Sergei Issakov: “Venelased olid siin juba ammu”
ühelt poolt pakub see 310-leheküljeline teos põhiteavet
Eesti vene intelligentsi kohta ning teisalt vastused küsimustele: kust
tulid venelased Eestisse, millised Vene kirjanduse suured nimed olid seotud
Eestiga, kui tugevasti mõjutasid teineteist eestlaste ja venelaste
kultuur ja kus on ikkagi kohalike venelaste kultuuriloo juured. See on pika
elutöö vältel tehtud uurimuste kokkuvõte, kirja pandud
laiale lugejale mõeldud publitsistlikus stiilis.
Mis ajendas selle raamatu sünni?
Mind
on venelaste kultuurilugu Eestis alati huvitanud, mulle on meeldinud tuhnida
vanades dokumentides, vanades raamatutes, kuid mitte see ei ole selle raamatu
avaldamise põhjus.
Nimelt on mind alati hämmastanud, et
eestikeelsetes kultuuriloo ülevaadetes puudutatakse ikka ainult eestlaste
rahvuskultuuri. Ometi arenes Eesti territooriumil paljude sajandite jooksul
paralleelselt põlisrahva kultuuriga ka teiste rahvaste –
eelkõige baltisakslaste ja venelaste kultuur. Ma leian, et kui neid ei
käsitleta, jääb Eesti kultuurilugu puudulikuks, kesiseks. Ja
üks selle raamatu kirjutamise põhjus on ka see, et mind on alati
riivanud levinud arvamus, justkui oleksid kohalikud venelased juurteta,
ajaloota, oma rahvuslike traditsioonideta.
Kas te tahate
öelda, et on olemas Eesti venelaste subkultuur ja et sellel
rahvusrühmal on oma juured ja oma ajalugu, venelaste kultuurilugu
Eestis?
Ma selgitan. Nõukogude võimu aastatel
katkes kohalik vene kultuuritraditsioon, mis kuulus eelmistesse aegadesse.
Viimasel ajal on Eesti venelastest elanikkonna seas – olgugi, et mitte
“laiade masside”, vaid esmajoones kohaliku intellektuaalse eliidi
hulgas – täheldatav elav huvi oma kultuuripärandi, oma
kultuuriliste lätete, traditsioonide vastu. Need inimesed tunnetavad, et
neil on seljataga tuhande aasta pikkune Eesti venelaste ajalugu. Praegu
käib meil vene kogukonnas raske protsess, tagasipöördumine oma
allikate juurde. Esmajoones puudutab see vene intellektuaalide eliiti. Ja ma
tahtsin selle raamatuga aidata inimesi, nii-öelda otsijaid.
“Eesti venelaste” teema on praegu poliitilises
mõttes keeruline, aga ega see ei olnud ka eelmistel sajanditel lihtne.
Kultuur sõltub suuresti ühiskondlikpoliitilistest oludest. Kas te
vaatlesite ka neid?
Paratamatult tuli puudutada venelaste
küsimust Eesti ühiskondlik-poliitilises elus. Ma leian, et
venelaste-eestlaste suhted on praegu ülemäära politiseeritud.
Sageli kantakse tänapäeva rahvustevahelised
“komplikatsioonid” üle ka minevikule. Eesti teadlaste
seisukohad ei lange alati kokku suurema osa Vene õpetlaste
positsioonidega. Ma püüdsin olla oma raamatus vaieldavates
küsimustes maksimaalselt objektiivne, üritasin panna kirja
mõlema diskuteeriva poole seisukohad. Samal ajal ei varjanud ma
vaidlusaluses küsimuses ka oma positsiooni.
Teie
raamatus on ära toodud Eesti venelaste kultuuriloo
arenguperioodid. Millele see periodiseering tugineb?
