakkuse tõttu verd imev ja seksi armastav vampiir? Ja
stsenaariumi auhind Hongkongi biseksuaalide draamale
“Kevadepalavik”?
Just stsenaarne läbitöötamatus oli omane sellele filmile.
Loogiline, et hindamata jäi peale “Antikristuse” teine
ärritavaim film
festivalil, prantsuse kino enfant terrible’i Gaspar Noé
“Minemine
tühjusesse”, psühhedeelne 163minutine eriefektidest
monotoonsuseni
küllastunud eksperiment, mis üritas edasi anda tapetud noormehe hinge
teekonda pärast surma. Kindlasti saab see paljude noorte kultusfilmiks,
teistele on see lihtsalt kohutavalt tüütu.
Aga auhindamine on žürii õigus. Kindlasti arvan ma, et žürii
esinaine
Isabelle Huppert ei andnud Michael Hanekele Kuldset Palmioksa
sellepärast, et mängis tema filmis
“Klaveriõpetaja” ja sai Cannes’is
selle osa eest 2001 parima näitlejatari auhinna. Võimalik, et
kusagil
alateadvuses see luges.
Ja muidugi vääris hea elutöö auhinda Alain Resnais, kes
võttis selle
vastu kuu aega enne oma 87. sünnipäeva vastu filmi “Metsik
rohi” eest.
See on sarmikas, teatraalne, leidlik ja lõbustav nagu alati hea
operett, kus vorm saab juba sisuks. Kuigi ekstravagantse naise, kellelt
rahakott varastatakse, ja mehe, kes selle leiab, ootamatud, justkui
sünkoope täis suhtepöörded ei laabu lõpuks
õnnelikult, on see elegantne
kirgede mäng nauditav. Resnais on seni saanud vaid žürii Grand
Prix’
“Minu Ameerika onu” (1980) eest. Tema “Hiroshima, mu
arm”, mis seostas
ameerika aatomipommi ja sõjajärgse armastuse Prantsusmaal,
võeti 1959.
aastal festivalilt maha ameeriklaste protestide tõttu (kuigi võib
kahtlustada, et ka prantslased ei tahtnud näidata sakslastega
kurameerinud prantsuse tüdrukute paljaksaetud päid). Resnais’
film
Hispaania kodusõjast “Sõda on lõppenud”
jäeti 1963 võistlusest eemale,
et mitte pahandada Hispaania valitsust. “Ma armastan, ma armastan”
(1968) oli juba võistlemas, kuid festival lõpetas tegevuse, et
olla
solidaarne maikuu üldstreikidega.
Kõige pikem kõigutamine toimus aga tema dokumentaalfilmiga
“Öö ja udu”
(1955). See oli esimene prantsuse pikem uurimus sõjaaegseist
koonduslaagreist, ja jäeti lõpuks festivalilt välja, et mitte
häirida
tolleaegseid prantsuse-saksa leppimussuhteid. Viimastes filmides
Resnais enam päevapoliitikasse ei sekku. Teda huvitavad nüüd
ootamatud
pöörded ja irratsionaalsus inimkaraktereis.
Harva annab Screen Internationali kriitikute žürii nii kõrgeid
hindeid
nagu sel aastal Cannes’is. Ja haruharva saab nii Kuldse palmioksa kui
ka FIPRESCI auhinna sama film. Viimati juhtus see 2001. aastal, kui mul
oli au olla FIPRESCI žüriis.