Siiras ja vaene, värviline ning muretu

Muusika ja seltskond on kuubalastele sama vajalik kui õhk, teab Marju Hendre pärast reisi sotsialistlikku troopikariiki.

Ma olin juba ammu tahtnud Kuubasse minna, aga see tundus liiga suur ettevõtmine. Siis aga teatas mu Londonis elav sõber ja väga kogenud huvireisija, et on lugenud läbi kolm Kuuba-teemalist raamatut, ostnud viiel erineval kujul putukatõrjevahendeid ning et aeg on minna, enne kui Castrod päriselt ära surevad. Minul soovitas ta kaasa võtta korraliku vihmakeebi (juuni on sealkandis kõige sademeterohkem kuu), tugeva päiksekaitsefaktoriga kreemi ja mõne rulli tualettpaberit, mille saadavusega väljaspool hotelle võib probleeme tekkida.

Virgin Atlanticu otselend Londonist Havannasse kestis kaheksa ja pool tundi ja oleks olnud nagu üle ookeani reis ikka, kui lennukis meie kõrvale poleks maandunud üks lärmakas Kuuba perekond.

Paariaastane tõmmu pesamuna oli üks armsamaid ja viisakamaid lapsi, keda ma lennureisidel kohanud, tema sugulased aga libistasid õlut, naersid häälekalt, kogunesid päiksekollastes riietes perekonnapea ümber kokku ja hakkasid tagatipuks veel “Guantanamerat” üürgama. Meie ees istuv inglise härrasmees pööras end seepeale ümber ja selgitas, et kuubalaste karakter võibki teinekord olla natuke ülevoolav ja et vaikne olek ei ole neil geenides, aga et tema armastab Kuubat väga.

Mina olin Havanna lennujaama jõudes magamatusest ja vedelikupuudusest uimane ja tahtsin koju. Piiriületus, mille kohta ma olin kuulnud igasuguseid jutte, läks aga üsna libedalt – krasavitsa, ütles piirivalvur tõmmu punastuse saatel ja pressis passi prao vahelt mulle tagasi (vajalik viisa tuleb hankida enne reisi, hind 20 eurot).

Lennujaamast kulges meie teekond rendiautoga Kesk-Kuubas lõunapoolse ranniku lähedal asuvasse Trinidadi, mida kitsaste munakivitänavate ja hästi säilinud koloniaalarhitektuuri tõttu peetakse Kuuba üheks võluvaimaks linnakeseks. Ehkki vahemaa on alla 350 km, kestis meie sõit tubli kuus tundi, kuna Kuuba teedel ei ole eriti viitasid ega ka valgustust ning hoolimata väga hilisest tunnist jalutas maanteel ohtralt nii inimesi kui kariloomi. Aeg-ajalt võtsime peale hääletajaid (kuna Kuuba transpordivõimalused on pehmelt öeldes kesised, ei oleks teisiti lihtsalt viisakas) ja mõned korrad peatasid meid erinevad mundrimehed, keda Kuubas näib olevat vähemalt üks iga paarikümne elaniku kohta. Mingeid pretensioone neil meile ei olnud, vaid ühes peatuskohas pandi meie autosse üks võõras mees ja kästi ta viia lähedal asuvasse linnakesse.

Mees ise ei öelnud midagi ja meie ei küsinud ka.

Trinidad oli just umbes selline, nagu mina olin Kuubat ette kujutanud – puhtaid värve ja sõbralikke inimesi täis; pisut räämas, aga ehe. Linna peaväljak Plaza Mayor täitus õhtul mõnusate afrokuuba rütmidega; rahvas oli väljas, jalutas, flirtis ja tantsis.

Briti härral lennukis oli selles suhtes õigus, et muusika ja seltskond on kuubalastele sama vajalik kui õhk. Ümberkaudsetes majades, millest paljud nägid välja üsna õnnetud, kobisid isegi väga vanad inimesed ukse juurde bändi kuulama ja naabritega juttu ajama. Kuna mitmed uksed olid pärani lahti ja kodusid kaitses vaid kaunistatud raudvõre, heitsin mõnesse elamisse uudishimuliku pilgu. Enamik neist olid lihtsad ühekorruselised majalobudikud, milles üks suur tuba kiiktoolide, värviteleri ja käsitööd tegeva vanamemmega (mehed istusid üldjuhul maja ees lävel ja rüüpasid rummi või mängisid doominot).