Ajaloo
pöördepunktidele. Alustame 10. sajandi lõpust, kui –
nagu kinnitavad mõned uurimused – Eesti territooriumile ilmusid
esimest korda venelased. Teise tähtsa arenguetapina võib nimetada
perioodi 13.–17. sajandini (siin on veel kolm alajaotust: Eesti
ristirüütlite valitsemise all, Liivi sõja aeg, Eesti Rootsi
võimu all). Edasi tuleb kolmas periood: Läänemere alad Vene
impeeriumi koosseisus kuni 1880. aastateni. Neljas periood: 19. sajandi
lõpp, 20. sajandi algus. Seejärel iseseisva Eesti Vabariigi ja
Nõukogude Eesti perioodid. Viimane on ajaloo uusim periood. Raamat,
millest me tä
na räägime, on esimene osa. Selles on esitatud perioodid kuni 1940.
aastani. Eesti venelaste kultuuri arengust nõukogude võimu ajal
ja meie päevil tuleb juttu järgmises väljaandes, mille
kallal ma kavatsen töötada järgnevatel aastatel.
Millal siis venelased hakkasid eestlastega sidemeid sõlmima
ning tulid ja asusid praeguse Eesti territooriumile elama?
Oh, kõigepealt peab ütlema, et venelased kui eraldi, iseseisev
rahvus kujunes välja alles 14.–15. sajandil, enne seda oli vanavene
etnos, idaslaavlased, kellest tekkis hiljem kolm rahvust: venelased,
ukrainlased ja valgevenelased. Seega rääkides 10. sajandist,
räägime tegelikult idaslaavlastest. Ühesõnaga,
slaavlased ilmusid Eesti territooriumile umbes tuhat aastat tagasi.
Vähemalt ei eita ei vene ega eesti soost teadlased, et venelased olid
Eestis alates 11. sajandist. Mis puudutab venelaste Eestisse tuleku täpset
aega, siis selle üle vaieldakse; raamatus on esitatud ka eri versioonid.
Kõige iidsemat perioodi vene-eesti sidemete ajaloos rekonstrueeritakse
eelkõige arheoloogilise materjali põhjal, vähemal
määral keeleandmete ja veelgi vähemal määral
folklooriandmete alusel. Aga keeleandmetele tahaksin siinkohal tähelepanu
juhtida. Asi on selles, et muistses eesti keeles on palju idaslaavi
laensõnu. Neid uuris akadeemik Paul Ariste. Näiteid on palju: sirp
– serp [????], und – uda [???], turg – torg [????], verst
– versta [??????], jaam – jam [??] (küüdiküla, kus
vahetati hobuseid), pagan – poganõi [???????], ja nii edasi. On
laensõnu, mis annavad tunnistust sellest, et slaavlased ja eestlased
hakkasid suhtlema juba varem kui 10. sajandil, sest teatud keelelised
iseärasused, mis eestlased üle võtsid, olid vene keelest 10.
sajandi keskpaigaks juba kadunud.
Aga liigume vanadest
aegadest edasi. Sajandite vältel moodustasid venelased Eesti elanikkonnast
kaks kuni neli protsenti. Aja jooksul see protsent suurenes, kuid oli (kuni
nõukogude perioodini) suhteliselt väike. Kuidas me saame siis
öelda, et venelaste kultuur mõjutas eestlaste oma?
Suhete intensiivsust ja kultuuride vastastikust toimet ei mõjuta
üksnes kvantiteet. Siin mängib oma osa ka selle pealtnäha
väikese protsendi kvaliteet. Ja just intelligentide protsent vene
elanikkonna esindajate seas oli Eestis tavaliselt väga suur.
Näiteks 18. sajandil oli Eestis just kaks protsenti
venelasi. Siin olid esiteks laevastikuga seotud inimesed. Aga sellel ajal
oli laevastikus teenimine väga prestiižikas. Vene ohvitseride seas, kes
Eestis teenisid, oli väga haritud inimesi, kes jätsid oma jälje
Vene kultuuri. Nimetagem kas või Puškini emapoolset vaarisa Abram
Petrovitš Hannibali, Peeter Suure lemmikut ja suurt
sõjaväeinseneri. Sellel ajal oli Eestis ka suhteliselt palju
venelastest kaupmeeskonna esindajaid. Aga 19. sajandil saabus siia kanti
üha enam just haritud venelasi. Loomulikult mõjutasid nad eestlaste
kultuuri. Kuid kohalik kultuur mõjutas siia saabunute maailmavaadet
veelgi enam.
