Sihipäraselt laisk?
A: (Bodoni) Sissejuhatus Asko Künnapi (32) juurde
Minu ees vinoteegilaual on üks vedruköites luuleraamat. Õieti veel poolik raamat, topis või makett, kuidas soovite. Kaaned puuduvad. Ma tahan intervjueerida Asko Künnapit, reklaamifirma Zoom kaasomanikku ja loovjuhti; või oli see üks minu viimase aja lemmikluuletajaid, selle raamatu autor Asko Künnap? Ma tean ka üht, reklaamitööst sõltumatult lihtsalt head sellenimelist graafilist disainerit ja raamatukujundajat, kes on selle raamatu kujundanud. Raamatu kujundus on muide silmapaistev, selle kolm alaosa kannavad kasutatud kirjade nimesid. Bodoni, Gill ja Kosmos.
Mõned Asko Künnapid on veel olemas, üks neist tuleb vahel mõnel üritusel, tihti koos elukaaslase Iir Hermeliiniga - kellel oli kunagi ka kodanikunimi, aga nüüd enam ei ole - vastu ja vestleb mistahes kultuuriteemal. Kujundaja Asko esitab oma joonistusi aegajal galeriides kui päriskunsti; tema tehtud animarotid olid ilmselt kõigi aegade esimesed ja viimased loomad, kes püha Eurovisiooni püha hindamistabeli ajal ekraanil jooksid. Need olid muidugi kosmoserotid, tegelased Ekspressi lühiajalisest, kuid mingitpidi meeldejäänud koomiksist, Alar Pikkoraise “Kosmosemuttide” inspireerijast vähemalt nimevalikul.
Aga minu intervjuukatse on sattunud reede õhtule! Vinoteegis mängib muusika, ruumi siseneb aina rohkem noori, hästiriietatud, kuid nutikaid inimesi. Diktofon jääb nõdraks ja taskuarvuti pilti ei näe hämaras. Me räägime pea kolm tundi, aga kirja ei saa midagi.
B. (Gill) Asko Künnap mailib mulle vastuseid, paar päeva hiljem.
Debüteerisid luuletajana ikka hilja küll. Miks? Kas sa ei tahtnud imelaps olla?
Debüteerisin küll tegelikult juba natuke varem, kaheksa-aastasena ajalehes Säde. Kirjutasin mereteemalisele luulevõistlusele kolmesalmilise riimis ja raamis teksti, milles tähelepanelik kirjandusõpetaja asendas sõna "kodutalu" millegi ideoloogiliselt sobivamaga. Kahjuks ei mäleta küll millega täpselt. Tore kui see oleks olnud "kodumajand" - selline päris luuleline liitsõna.
Keskkooli ajal avaldusin mingil määral Nooruses ja Vikerkaares, siis pidasin kümme aastat vahet, säästsin inimesi oma riimidest ja tegelesin graafilise disaini, koomiksite joonistamise, lauamängude väljamõtlemise, graafika ja kurat teab mille kõige hämaraga veel. Siis tundus, ja loodetavasti mitte 180 kraadi valesti, et mul on jälle kogunenud paar asja, mida ütelda. Luule on hea vorm, paari reaga võib kogu Paulo Coelho senise loomingu ümber jutustada.
Imelaps pole ma kunagi osanud ega tahtnud olla. See on rohkem selline Miss Teinile sobiv poos. Eks ma siis debüteerin kunagi kuuekümnesena ka romaanikirjaniku või saatejuhina, kui vanadus või jõulud ennem rajalt maha ei võta. Siiani olen vananemist kogenud päris põneva protsessina.
Millest selline taluvus ebaühtlaste grupiväljaannete vastu?
Sa viitad ilmselt kassetilaadsetele ühisraamatuile Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärve, Elo Viidingu ja Triin Soometsaga? Mulle pakkusid need katsetustena palju rõõmu. Loodan, et ka teistele osalejatele. Viie autori ühist “Kaardipakki” osteti ühe aastaga üle tuhande eksemplari. See on ühe luulekogu jaoks vinge tulemus nii uues kui vanas Vabariigis.
Ega sulle ei ole tuttav tunne, mis tekib halba luulet lugedes? Minu jaoks on see üks koledamaid piinlikkuse tekitajaid.
