Unknown Mortal Orchestra - II

Tame Impala viimase albumi “Lonerism” läbilööki silmas pidades võib neid vahest indimaailma hetke armastatuimaks bändiks lugeda. Plaadi siiani lehkav jalajälg on kaasa toonud selle, et räägitakse uuest “värvide plahvatusest” rokkmuusikas: järjekordsest psühhedeelse poproki lainest. Austraalia punt on hipineste teravikule tõstnud, aina rohkematel kuulajatel tremolo kõhus võbelema löönud ja pööranud varasemast rohkem tähelepanu valdkonna uutele nimedele ja plaatidele. Pöördumine “Kui sulle meeldib Tame Impala, siis kuula…” on murulvedelemise muusika uputust arvestades täiesti omal kohal.

Niisiis! Kui, siis: proovi – Unknown Mortal Orchestra “II” (Jagjaguwar). Uus-Meremaalt pärit Portlandis elava multiinstrumentalisti Ruban Nielsoni värvid teisel kauamängival on siinsest peotäiest kõige kirevamad ja leebeimat ühisnimetajat tabavad. “II” võtab mängu ka souli ja poppi ning püüab aeglaste noodivenitamiste asemel leida uusi saundi- ja kompositsioonilahendusi. Misläbi näikse plaat lastesõbralik ja ka James Pantsile lähedane. 7/10

Foxygen “We Are the 21st Century Ambassadors of Peace & Magic” (Jagjaguwar). Rokktrubaduur Richard Swifti produtseeritud debüütkauamängiv elurõõmsalt LA duolt laulab nagu noor Mick Jagger, on pildiliselt nagu 60ndate briti rock oma kõige californialikumas olekus ja kergitab meeleolu glam’iga. Esimestel kohtumistel innustav, kuid võib aegamisi retro-stiliseeringuga reklaammuusikaks laguneda. 6/10

Pühendunult kõige psühhedeelsega tegelev Brooklyni plaadifirma Sacred Bones on toonud žanri geograafiasse Tšiili. Föllakzoidi “II” ja Holydrug Couple “Noctuary” on mõlemad valminud Santiagos.

“Noctuaryl”, julgen ma öelda, pole üldse värve. Hall, sompus, vihmane, kuid tema trööstitusel on vast salakavalamad plaanid. Ning mingil eriskummalisel kombel seisavad siin postamentidena akordid, mis justkui pärineksid 90ndate alguse Eesti indist. Nagu 1983 kohtub varase Pink Floydiga. (Kui Tallinnas maasse auku kaevama hakata ja sirgjoones otse kaevata – kas siis jõuab lõpuks Santiagosse välja?). 8/10

Föllakzoid viib meid sellisest popimast muusikast eemale. Space-rock’i. Pikad-pikad mootorrattasõidu lood. Ja kui sa ei ole pärast Moon Duo ja Carlton Meltoni möödunudaastasi albumeid endale lubanud, et sellisest ühetaolisest hüpnoküttest aitab, siis võib äkki isegi huvitav tunduda. Algklassi materjal. 5/10