Millised Vene kultuuri suured nimed olid veel
mingil viisil Eestiga seotud?
Puškin Eestis ei
käinud (naerab)... kuid on hämmastav lugu kuulsa Vene poeedi Žukovski
ja Mašenka Protassova (kelle haud on Tartus säilinud) armastusest;
luuletaja käis Mašenkal pidevalt Derptis külas. Mõned
leheküljed Fjodor Dostojevski eluloos ühendavad teda Eestiga.
Eestiga on seotud ka Vene luuletaja Afanassi Feti elu ja tegevus.
Muide, Gribojedovi “Häda mõistuse pärast”
nägi esime
st korda ilmavalgust just Eestis, kus see teos õnnestus välja anda
saksa keeles ja tsenseerimata. Seda nimekirja võib veelgi
jätkata...
Ajalugu kulgeb alati justkui spiraali
mööda. Eesti ajaloos oli hetk (19. sajandi lõpul), kui toimus
venestamine. Just sellel perioodil viidi Eesti koolid kohustuslikus korras
üle venekeelsele õppele. Kas teile ei tundu, et need meetodid
sarnanevad mõneti praegustele vene koolide eestikeelsele õppele
üleviimise meetoditega? Ja mida räägib ajalugu, kuidas
mõjutas toonane üleminek teadmiste taset?
Jah,
meetodid on osalt samad. Vähemalt selles osas, mis puudutab ideed. Kuid
eestikeelse kooli üleviimist venekeelsele õppele me kirume, aga
praegust vene koolide üleviimist eesti keelele – ametlikult –
kiidame. Tegelikult viidi ajaloo sellel hetkel venekeelsele õppele
üle kõik õppeasutused, alates algkoolidest ja
lõpetades kõrgemate õppeasutustega, mis andis hoobi kogu
siinsele haridussüsteemile, tõi kaasa koguni kirjaoskamatuse
suurenemise. Algusaegadel hariduse tase üldse langes. Näiteks kogenud
pedagoogid, kes ei osanud vene keelt, olid sunnitud koolidest ja
gümnaasiumidest lahkuma. Nende asemele tulid vähem kogenud,
mõnikord ka lihtsalt kehvad, kuid vene keelt oskavad õpetajad.
See on mõneti sarnane tänase päevaga.
Läheme ajaloos edasi. Kuidas te hindate venelaste rolli Eestis
esimese iseseisvuse ajal?
Ma ütleksin, et selles osas
on Eesti ajaloolased eriti kidakeelsed. Eesti Vabariigi esimestel aastatel
kaasasid võimustruktuurid venelastest spetsialiste üsna
aktiivselt noore vabariigi riigisüsteemi ülesehitamisse. Nii Eesti
majandus kui ka sõjandus tulid põhjalikult ümber kujundada.
Eesti spetsialiste ei jätkunud. See sundis võime kasutama ära
venelaste kogemusi ja teadmisi. Hiljem, kui tulid juba oma spetsialistid,
loobuti venelaste teenetest õige ruttu.
Tegelikult on
Eestis olnud alati kolm linna, kus venelaste kultuuri areng on olnud eriti
märgatav: kultuurikeskus Tartu (või pigem Derpt),
organisatsiooniline, administratiivne ja kaubanduslik keskus Tallinn (Revel)
– ning Narva, peamiselt töölislinn.
Narva
ei olnud üksnes töölislinn, kuigi tööliste protsent on
siin olnud alati suur. Kuid ka Narva intelligents on näinud päris
“kuldseid” aegu. Näiteks just siin avati esimene alaline vene
teater.
