Siim Nestorile saadeti hiljuti uut musta muusikat Ameerika Ühendriikidest

R. Kelly & Jay-Z
“Best of Both Worlds”
(Jive)
Jay-Z suurepärane album “The Blueprint” ilmus alles ’01 lõpus. Pärast seda on Jay-Z välja andnud “MTV Unplugged” plaadi ja kogumiku oma parimatest. Hiljutistest seksiskandaalidest rusutud R. Kellyga kahe peale valmistatud “Best of Both Worlds” on juba neljas album poole aasta jooksul! Ütleme nii, et seda on natukene palju ja “Best of Both Worlds” – R ja Z arvates muidugi midagi löömatut (“Now what can stop us now?” laulavad nad) – neist ideedest nõrgim.
Ballaadör Kelly toob moosi ja tänava-mees Jay-Z toob püssirohu, neil on palju naisi ning kokku kõlab see läbi plaadi ühtlaselt mõttetult: loost loosse täpselt sellisena, nagu igaüks kujutaks üht Kelly ja Jay duetti ette. Fantaasiavaba. 6

Montell Jordan
“Montell Jordan”
(Def Soul)
Montell Jordan kõneleb uue albumi sissejuhatuses umbes nii: Juba viies album – kes seda oleks uskunud? Seda on tõesti raske uskuda, sest viie-plaadise karjääri jooksul pole Montellilt nii väga hitte pudenenud. Ausalt öeldes meenub vaid kaks suuremat.
Tema viies plaat pole paha, ta on isegi kena ja okei, kuid vaevalt, et mõjub Montelli aktsiatele tervislikult. Nii väsimatult stampliku materjaliga – ettekuuldavad pehmed voodilood ja funklevad peolood – on keeruline r’n’b-rahvast edukalt tülitada. 7

Sharissa
“No Half Steppin’”
(Motown)
Sharissa on legendaarse Motowni katse lükata uus kaunitar nu-souli turule. Veel täpsemalt, siit kuuleb soovi toota uus Sunshine Anderson. Sharissa ja tema produtsendid – peamiselt Henchmen jõugu tegelased – võtavad ükshaaval ning väheinnustavalt läbi kõik teada-tuntud moodsa r’n’b nõksud, kasutavad ära kogu r’n’b überfeministide sõnavara ja pakuvad debüüdi, mida ei saa pidada lootustandvaks. Tänapäeva kiires masinavärgis võib esimese plaadi tühisus fataalse matsu anda. 5

Ashanti
“Ashanti”
(Murder Inc)
Ameerikas on Ashanti selle aasta sensatsioon. Vägilasest super-räpp-produtsendi Irv Gotti avastatud neiuke Ashanti laulis refrääni räppar Ja Rule’i superhitile “Always On Time”, laulis refrääni räppar Fat Joe superhitile “What’s Luv?” ja nii sai Ashantist staar enne, kui ta jõudis välja anda oma debüütsingli “Foolish”. Millest sai samuti superhitt. Ja ootamatult oli veel eile tundmatu lauljatar kolme lauluga korraga (need justnimetatud) Billboardi esikümnes. Super.
Nupukeerajate Irv Gotti ja 7. juhtimisel toodetud debüüt-LP on samuti super. See ei ole produktsiooni mõttes midagi vapustavat, kõrvuraputavat ega säravat, nagu uuelt r’n’b-tähelennult ootaks, aga see laboratoorne tagasihoidlikkus on võluv, selline omaette chill, ja siin plaadil kõnelevad eelkõige head laulud. Asjad, mis paljudel saundikeemikutel ununema kippuvad. Originaalne õnnestumine. Tere tulemast!!! 8

Res
“How I Do”
(MCA)
Resi debüüt “How I Do” olekski ilmselt vaikselt ajalootolmu alla ununenud, kui sel Ameerikas juba eelmisel suvel väljaantud plaadil poleks läinud ootamatult hästi kõikvõimalikes popkriitikute aasta parimate tabelites. Pärast seda kahtlase väärtusega edu on “How I Do” turustamine uuesti ette võetud ning nüüd ka eurooplaste lauani toodud. Res on selline päris-bändi-muusika tädi, kes – oh jah – segab kokku rock’i, popi ja souli ning paratamatuid hip-hop-rütme. Mõtle natuke Nikka Costa peale, kuid kõige rohkem mõtle Nelly Furtadole. Resi hääl on oma kõrges nasaalsuses kohati Furtado omaga äravahetamiseni sarnane. Ainult, et Resi muusika on märksa tõsisem ja täiskasvanulikum. 7