Moonika Siimets (37) on režissöör, kelle debüütfilm „Seltsimees laps“ on ühtlasi Eesti Vabariik 100 filmikonkursi avateos. Film jutustab kuueaastasest Leelost, kelle koolijuhatajast ema 1950. aastal lapse silme all arreteeritakse ja Siberisse saadetakse.

Moonika, kas sa pabistad ka, et „Seltsimees laps“ on EV100 konkursi filmidest esimene, mis ekraanile jõuab – seda enam, et tegu on Leelo Tungla tähtsate tekstidega ja traagiliste ajaloosündmustega, mis on puudutanud peaaegu iga Eesti peret?

Ega mulle pole see kõik veel päriselt kohale jõudnud. Alguses, enne võtteid, tundsin küll tohutut vastutust; tekkis tunne, et osalen mingil spordivõistlusel, sest EV100 konkurss kestis ju nii kaua. Samas – kõik filmid, mis selle võistluse raames tulevad, on alguse saanud ­režissööri oma tahtest, mitte tellimustööd. Lugesin kunagi Leelo Tungla „Seltsimees last“ ja see vapustas mind, olin mitu nädalat selle mõju all, ei saanud magada. Juba mitu aastat enne konkurssi oli tunne, et tahan seda lugu rääkida, ja mulle tundub, et samamoodi on ka teiste võidufilmide puhul. Lähtekoht pole mitte EV100 filmi teha, vaid enda südames olulist lugu rääkida. Tänu sellele on keskendumine ja pühendumine suurem, tegemine ilus ja puhas.

Minu jaoks on see esimene film, ajastufilm, laps peaosas – siin on ju niipalju neid error-faktoreid, mille pärast pabistada. Aga kui juba võtted algasid, siis olin protsessis sees, tundsin rõõmu ja pinge kadus ära. Nüüd jõuab esilinastus lähemale ja mul hakkab uuesti hirm tekkima…

« Avalehele 0 Kommentaari