Kuidas te hindate Eesti nüüdisaegset
venelaste kultuuri?
Asjad ei ole sugugi kõige
hullemad. Meil on oma teater, millega, tõsi küll, on omad
hädad. Kuid ta on olemas. Teatrid on ka Narvas ja Jõhvis. Narvas on
väga aktiivne muusikaelu. Meil on oma kunstnikud. Meil ilmub kaks
venekeelset kirjandusajakirja. Aga praegune poliitiline aktiivsus on madal. Ma
ütleksin, et äärmiselt madal. Meid lõhestavad pidevad
seesmised konfliktid ja tülid.
Eesti venelaste kogukond
näitab üles absoluutset suutmatust ühineda.
Keda te soovitaksite lugeda tänapäeva eestivene
kirjanikest?
Tatjana Kašnevat. Tema raamatut
“Lühike on meie maine mälu”. Need on mälestused,
memuaarid. Ma leian, et Eesti venelaste memuaristika – see on üldse
hea kirjandus.
Kas te räägiksite midagi endast?
Kes olid teie vanemad?
Ma sündisin esimese
põlve intelligentide peres. See tähendab, et vanaemad ja vanaisad
olid töölised ja talupojad. Minu vanemad olid pärit Narvast.
Mõlemad valdasid vabalt eesti keelt.
1941.
aastal isa arreteeriti. Formaalselt selle eest, et oli kunagi 13aastase
poisikesena ületanud omavoliliselt Eesti-Vene piiri – ta läks
isa juurest vanaema juurde. 1941. aastal süüdistati teda
sellepärast spionaažis. Ta sai seitse ja pool aastat. Kaks aastat hiljem
hukkus ta laagris. Jah, sellised isikliku elu sündmused jäävad
paremini meelde kui see, mis juhtus viis aastat tagasi.
Pärast sõda tuli Tartu ülikool... Ja ma kujutan
ette, et teil oli õnn suhelda Juri Lotmaniga?
Juhtus
nii, et minust sai Lotmani esimene õpilane. Juri
Mihhailovitš ei olnud veel alaline õppejõud. Tal olid
esialgu ainult erikursused. Aga mina kirjutasin diplomitööd ja teda
paluti de facto olla minu töö juhendaja.
Ülikool kinkis teile ka abikaasa...
Minu
abikaasa on rahvuselt eestlane, kuid sündis Uuralis, ta on
ümberasujate järeltulija. Me tutvusime Tartus, kus tema õppis
vene filoloogiat. Meil on kaks last: Gennadi ja Marina. Lapsed on meil puhtalt
kakskeelsed.
Kui te rääkisite oma raamatu periodiseerimisest,
siis ütlesite, et kavatsete raamatu “Tuhandeaastane teekond”
teise osa kallal töötada järgnevatel aastatel. Millal me
võiksime oodata selle ilmumist?
Ma kardan ennustada
(naeratab). Need on palju raskemini kirjeldatavad perioodid... Kuid enne kui
ilmub “Tuhandeaastase teekonna” teine osa, peab jõudma
müügile veel üks minu raamat, mis kannab nimetust “Vene
imperaatorid Eestimaal” (kaasautor Tatjana Shor – toim.). Raamat on
avaldamiseks valmis, kuid ootab rahastamist.
Kas
“Tuhandeaastane teekond” antakse välja ka eesti
keeles?
Kardan, et vastuseks on ikka ei, raamatut eesti
keeles ei avaldata. Arvan, et tänapäeva eestlasest lugejale ei paku
see teema erilist huvi. Ning Eesti venelaste igapäeva- ja kultuurielu
huvitab keskmist eestlasest lugejat väga vähe. Aga need, keda see
võib tõesti huvitada, valdavad enamasti vene keelt.
Räägitakse, et need, kes tunnevad hästi minevikku,
suudavad ennustada tulevikku. Kuidas areneb tulevikus Eesti venelaste
kultuur?