Sama masendavalt mõjub ka halb graafiline disain ja inetu arhitektuur, aga nende suhtes muutud ajapikku immuunseks, tekib lihtsalt selektiivne nägemine. Halva luulega on hea see, et selle tarbimist on väga lihtne vältida, isegi liiga lihtne, nagu kogu luule kui nähtuse tarbimist üldse. Vanas Roomas aitasid lõvid kahjulikud laulikud ära süüa, nüüd palgatakse nad reklaamiagentuuridesse ja ajalehetoimetustesse tööle.
Halvimat tarbeluulet kohtabki kõige lihtsama vaevaga reklaamides. Õiglane valitsus peaks kehtestama riimis reklaamitekstidele lisamaksu, millest laekuva rahaga doteeritaks emakeele õppe kvaliteeti koolides. Õiglane valitsus aga pääseb võimule vaid siis, kui valimisõiguse saamiseks tuleks kõigil kodanikel kõigepealt IQ või mõni muu vastav test läbida. Autot ju ei tohi ilma autojuhiloata juhtida või relva ilma relvaloata kanda, miks siis valida ilma valimisloata tohib?
Madis Jürgen kirjeldas umbes 10 aastat tagasi ühes loos sinu unistust olla vanas eas suur ja tõhus Art Director, kes peksab alluvaid metalljoonlauaga. Kas see on täitumas?
Kas sellest on tõesti kümme aastat? Ja mina rahmeldan endiselt reklaamiagentuuris - ma olen ikka igav küll, kas pole? Ütlesin tookord nõnda seepärast, et tahtsin valetada. Tõenäosus, et ma tõesti nii kaua ühe ala peal püsin, tundus kaduvväike.
Kas sinu praegune tegevus Zoomis on karjääri tipp? Või ärilise karjääri tipp?
Pean tunnistama, et mu plaanid on vahepeal ainult kasvanud ja ideed paisunud kolevantslikeks. Ja mis puutub Zoomi, siis oleme iga kord kui sihiks seatu liiga käegakatsutavaks on lähenenud, selle ümber defineerinud ja oma elu huvitavamaks teinud. Praegune Zoom on strateegiliselt ja loominguliselt tugevam ja keskonnana elutervem kui kunagi varem. Samas oleks ju päris armas 31-aastasena teatada, et karjääri tipp ja eneseteostuse lagi on saavutatud ja jalust ära pensionile minna. Kõik need, kes pärast mu memuaare tahavad lugeda, saadku kohe sada krooni, kontonumber vilgub ekraani all paremas nurgas.
Luuletaja on ju eeldatavalt vaene intellektuaal. Reklaamiinimene elab hästi. Kas kujutad ette, et oled ise veider kahepaikne?
Arvan, et töötamine reklaamiagentuuris pole parem ega halvem kui ükskõik milline teine Vabariigi seadustega kooskõlas olev mammona kummardamise moodus. Ajuti kipub küll korraline töö mind minu sihipärase laisk-elamise juures natuke segama, aga siiani olen hakkama saanud. Alandavam kui regulaarne töölkäimine oleks see, kui peaksin neljapäeva õhtul rahakotti vaadates valima vastilmunud eestikeelse romaani, korraliku punase veini ja õhtuse teatrietenduse piletite vahel ja ei saaks endale lubada kõike kolme.
Kas Zoom funksiks ilmas sinuta? Ilma Priit Isokita, kellega koos te firma kunagi põlve otsas (Ekspressi ja Magneedi toimetustes.--Toim.) lõite? Kas isikud on veel olulised, või on bränd juba neist lahti rebinud?
Reklaamiagentuur koosneb inimestest. Kõik muu peale inimeste - pruugitud arvutid ja tarkvara, mingi müstiline rahvusvaheline know-how, mööbel ja nõnda edasi on ju tegelikult suhteliselt väärtusetu kola. Iga inimese lisandumine või lahkumine agentuurist muudab seda märgatavalt. Kui mina või Priit otsustaks oma kondid korjata ja asutada näiteks antiigipoe või uue usulahu, siis Zoom tegutseks edasi - lihtsalt natuke teistsugusena kui varem.
Mida tähendavad ikkagi (kosmose)rotid? Kas nad on ohtlikud? Kas nende esinemine Eurovisioonil oli signaal, ja kui, siis milline? Kunstiline? Globaliseerumisvastane?
Kui ma Eurovisiooni hindetabelit kujundama hakkasin, ei kujutanud ma uneski ette kui suur ja püha üks selline naljakas tabel olla võib. Hindetabel on tegelikult üle Euroopa vaadatum kui teleshow ise. Siiani on seda kujundatud kord halvemini, kord paremini aga alati teatava erilise surmtõsidusega. Et hindamisprotseduur on pikk, tahtsin selle inimeste jaoks natuke vähem valusaks muuta ja päästsin tabelisse valla oma rotjad elukad, kes seal kohe oma elu hakkasid elama. Ingliskeelsete kolleegide jaoks andsin tegelastele ka nimed: Rabbig (rat+pig, midagi roti ja põrsa vahepealset), Carrat (carrot+rat, hämar segu porgandist ja rotist jne.) Marius Brattenit õnnestus mul peaaegu-peaaegu veenda, et Lõuna-Eesti võsa kubiseb sellistest olendeist ja, et nad on muide ka üsna maitsvad, eriti sütel grillituna. Euroopa jaoks oli mu elukatel lihtne sõnum: ärge võtke ennast ja enda tegemisi liiga tõsiselt - see on halb teie seedimisele!
Kui su debüütkogu võiks sütitada debati Sõna ja Pildi (antud juhul küll mitte pildi, vaid tüpograafilise kompositsiooni) vastuolust?
Selle raamatu võti asub paarisleheküljel 8/9. Kui see mõttega läbi lugeda ja vaadata, asetub kõik muu palju lihtsamalt oma kohtadele. Iga sõna ja märk on raamatus kirjutatud ja joonistatud ja leheküljele paigutatud mingi põhjusega ja paljudel detailidel on taga terve eraldi lugu. Kõiki neid lugusid ei peagi tegelikult sealt saama välja lugeda, piisab kui läbimõeldus on selgelt tunnetatav. Eestis kujundatakse liiga palju trükiseid juhuslikult. Ja see juhus on väga harva (kui üldse kunagi) geniaalne, pigem lihtsalt mõttetu.
Kas ääremärkused ja kritseldused kogus ei kõiguta luule põhialuseid?
Seda raamatut kujundades oli mul üks eelis, millega võivad kiidelda harvad - mul oli äärmiselt konstruktiivne, paindlik ja uutele ideedele avatud klient. Kui disainer Künnap allutas sisu vormile ja viskas mõned tekstid, mis lehekülje proportsioonidega ei sobinud raamatust üldse välja, oli luuletaja Künnap sellega kohe nõus. Ja ka vastupidi - kui luuletaja tahtis juba valmiskujundatud raamatusse vaba käega parandusi ja kommentaare lisada, ei hakanud disainer (nagu neil enamasti kombeks) vastiku häälega vinguma.
Kas kardad, et võid võõrast teost kujundades minna autoriga vastuollu?
Ei. Seda on väga lihtne vältida. Esiteks tuleb eemale hoida mõttetutest inimestest ja nende mõttetutest projektidest ja kujundada ainult selliseid raamatuid, millesse on usku ja mille sisut sa natukenegi aru saad. Teiseks tuleb kasutada vana nõidust - inimestega rääkimise kunsti. Kui miski jääb arusaamatuks või idee võõraks, saab ju autori või väljaandjaga kohtuda ja üle küsida. "Liblikate õhkkerge vere" kujundamise käigus sain luuletaja Indrek Hirvega heaks sõbraks, õppisin temalt mõndagi ja loodan, et osa sellest kõigest väljendub ka "Liblikate" lõplikus vormistuses. Jääääre albumi "Tartu - väike puust linn" ja JääBoileri "Niiongi" kujundused poleks tulnud kindlasti sellised kui ma ansambli liikmeid, nende muusikat ja Tartu linna kogu ta ilus ja koles ei tunneks.
Muusika autoriseerimata kopeerimine ja levitamine on muutunud nii lihtsaks, et tegelikult see, mida inimesele poes müüakse ongi tegelikult see aineline lisaväärtus, mis plaadiga kaasa tuleb. Ruja plaatidest oskab koopia salvestada kestahes, aga Ruja kogumiku hõbedast karpi koos paksu raamatuga koopiaga kaasa ei tule.
