Seto vägi
Alates sellest suvest on Setumaa muutunud mitmel põhjusel eriti populaarseks – poliitikas seoses piirileppe vaidlustega ja kultuuris seoses Kauksi Ülle etendusega “Taarka”, mistõttu terve Tallinn oli täis etenduse plakateid ja trükiajakirjandus täis etenduse vastukajasid. Ajakiri Vikerkaar pühendas oma septembrinumbri Võro-seto temaatikale, kus püüdsin kunstiartiklis leida sõnastust Lõuna-Eesti kunstile. Praegune Hobusepea galeriis avatud seto kaasaegse kunsti näitus toob esile juba uusi nimesid, keda Vikerkaares mainitud pole, nii et failid pidevalt täienevad.
Näituse avamine toimus rahvalauluga, mis on võro-seto inimeste jaoks üks osa nende identiteedist nagu hingamine. Ja teine asi, mis kuulub nende identiteedi juurde, on õuka ehk eeter, mille vänge lõhn levis terves galeriis. Olles läbinud kunagi Kütiorus eetri joomise kiirkursused (joomishetkel ei tohi hingata, et hapnik vedelikuga ei seguneks jms), loodan väga, et seda meie külma kliima arstirohtu ning batsillitapjat jõid Tallinnas ikka oskajad inimesed.
Setu värgist aru saamiseks tuleb appi võtta Kauksi Ülle, kes on parim kultuuriline tõlk. Temalt kuulsin, et võrokad ja setod (või vähemalt vastav praegune kultuuriringkond) on võtnud hoiaku, kus kahe identiteedi vahel enam vaenu või võõristamist pole. Neid kahte Lõuna-Eesti kildu käsitatakse nüüd ühena, mis olid ajalooliselt lihtsalt poolitatud vastavalt kas saksa või vene ülemvõimule. Nii näemegi, et Hobusepea galerii seto näitusel esineb rahulikult võrokene Albert Gulk (näituse kõige nimekam tegija), kes, tõsi küll, kujutab oma maalidel mitte võro, vaid seto naiste rahvariide käise ornamentika moodsat versiooni. Triptühhoni kujul. See on muljetavaldav. Kauksi Ülle arvates võiks “Tervitavate sisalike”, “Tiigi laulu” ja “Metsalaulu” ornamente mustrilehtedeks konverteerimise korral vabalt tikkida, moderniseerides niimoodi rahvariideid. Tegemist on omaette kodeeritud süsteemiga, kus iga tikkija pidi välja mõtlema oma mustri, nii et isegi õdedel oli keelatud üksteise pealt spikerdada. Geomeetrilist ornamenti esitavad veel Erkki Jürise neli maali.
Teine oluline kunstnik sel näitusel on muidugi Evar Riitsaar, Seto kuningas ja Obinitsa loodud esimese kunstigalerii “Hal’as kunn” asutaja. Riitsaare töid läbib põhiliselt kaks kujundit – viljakusjumal Peko nii puitskulptuuri kui ka foto kujul ning tiibadega või tiibadeta rahvariides naisefiguur, mis pärineb tema illustratsioonidest Kauksi Ülle raamatule. Nurka on ehitatud altari moodi objekt, mis olevat õigeusu “punase nurga” paroodia. Teadagi, setode suhe vene õigeusku on keerulisem kui mistahes muu Eesti maakonna inimeste puhul.
Visuaalselt ehk võimsaimana mõjuvad Toomas Kuusingu viis maalingut otse sissepääsu kõrval. Kolmel neist on fotode järgi kujutatud keerulise saatusega seto lauluema Hilana Taarkat. Eriti õnnestunud on vanale uksele ja saviahju plekkdetailile tehtud maalid, mis pole nii plakatlikud kui vettinud ja sirgeks kuivanud eterniidile tehtud visandlikumad tööd. Seto maalikunstis kasutatakse niisiis külaelu materjale, mis üleni läbi imbunud kohavaimust.
Puust skulptuuridega esineb veel Eero Ijavoinen, kelle nimi on siin-seal kõlanud seoses Paide tegevuskunsti festivaliga. Aknal presenteerib Mati Kuusing savist lütsknapiipe ja helövähoitja’id.
Ning veelkord tuleme tagasi laulu juurde. Näitust saadab katkematu muusika – õnneks on võro-seto initsiatiivgrupp saanud avaldada mitu CD-d rahvalauludega, mille pauer kõnetab küll kaasaja inimest. Vägagi.
