Minu ja Shakira vaheline kõige suurem probleem on tema lauluhääl. Shakira fantastilised vokaalvõimed. Küll ta tremolo hubiseb ja vabiseb, nii et rinnakorvis kõdistab. Küll hääl paisub ja paisub, muutub siis õhukeseks ja paisub jälle ja vallutab kogu maa. Joodeldamisega sarnanevast vokaaltehnikast ja aktsendist rääkimata. Ja nii juhtubki, et siin – The Neptunesi, Wyclef Jeani, John Hilli ning noore daami enda kirjutatud ja produtseeritud (kas Shakira produtsendituppa lubamise pärast kostab ka eespool nimetatud nupukuningate muusika nii nüsituna?) – põksleva pop-R’n’B seljas kihutades tundub Shakira kui valele lavale ära eksinud ooperiprimadonna. Tõepoolest, “She Wolf“ on kui mash-up superkopsudega uhke ooperilauljatari vokaalidest ning tuimadest, ajuti latiino ja muid eksootilisi motiive kasutavatest elektroonilistest R’n’B-põhjadest. 4