Oled ühe hiljutise lauamängu kaasautor.
Olen ise olnud paras lauamängumaniakk ja algkoolist saadik lauamänge leiutanud. Lauamängude võlu ja nende eelis arvutimängude ees on lihtne - nad on sotsiaalsed ja ei eralda sind inimestest. Kui chattimine oleks sama kvaliteetne suhtlusvorm kui füüsiline vestlus, oleks konverentsid ja kohvikud ammu välja surnud. Konkreetse lauamängu, “Farlanderi” (www.revaler.ee), tegemisel seadsime Priit isokiga endale lisaeesmärgiks, et mänguõpetus koos illustratsioonidega mahuks ühele A4 paberilehele ja üks läbimäng ühte tundi. Olen sattunud liiga mitme sellise mängu otsa, mille ajaloolise jutustuse mahtu õpetust lugedes tekib vägisi mõte see kaminassse visata ja pigem "Sada aastat üksindust" veelkord üle lugeda. Tagasiside on meid julgustanud tulevikus veel paari lauamänguga lagedale tulema. Keegi võiks selle jaoks vaid meile kotitäie vaba aega juurde kinkida.
C. Väljajuhatus Asko Künnapi juurest (Kosmos)
Ma kahtlustan, et mingis mõttes on Asko maailm selline ilus mängumaailm. Mitte halvas mõttes, aga igatahes mängulisem kui keskmisel inimesel. Ka keskmisel luuletajal või keskmisel ärimehel. Ma tunnistan, et mina ei suudaks Asko-taolist tüüpi ise välja mõelda. See tüüp kehastab endas vastandeid, teeb seda ilmvõimatu sujuvusega, ei saa kahtlustada, et mõni tema külg oleks mask või dekoratsioon. See on liiga ilus, et olla tõsi. Olla sihipäraselt laisk, kas see pole kaunis?
Täiskasvanu ei mängi ju kosmoserottidega, no ei.
Iseasi, kes kurat käsib meil olla halvas mõttes täiskasvanu?
Ma käin välja paar märksõna, ja Asko kirjutab lühidalt, mis nendega seostub.
Konn
On valmistatud plekist ja pärineb kuskilt kelmikatest seitsmekümnendatest. Istub mu töölaual ja jälgib mind oma arvustavate silmadega. Enam ei hüppa sest vedru on ammu üle keeratud. Temast on mu igapäevase töö juures reklaamiagentuuris umbes sama palju abi kui enamusest turu-uurijaist. Ühesõnaga - väga vajalik loom.
Tartu
Kui Andres Dvinjaninov lavastas Emajõe Suveteatris Huckleberry Finni loo, pani ta sinna sisse oma Tartu. Kui ma koostasin oma Sisalike raamatut, varjasin end Heikki Kalle korteris suvest hingetus Karlovas, kuumuse vastu märg käterätt ümber, nägin aknast oma Tartut - hulkuvate kasside, kahekorruseliste kuuride, punase telliskivipuruga ja nõgeste lõhnaga. Raamatus muide, on sellest kõigest väga vähe juttu, ärge kartke!
Öö
Öö on üks kummaline sõna eesti keeles. Palju sujuvam kui soomlaste yö, Indo-Eurooplastest ma parem ei räägigi. Ööst on Sisalike raamatus palju juttu.
Mäed
"Mägi ei nali!", ütles sõbralik politseinik mind noomides, kui Itaalia Alpides lumetormist ära olin päästetud ja sellest kõigest jaoskonnas mahlakat seletuskirja kirjutasin 1. jaanuaril, sel aastal. Aasta varem samal päeval, samal kellaajal istusin ühe Tatra mägedes asuva linnakese haigla koridoris ja ootasin röntgenipilti Iir Hermeliini rindkerest, et näha kas luud terved. Olid õnneks terved küll.
Suvi
Suvel on nii nagu vanasti oli. Ja see "vanasti" ei tähista mitte mingit kindlat aastakümmet- või sada, see on müütiline Vanasti. Ja suvi on selle hämara kuldaja iga-aastane reinkarnatsioon.
Allen Ginsberg
Püha!
