Pressimaterjalid
Ei mäletagi, millal mulle viimati üks uus album nii väga meeldis. Lambchopi „FLOTUS“ klõpsatas end mu sügisesse paika kui õige pusletükk, mis mõnda aega kusagil tugitoolis või voodi all peidus on olnud.

Üllatusin – tõenäoliselt on selle plaadi palad kõige esimesed lood läbi aegade, mille puhul mulle ülevoolav autotune üldse närvidele ei käi, vaid vastupidi – meeldib. Olen autotune’i jälestanud sellest ajast, kui Cheri „põhilugu“ välja tuli, ja teinud seda täitsa edukalt kuni tänase päevani välja. Teinekord on lausa hea meel selle üle, kui mõni vana vimm üle aastate truu sõbrana sinuga kaasas käib – näe, on ikka midagi stabiilset siin maailmas ka, ei meeldinud see asi siis ja ei meeldi tänaseni; kergelt selline nostalgiline tunne isegi. Mittemeeldimise põhjused on võib-olla ka isiklikud, kunagi stuudios enda muusikat salvestamas käies arvati nadi lauluoskuse tõttu, et oleks vaja ikka seda või teist nooti tõsta ja liigutada, mis tekitas tohutut nördimust.

Avalehele
1 Kommentaari
Loe veel: