Nojah, heategijad ilmutasid ta teoseid võõrsil autorilt luba küsimata ja honorare maksmata. Selle eest karistati ikka ja alati kirjanikku. Ta ju ei tahtnud minna, tema keskkond oli vene keel ja kultuur, olgu olud, nagu nad on. Dovlatov oli uskumatult segavereline kahemeetrine meesiludus, selles maskeeringus oli ta üdini üks vene kõrgkultuuriga. Tema vaimne häll kiikus Leningradis.

Dovlatov on kultuskirjanik. Mitte sellepärast, et ta müüb. Tema kultust võiks võrrelda gripiviirusega. Ka Eestis on tal suur austajaskond (varem tõlgitud on eestiaineline "Kompromiss", "Omad", "Looduskaitseala"). Ta kirjutab tihti päris jubedaid lugusid, ta fantaasia toetub halastamatule realismile. Aga ta lood ei mõju räpastena, ta ei ähvarda ega mõista kohut. Täiesti ilmselt on tema kreedo olnud sarnane minu praeguse lemmikluuletaja Triin Soometsa ühe põhihoiakuga: elu on leping iseendaga. Pange tähele – lihtne lause ei ole lihtne.

Dovlatov on "maniakaalne" stilist, tema anne väljendub üldistatuna selles, et ta kirjutab kõik just nagu väga lihtsaks. Analüüsijale on aga tekst kõike muud kui lihtne. Lihtsam on naerda, naerda või surnuks. Näiteks Dovlatovi lause: "Olen olnud kolm korda abielus, alati õnnelikult."

Oma talenti hinnates kartis ta kõige rohkem Varlam Šalamovi mõju, tahe olla originaalne oli temas just nagu sünniga saadud. Aga Gogol oli õpetaja aegade tagant – vene kultuuri suurkuju, kes on säilitanud värskuse.

"Tsooni" hävitatud variant oli praegusest muidugi hoopis teine teos. NSVList pagendatuna anti Dovlatovile kaasa koer, aga käsikirju ei lubatud. Praegune versioon on kogu eluolulise segaduse tõttu "rebenenud" fragmentaarium, millesse on põimitud vestelised seletused kirjastajale – vaimukad, aga tüütud inimesele, kes pagendatu elu pole elanud. Ja lõpuks peab ikkagi ütlema, et ta raha siinmail tuli ajakirjandusest ja ta oli perfektne "nuputreial". Tema lepingus enesega polnud n-ö seisusevahesid.