Sina oled metsas oma tillukese seenenoaga – ühes otsas pehmest metallist tera, teises otsas harjake. Aga õiged mehed on metsas tulirelvadega. Läikivad, rasked ja tugevad, õli järgi lõhnavad relvad. Ptuhh! – ja põdral ajud väljas. Ptuhh! – ja metsseal tuline juga läbi silmaaukude. Ptuhh! Ptuhh! – ja kitsekesed orvuks. Ja laual on liha – toitev, rammu andev.

Aga mida teeb seeneline? Tipib mööda sammalt, näol lapsik „Ega te siin porgandiriisikaid pole näinud?“-ilme. Ja kui ta need viletsa toiteväärtusega seened kätte saab, ega ta ei pruugi neid lõpuks süüagi. Kardab mürgitust. Või veel hullem – äkki on ussid seene sees. Liha! Need friigid ei söö ju liha…

Selge see, kumb olelusvõitluses peale jääb, peret kaitsta ja toita suudab, kui maale laskub tuumatalv või zombi-apokalüps. Ikka jahimees, mitte seeneline.

Just sellise eneseanalüüsini jõudsin siis, kui kohtusin rannametsas seeni otsides jahimeestega. Silmad külmast tuulest vesised, vudisin nohisedes metsatukas, kui mulle hõisati ootamatult: „Noh, kus kablutad?!?“ Mis seal salata, ehmatasin end viis korda pisemaks ja mul läks toibumiseks kümmekond sammu, et pöörata pilku, näha põõsa taga kolme valves jahimeest ja neile heledal häälel lihtsalt tere öelda. Kahtlustan, et ka jahimees võib ehmuda, kui teda metsas, kus ta arvab end olevat üksi, maksimum koos jänesega, äkitsi reipalt tervitatakse.

Ühtlasi meenus mändide all porgandiriisikate kõrval kükke tehes, et sel sügisel on nii uudistest kui Facebooki postitustest korduvalt läbi käinud, kuidas seenelised on jahimeestele ette jäänud. Ning üldine toon paistab olevat, et miks need seenelised segavad normaalset ajujahti. Milleks see mets on? Siin käib mäng elu, surma ja suitsuliha peale, mitte memme lauale suupistete noppimine. Kandku seenelised helkurveste, kui nad tõesti soovivad nii puravikke süüa kui ka ellu jääda.

Selles valguses on väga mõistlik rahandusminister Sven Sesteri poolt lauale pandud idee, et äkki muuta RMK metsarajad ja metsamajad tasuliseks. Mis siin pikalt mõelda: üleüldse metsa minemine peaks tasuline olema. Vaevalt et seenelistel on jaksu seda maksta, nad jäävad oma korilusega lihtsalt räigesse miinusesse. Ja kõvemast puust jahimeestel on elu sujuvam. Vabaneb sellest mõttetust ja aegaraiskavast paberimäärimisest, kui juhtud metssea asemel mõne seene­idika maha võtma.