Sellest, mis hea
Georges Bizet “Carmen”
Lavastaja Marko
Matvere,
dirigent Erki Pehk.
Esietendus Pärnu Endla teatris
25. mail.
Bizet’ “Carmen” on üks nendest
ooperitest, mida peetakse lavastaja enesetapuks: liiga tuntud, üle
kuhjatud klišeedega, kõik teavad lavastajast paremini, kuidas
“peaks olema”, kaasa arvatud publik. Seetõttu oli minu
esimene küsimus läinud reedel Pärnusse Promfesti ja Endla teatri
ühistööna valminud “Carmeni” esietendusele
sõites, kas lavastaja Marko Matvere jääb ellu.
Olgu kohe öeldud: jäi küll, ehkki
mööndustega. Lavastuse tugevaimad stseenid olid
kahe-inimese-stseenid, mis olid detailselt paika pandud ja hästi läbi
töötatud – justkui oleks kaamera sõitnud tegelastele
lähedale ja suurendanud iga mõtte- ja tundemuutust. Matvere
saavutas selle, et kaks inimest tõepoolest suhtlesid laval ja ühe
reageering tingis teise käitumise, millest omakorda kasvas kogu
sündmuste ahel. Lavapartnerid oskasid üksteist kuulata. Esimene
selline stseen oli I vaatuses José (Ulric Björklund) ja
Micaëla (Tatjana Romanova) vahel. Sellega oli ära jutustatud ka
José päritolu lugu (siiras maapoiss) ja haavatav karakter.
José on tegelikult esimene, keda me ooperi alates laval
märkame – istumas maas vasakul lavanurgas, teistest eraldi –
tubakavabrik ja sõduriseltskond talle suurt korda ei lähe, aga
ta täidab kohusetundlikult käske. Lugu Carmenist ja Josést on
jutustatud José positsioonilt, José on ooperi kõige
dünaamilisem ja traagilisem tegelane. José satub Carmeni (Angelina
Švatška; teisel etendusel Huiling Zhu) füüsilisse
mõjuvälja, ta on hurmatud Carmeni naiselikkusest – nagu
ilmneb Carmeni vangistamisstseenis. Carmen on nähtavalt sisse
võetud ebatüüpilisest sõdurist Josést ja loonud
temast endale kangelaspildi – aga just kangelane José ei ole.
Pigem on jõuline kangelane Escamillo (Laimonas Pautienius), kes
saabub lavale nagu superman läbi saali vihisedes. On selge, et esimesel
võimalusel (s.t siis, kui Carmen vajalikuks peab) nopib imetletud staar
endale ka Carmeni tähelepanu.
Carmen ilmub lavale kahe
sõbranna, Frasquita (Angelika Mikk) ja Mercédèse
(Airike Kolk) saatel, keda on kogu lavastuse jooksul kujutatud mustade
saatuseinglitena – kahe peale on neil ka kaks tiiba. Kogu lavakujunduse
põhigamma oli must, kostüümides ka valge (Micaëla),
punane (Carmen) pluss sõdurite tänapäevane laiguline
vormirõivastus (kunstnik Madis Nurms, valgustuskunstnik Margus Vaigur).
Esimeses vaatuses viitab tubakavabrikule laval asuv rataste ja hammasrataste jt
mehhanismidega masinavärk, meenutades mõnd Léger’
maali. Vabrikutööliste koor teeb ka vastavaid mehaanilisi liigutusi,
mis loovad huvitava kontrasti sujuvalt hõljuva muusikaga. Teistes
vaatustes lükatakse masinavärk kõrvale ja lõpuks on ta
kummuli. Kavalehelt lugesin, et see masinavärk on saatuse masin.
Ooperi viimane vaatus ongi mähitud ainult musta – lisaks musta
värvi kostüümidele on kooril käes mustad lipud, millega
aeg-ajalt lehvitatakse, ja ka Carmen on juba vaatuse alguses surmväsinud,
mistõttu jääb puudu lõpupingest.
Bizet’ “Carmen” esietendus 1875. aastal Pariisis
teatavasti kõnedialoogidega ooperina. Pärnus kasutati
hilisemat retsitatiividega varianti, mis on mõistetav, sest ooperit
esitati prantsuse keeles. Tugevasti oli kärbi
tud äär
miste vaatuste koore, esimeses vaatuses olid tänavapoisid täiesti
välja jäetud. See, mis kooridest alles, kõlas kompaktselt
(koormeister Heli Jürgenson). Koori koosseisus olid enamasti EMTA
üliõpilased ja mõned “Estonia” koorilauljad, kes
tegutsesid laval täpselt ja temperamendikalt (lavastajale oli siin abiks
koreograaf Marina Kesler). Kokku oli lükatud kaks meesrolli: seersant
Morales ja salakaubavedaja Dancaïro (seersandist sai desertöör),
keda veenvalt esitas Taavi Tampuu.
Kõrvalosades jätsid
kindla mulje ka Roland Liiv (Remendado) ja Igor Tsenkman (Zuniga).
Hästi kõlas ansambliliselt riskantne kvintett teises vaatuses.
Üldse oli muusikaline teostus ühtlane (dirigent Erki Pehk; pianist
oli Helin Kapten), millest esile tõusid Romanova liigutav
lüürilisus, Björklundi nüansirikas fraseerimine ja
Švatška intensiivsus. Pärnu Linnaorkester koos
abijõududega musitseeris aktiivselt ja lisas vajalikult määral
dramaatikat. Kokkuvõttes võib öelda, et Promfesti ja Endla
teatri ooperi-ettevõtmised on järjest küpsemad ja nende
vajalikkuses pole kahtlust.