Ja siiski tundub, et žürii tähistas auhindadega ära kõik olulised ja silma paistnud filmid. Ehk jäi teenimatult meesnäitleja auhinnast ilma prantsuse vangladraama “Prohvet” peaosaline Tahar Rahim. Selle sai austria-saksa näitleja Christoph Waltz inglise, saksa, prantsuse ja itaalia keeles kõneleva gestaapo oobersti rolli eest Tarantino lohmakas Teist maailmasõda käsitlevas fantaasiamuinasjutus “Vääritud tõprad” (siis 14 aastat pärast “Pulp Fictioni” poolt väljateenitud Kuldset Palmioksa).

Liitlaste kolm salaluureoperatsiooni jooksevad kokku ühes juuditarile kuuluvas Pariisi kinos, kus tapetakse nii Hitler, Goebbels kui Göring. Hoogne meelelahutus arvukate tulistamiste, tapmiste ja skalpeerimistega, kuid vajaks lühendamist (154 minutit pikk). Mida režissöör pärast festivali ilmselt ka teeb.

“Antikristuse” pidas žürii vajalikuks ära märkida parima naisnäitleja auhinnaga Charlotte Gainsbourg’ile, rahvuselt prantslannale.

Kui mitmed auhinnad, nagu näib, anti teenitult, siis kriitikute pinkidelt kostis pahameelehüüdeid Aasia filmide puhul. Brillante Mendoza “Kinatay” lavastusega parim rezissöör? Nõustun žürii liikme, inglase Hanif Kureishi arvamusega: “Ma ei taha seda enam iialgi näha.” Ja žürii eriauhind Lõuna-Korea õige verisele 133minutisele vampiiriõudukale “Janu” (režissöör Park Chan-wook), milles preestrist saab verenakkuse tõttu verd imev ja seksi armastav vampiir? Ja stsenaariumi auhind Hongkongi biseksuaalide draamale “Kevadepalavik”? Just stsenaarne läbitöötamatus oli omane sellele filmile.

Loogiline, et hindamata jäi peale “Antikristuse” teine ärritavaim film festivalil, prantsuse kino enfant terrible’i Gaspar Noé “Minemine tühjusesse”, psühhedeelne 163minutine eriefektidest monotoonsuseni küllastunud eksperiment, mis üritas edasi anda tapetud noormehe hinge teekonda pärast surma. Kindlasti saab see paljude noorte kultusfilmiks, teistele on see lihtsalt kohutavalt tüütu.

Aga auhindamine on žürii õigus. Kindlasti arvan ma, et žürii esinaine Isabelle Huppert ei andnud Michael Hanekele Kuldset Palmioksa sellepärast, et mängis tema filmis “Klaveriõpetaja” ja sai Cannes’is selle osa eest 2001 parima näitlejatari auhinna. Võimalik, et kusagil alateadvuses see luges.

Ja muidugi vääris hea elutöö auhinda Alain Resnais, kes võttis selle vastu kuu aega enne oma 87. sünnipäeva vastu filmi “Metsik rohi” eest. See on sarmikas, teatraalne, leidlik ja lõbustav nagu alati hea operett, kus vorm saab juba sisuks. Kuigi ekstravagantse naise, kellelt rahakott varastatakse, ja mehe, kes selle leiab, ootamatud, justkui sünkoope täis suhtepöörded ei laabu lõpuks õnnelikult, on see elegantne kirgede mäng nauditav. Resnais on seni saanud vaid žürii Grand Prix’ “Minu Ameerika onu” (1980) eest. Tema “Hiroshima, mu arm”, mis seostas ameerika aatomipommi ja sõjajärgse armastuse Prantsusmaal, võeti 1959. aastal festivalilt maha ameeriklaste protestide tõttu (kuigi võib kahtlustada, et ka prantslased ei tahtnud näidata sakslastega kurameerinud prantsuse tüdrukute paljaksaetud päid). Resnais’ film Hispaania kodusõjast “Sõda on lõppenud” jäeti 1963 võistlusest eemale, et mitte pahandada Hispaania valitsust. “Ma armastan, ma armastan” (1968) oli juba võistlemas, kuid festival lõpetas tegevuse, et olla solidaarne maikuu üldstreikidega.

Kõige pikem kõigutamine toimus aga tema dokumentaalfilmiga “Öö ja udu” (1955). See oli esimene prantsuse pikem uurimus sõjaaegseist koonduslaagreist, ja jäeti lõpuks festivalilt välja, et mitte häirida tolleaegseid prantsuse-saksa leppimussuhteid. Viimastes filmides Resnais enam päevapoliitikasse ei sekku. Teda huvitavad nüüd ootamatud pöörded ja irratsionaalsus inimkaraktereis.

Harva annab Screen Internationali kriitikute žürii nii kõrgeid hindeid nagu sel aastal Cannes’is. Ja haruharva saab nii Kuldse palmioksa kui ka FIPRESCI auhinna sama film. Viimati juhtus see 2001. aastal, kui mul oli au olla FIPRESCI žüriis.