Veel kümme aastat tagasi olin ma
häälestatud optimistlikult. Ma arvasin, et meil on ikkagi
küllalt palju intelligentsi, on oma kultuuriorganisatsioonid, oma
traditsioonid. Ma arvasin, et kui võimud meid minimaalselgi
määral toetavad, suudame säilitada ja luua oma erilise
subkultuuri (me oleme ju erilised, omad, mitte venemaalased). Paraku on mu
optimism hakanud viimasel ajal kahanema. Võib arvata, et kihistumine,
jagunemine kogukonna enda sees, süveneb. Kuid ma ei ole lootust veel
päriselt maha matnud.
Fjodor Dostojevski
3. juulil 1843 saabus vene kirjanik Fjodor Dostojevski aurikul Storfursten Revelisse (Tallinna). Siin, Uuel tänaval, majas, mis kannab praegu numbrit 10, asus Reveli Insenerikomando, kuhu sõjaväeteenistuse korras oli suunatud Dostojevski vend Mihhail.
Kirjanik, kes õppis tol ajal Piiteris, külastas teda 43. aastal, olles võtnud 28päevase puhkuse, et ravida end “Reveli tervisevetel”.
9. juunil 1845 tuli Dostojevski Revelisse teist korda. Sel aastal veetis ta Revelis terve suve ja töötas jutustuse “Teisik” kallal.
25. mail 1846 sõitis Dostojevski Revelisse viimast korda. Paljudest kirjaniku Reveli tuttavatest said tema raamatu kangelaste prototüübid. Muide, Dostojevski ühe kuulsama teose “Sortsid” (mis kannab uues tõlkes pealkirja “Kurjad vaimud”) tegevus pidi algul toimuma Revelis.
Vassili Žukovski
Vene poeedil Žukovskil oli liigutav armastuslugu Derptis (Tartus) elava Mašenka Protassovaga.
Vladimir Dal
Kuulsa neljaköitelise “Suurvene keele seletava sõnaraamatu” (mis on omalaadsete seas siiani ainus) koostaja elu on tihedalt seotud Derptiga.
Aleksandr Puškin
Vene kirjanikul oli plaan põgeneda Vene impeeriumist Derpti kaudu.
Faddei Bulgarin
Ajakirjanik, Venemaa esimese mitteriikliku poliitilise ajalehe Põhjamesilane väljaandja, oli tihedalt seotud nii Derpti kui ka Reveliga.
Pjotr Vjazemski
Kuulus vene luuletaja Vjazemski, kes oli seotud dekabristidega, viibis Eestis üsna sageli ja veetis siin pikki perioode. Tal oli lootus saada Estljandskaja kubermangu asekuberneriks. Vjazemski tundis elavat huvi eesti keele ja traditsioonide vastu.
Afanassi Fet
Fet käis kolm aastat Võru K. Krümmeri saksakeelses eragümnaasiumis ning elas kooli pansionaadis. Muide, Krümmeri pansionaadi arstiks oli noil aastail Friedrich Reinhold Kreutzwald.
Ivan Aivazovski
Vene kõige kuulsama marinisti Aivazovski maal “Revel”, mis asub Peterburi Meresõjaväe Muuseumis, on tõestuseks kunstniku sidemetest Eestiga. Muide, see ei ole kunstniku ainus maal, millel on kujutatud Tallinna panoraami.
on sündinud 8.10.1931 Narvas. Lõpetas 1954 Tartu ülikooli vene filoloogina, 1955 sai ka ülikooli õppejõuks, aastatel 1978–97 professor, seejärel emeriitprofessor. Filoloogiadoktor aastast 1976. Töötanud vene kirjanduse lektorina ka Helsingi ülikoolis. Oli 1995–99 EV Riigikogu liige. Avaldanud arvukalt uurimusi eeskätt vene-eesti kultuurisuhete kohta, on “Tartu Ülikooli ajaloo” üks autoreid. Eestikeelseid uurimusi koondab kogumik “Arhiivide peidikuist” (1983).