Andrew Liles
"In My Father's House are Many Mansions"
(Fourth Dimension)

Tumeda eksperimentaalmuusika remiksid.

Nimekate tumedama ambient/experimental-suuna esindajate remiksid Andrew Liles'i lugudest. Colin Potter, Jonathan Coleclough, Aranos, The Hafler Trio, Nurse with Wound, Freiband, Vidna Obmana, Irr.App (Ext) jt. Suunale tüüpiliselt on siin palju veidrate häälte sissesulatamist välilindistustele. Üksteisega võrreldes on kõik lood äraarvamatud, mõned (Aaron Moore, Darren Tate) koosnevad hõredatest tükkidest (pasun, kulinad, keeletõmbed), teised tihedamast raginast (Freiband, Band of Pain, Ruse, Irr.App (Ext)). Samas paistavad kõik selle stiili esindajad silma suure, märksa avaramates piirides avalduva süstemaatilisusega, kui tavaliselt eksperimentaalse muusika puhul harjunud oleme. Kõige põnevamad ekskursioonid ongi kõige süstemaatilisemad, nt puhta tumeda ambient'i soonel kaevandavad Bass Communion ja Coleclough, kelle lugudel on mitte ainult kõlalist, vaid ka sisulist katet. Stilistiliselt huvitavaima, rütmilise ja saagiva, minimalistliku, samas meloodilise, õige raskesti määratletava töö teeb Aranos. 9
Erkki Luuk

Giant Drag
"Hearts and Unicorns"
(Polydor)

Kitarripõrnitsemisalgetega ja äärmiselt siivutu suuvärgiga indie-pop.

See siin on üks plaat, mis mind närvi ajab. No mida, kurat! Algab nagu aasta album, sest "Kevin is Gay" on lihtsalt võrratu. My Bloody Valentine'i paroodia koos kassi moodi mäugumisega on just see, mis mulle meeldib. Sellist muusikat me tahtsimegi! Aga mida lugu edasi, seda mõttetumana see Inglismaal popp olev L.A. bänd tundub. Mingi kuradi poolnärviline vingumine + MBV stiilis kitarri kääksutamine. Mina seda plaati lõpuni kuulata ei saa! Ärge mõnitage mind, ma ütlen. See on nagu ostaks poest leiva, kus ainult esimene viil on rosinatega. Võis siis jäätis, kus on lubatud, et on iiris sees, aga ei ole. Sööd ja sööd ja ootad, no kus need iirise tükid nüüd on? Lõpuks iiveldad ainult. Not good, Giant Drag. 3
Raul Saaremets

Speak Low
"I'm Gonna Groove Ya!!"
Acid Jazz

Happelisi vikerviise puhkepäevaks.

Tore on näha, et selline vahva plaadifirma nagu Acid Jazz veel hingitseb. Mitte küll nii võimsalt kui neil aegadel, mil defineeriti moodne tantsu-jazz ja leibli hingekirjas olid Brand New Heavies, Jamiroquai, Galliano, Corduroy ning paljud teised ässad. Kui aus olla, siis pärast seda ma Acid Jazzi tegemistega väga kursis polegi olnud. Speaklow'd kuulates tundub muidugi, et ega seal majas vist suurt midagi muutunud pole. Küllaltki vaimuvaese nimega plaadile laotud materjal kõlab täpselt nii nagu dekaaditagune Corduroy või James Taylor Quarteti helivaramu ehk siis ülisuurtes kogustes Hammondit, 60ndate kitši gruuvi ja totralt lõbusat minnalaskmismeeleolu. Tegelikult on need päris mõnusad pühapäeva pärstlõunased vikerviisid, mille saatel on täitsa okei näiteks raamatut lugeda või mõnd muud moodi pohmelli põdeda. Väga ei gruuvi, aga närvi ka ei aja. Kergesti seeditav ja erilisele sügavusele ei pretendeeri. 6
Lauri Tikerpe

Agent M
"Šokolaad EP"
MTÜ Kuludpea

Interne tist raadio kaudu plaadile.

Mulle Agent M meeldib. Suurepärane näide, et kodus lindistatud muusika ei pea olema halb Sound Clubiga tehtud tümakas või kriipiv lo-fi indie. Kui "Seitse surmapattu" on veel korralik Eesti kvindirokk ja "Surfing On Tsunami" pigem katsetus kui korralik lugu, siis "Kus on mu kodu" astub sammu retrohõngulise diskoroki suunas ning "Šokolaad" on selles mõttes nagu lõpp-peatus - made in Sweden. Kui ei usu, siis kõrvutage nimiloo ingliskeelset versiooni mõne väljamaa bändi samas stiilis looga.

Häirib kakskeelsus. Inglise keeles ei kõla Agent M sugugi veenvalt. Selline kahe keele vahel pendeldamine mõjub (eriti popžanrites) veidi toorelt. 7
Mart Niineste

A.F.I.
"Decemberunderground"
(Interscope Records)

Jäneste pehme revolutsioon.

Kunagise Misfitsi-cover-bändi A.F.I. tegelikult seitsmes album on mingis mõttes ka nende teine. Eelnes sellele ju "Sing the Sorrow", mis tõi bändile kommertsiaalse edu ja laiema tuntuse, kuid tähendas varasematelt hardcore-pungi radadelt hoopis raadiosõbralikuma, emotsionaalset sorti rokkmuusika rüppe siirdumist. "Decemberundergroundil" on A.F.I. sama teemat jätkanud, ehkki veidi kahvatumal kujul nagu "teise plaadi" sündroomile iseloomulik. Niisiis pakub uus album üpris vaheldusrikast, kiiremat sorti rokkmuusikat (+ üks kohustuslik ballaad), mis on ootuspäraselt elektroonikaga vürtsitatud ja pikitud A.F.I. spetsialiteedi, ühislaulukohtadega. Minimalismist just rääkida ei saa, bänd läheneb kohati lausa staadionirokilikule pompöössusele (nt "Love Like Winter"), kuid üksikud lood (nt "Kill Caustic") paistavad veel mingi pungi-toorusega silma ja vahepeal leidub isegi teatud tantsulikkust ("37mm"). Kui alternatiivsemate huvidega kuulajale muusika ka midagi väga erilist ei paku, siis lahe jänestega kaanekujundus räägib igatahes 100% albumi kasuks. 5
Mart Kuldkepp

Angels & Airwaves
"We Don't Need To Whisper"
(Geffen)

Blinki-182 mees on astunud emotroonika ridadesse

Kui keegi (Tom DeLonge) saadab heast peast pensionile kommertslikult igati toimiva grupi (Blink-182), et selle asemel ühes pundi kunagiste menu- ja kultusbändide endiste liikmetega hakata viljelema "tõelist" muusikat, siis on selle taga ilmselt siiralt head kavatsused. Samas maksavad need head kavatsused kopikas ämber, kui katse aretada pop-pungist progressiivset rocki resulteerub U2 helipildist tuttava delay-efekti mõõdutundetus ekspluateerimises ning kordustele ülesehitatud lauluviisides (mis on niivõrd ühetüübilised laulust laulu, et sisuliselt täidab albumit üksainus, 51 minutit kestev võimatult tüütu kompositsioon), on kuri karjas. Iseenesest oleks huvitav tutvuda inimestega, kellele DeLonge'i nööbihääl naha vahele pugeda suudab (olevikus ja minevikus on neid olnud vähemalt 10 miljonit), sest antud hetkel muudab just see tekstides sisalduvad messianistlikud sõnumid ("The cure is if you let in just a little more love") naeruväärseks. 4
Andri Riid