Pärast Tim Burtoni lavastatud “Ahvide planeedi” (Planet of The Apes, 2001) läbikukkumist uskusid vähesed, et kultusfrantsiisi järjekordsest taaskäivitamisest võiks sündida midagi, mille vaatamise pärast ei peaks tagantjärele piinlikkust tundma. Ometi on režissöör Rupert Wyatti “Ahvide planeedi sünd” (Rise of The Planet of The Apes, 2011) ületanud kõik talle seatud majanduslikud, kuid mis tõeliselt üllatav, ka kunstilised ootused. Geneetiliselt muundatud ahvidest rääkiv ulmekas pole materjal, millega tavaliselt Oscareid võidetakse, veel vähem näitlejaauhindu. Viimati mainitud asjaolu valguses on eriliselt intrigeeriv briti näitleja Andy Serkise osatäitmine ahvide revolutsiooni juhtiva šimpans Caesarina, mida saadab kriitikute üksmeelne kiidulaul. Nii võib Serkise taaskordset seostamist Oscaritega vaadelda kui üht kandvat tükikest filmi turunduskampaaniast, kuid ka pinnast võimalikuks pretsedendiks, kus CGI (computer generated imagery) abil täiustatud osatäitmist võidakse esimest korda kroonida maailma edevaima filmiauhinnaga.

Sõna “taaskordne” eelmises lauses pole juhuslik, sest umbes samasugust furoori filmimaailmas on tekitanud Serkis viimased kümme aastat iga kord, kui jõuab ekraanile mõni tema järjekordne motion capture (liikumise püüdmine, lühidalt mocap) toel sündinud filmiroll. Termin tähistab meetodit, mis seisneb mitut sorti tehnika abil näitleja liikumise salvestamises ja seejärel selle kohandamises arvutigraafikaga loodud 3D-karakterile. Motion capture asemel tarvitatakse järjest sagedamini ka mõistet performance capture (esituse püüdmine), see on mocap’i järgmine, täiustatud variant. Lavastaja James Cameron põhjendab viimase väljendi eelistamist järgmiselt: näitlejad ei loo liikumist, vaid emotsioone.

Mäletatavasti sai Serkise nimi – paraku ei saanud sama öelda näo kohta, sest oma silmade, nina ja suuga viibis Serkis filmis vaid mõne minuti – tuntuks umbes samal ajal, kui laiema avalikkuse teadvusse jõudis arusaam, et “Sõrmuste isanda” filmitriloogia üks värvikamaid tegelasi Gollum polegi läbi ja lõhki arvutianimatsioon, vaid et tema miimika, emotsioonid ning hääl kuuluvad tegelikult inimesele.

Ka siis sahistati Hollywoodis Serkise võimalikust kõrvalosatäitja Oscari nominatsioonist, kuid otsustajad Ameerika Filmiakadeemias leidsid, et Serkis on tühipaljas teksti pealelugeja ning ei kvalifitseeru seega auhinnale kandideerima. Tegelikult aga töötas see armeenia juurtega näitleja viie filmimiseks kulunud aasta jooksul kaamera ees rohkem tunde kui ükskõik milline teine “Sõrmuste isanda” näitleja – vaid pime inimeseloom ei suuda näha, millist mõju avaldas Serkis tegelikult Gollumi karakterile.

2005. aastal liitus Serkis taas kord Peter Jacksoni meeskonnaga, et mängida “King Kongi” taasekraniseeringus nimitegelast. Hiigelahv äratati kinoekraanil ellu mocap’i abil, kuid autentsuse tarvis käis Serkis Rwandas ning Londoni loomaaias mägigorillade käitumist õppimas. Taas käisid kõlakad Oscarist, kuid need jutud vaibusid kiiresti.

Intelligentse ahvi Caesari rolli puhul on Oscari-jutud läinud kõige aktiivsemaks – selles osas on kindlasti teeneid ka James Cameroni “Avataril”, mis andis suure tõuke, et digitaalne illusioon reaalsusest kuulutataks täieõiguslikuks filmikunsti osaks. Kuid kindlasti on Serkise osatäitmine “Ahvide planeedi sünnis” ka tema tugevaim mocap-roll. Kui varasemates pidi Serkis oma etteasted tegema stuudios teistest näitlejatest eraldi, siis “Ahvide planeedi ülestõusu” filmimisel võeti tema stseenid üles õiges võttekohas ja koos teiste näitlejatega. Selle tarvis kandis Serkis liikumist jälgivat kostüümi ning peakomplekti, mille külge kinnitatud kaamera salvestas tema näos olevad emotsioonid, et need seejärel digitaalselešimpansile üle kanda.

Serkis tunnistab isegi, et Caesari mängimine on tema senise näitlejakarjääri suurim väljakutse – konteksti selguse mõttes tuleb siinkohal lisada, et Stanislavskit ja Brechti studeerinud Serkise pagasis on üle 60 teatrirolli, lisaks veel osatäitmised kümnetes tele- ja mängufilmides. Performance capture’it vaatleb ta kui digitaalset jumestust, mis ei tohiks saada takistuseks näitleja esituse hindamisel. “ “Elevantmehes” töötas John Hurti tegelaskuju kallal terve meeskond proteesikunstnikke,” selgitas Serkis mõned aastad tagasi antud intervjuus. “Küsimus on, kas Akadeemia suudab õppida nägema nulle ja ühtesid kui prosteetika digitaalset vormi.” Serkis möönab, et motion capture’i valestimõistmine on talle päris frustreeriv. “10 aastat on möödas ja inimesed ütlevad, “oh, sina tegidki Gollumi häält?” või “Sina tegid Kongile liikumist?”. See ärritab, sest ma mängin Gollumit ja ma mängin Kongi. See on näitlemine.”

Oscar tuleb või ei, kuid suure tõenäosusega tõuseb Andy Serkis varsti esimeste hulka rahaedetabelis, mis näitab, millise näitleja osalusega filmid on enim kassat täitnud. Serkise näitlejatööga filmid on hetkel teeninud ligikaudu 2,75 miljardit dollarit, kuid lähitulevikus jõuavad kinolinale Steven Spielbergi film “Tintini seiklused” – Serkis astub üles kapten Haddockina – ning kahest osast koosnev Sõrmuste Isanda triloogia eellugu “Kääbik”, milles Serkis taaselustab lavastaja Peter Jacksoni käe all Gollumi rolli. Kassaedu on neisse juba sisse kirjutatud.