Trinidadi lähedal külastasime Playa Anconi, mis ei ole nii kuulus rand kui põhja poole jääv turistima gnet Varadero, ent on erinevalt eelnimetatust avatud ka kohalikele ning pakub pisut taskukohasemat kõik-hinnas majutust. Armsa rannaäärse bangalo saab üürida umbes 1000 krooni eest öö, pikemaks ajaks kindlasti ka soodsamalt, ning lisaks ­toitlustusele segab baarimees külalistele rannabaaris tasuta mojito’sid. Rand on küll kivine, ent minemata kuigi kaugele on vaid lihtsa snor­geldamisvarustusega võimalik näha koralle ja sadu erinevaid troopilisi kalu. Kõndides kuurordist natuke eemale, tulevad tutvust sobitama kohalikud isehakanud giidid, kes on lahkelt nõus näitama, kus on kõige värvilisemad kalad, või viima sind “oma onu juurde”, kes töötab sigarivabrikus ja saab müüa originaale poe­hindadest mitu korda odavamalt. Viimase suhtes ei saa ilmselt kunagi kindel olla, mis kraamiga täpselt tegu või kas nendega piiril probleeme ei teki (sigarette ostnud turistil on kohustus nõudmise korral esitada ostutšekk – nii üritab riik oma tulu kindlustada). Küll aga võtsime kuulda giidi nõu selle kohta, millises erarestoranis (paladar) einestada tasub, kui kuurorditoit üle viskab (ja see ei võta kaua, kuna liha-kala kipub olema ülepraetud, riis kuivanud ja maitseaineid ega maitsetaimi seal eriti ei kasutata). Nii sõime ühes kodus värskelt püütud ja laimimahlaga maitsestatud vähki, mis maitses imehea ja maksis meiesugustele 10 CUCi ports (CUCi ehk konverteeritava peeso hinnaks tuli lennujaamas vahetades umbes 12 krooni).

Trinidadist sõitsime edasi kirdesse, käisime tee peale jäävates linnades ­Sancti Spirituses ja Jatibonicos ning üritasime hispaania keelt purssides mingit aimu saada kohalike eluolust. Astusime sisse külapoodi, kus peale munade, jahu ja suhkru eriti midagi muud ei müüdudki (tuli pisut tuttav ette), ja kõndisime mööda räämas tööstushoonest, kus mitukümmend naist uskumatult umbsetes ja pimedates tingimustes midagi sõrmede vahel toimetasid. Ühel hetkel taipasime – siin valmivadki maailmakuulsad sigarimargid! Jäin lummatult akna taha seisma ja tegin pilti, ent peagi tuli valvur, kes viisakalt selgitas – osta siit midagi ei saa ja niisama vahtida ei ole ka soovitatav.

Keskmine kuubalane aga ei jäta kindlasti endast masendunud ja ületöötanud muljet, vaid mõjub muretult ja siiralt, olles samas suhtlemisstiililt pigem tagasihoidlik kui pealetükkiv. Elamise rõõmu näeb seal igal sammul – nii graatsilistes kuubalannades, sigarit pahvivates vanameestes kui mõneaastastes jõnglastes, kes suvalisel geto tänaval puutoki ja mingi kompsuga pesapalli harjutavad – tokk on lootusetult lühike ja nässakas komps ei taha eriti lennata, aga jooksmist, naeru ja lusti on rohkem kui mõnes lääne lõbustuspargis.

Meie reisi viimane sihtpunkt oli Havanna, kuhu jõudsime hilisõhtul.

Oli väga pime, kuna tänavavalgustust peetakse liigseks luksuseks, ja hooned olid ülejäänud Kuubaga võrreldes harjumatult kõrged, rikkalike ornamentidega kaunistatud. Alustasime oma jalutuskäiku Kapitooliumi lähedalt ja õhkkond oli hoopis midagi muud kui turistikaugetes väikelinnades – tänavad kihasid inimestest ja vanadest luksusautodest ning peaaegu igast pimedast kangialusest astus meie juurde mingi tume tegelinski: “Hola, amigo! Soovite taksot, restorani, hostelit või Havanna parima muusikaga baari? Ma tean kohta, kus on parimad rummikokteilid, või huvitavad teid hoopis odavad sigarid?” Seda tüüpi ärikaid oli seal hulgi ja esialgu võttis see natuke kõhedaks. Ootamatu ja naljakas déjà vu tunne tekkis ag a siis, kui ühe rahvarohke baari ette sõitis kummide vilinal päevinäinud Žiguli kohalike rullnokkadega – aknad keriti alla, seest tuli Dr Albani “It’s my life” ja lantimine võis alata.

Nii Havanna vanalinna, ­kesklinna kui neist pisut kaugemale jääva Vedado (millel asub ka kuulus Plaza de la Revolucion) avastamiseks oli hea valik kollane Cubataxi (ringsõidu hind on kokkuleppeline, meie maksime 10 CUCi tunnist). Klubielamuse saamiseks tasub sõita Miramaris asuvasse Casa de la Musicasse, kus võib sattuda nii klassikalise salsabändi kui ka kohalike Enrique Iglesiaste peale. Õhtuti on ilus jalutada Maleconi mereäärsel promenaadil, kuhu havannalased kogunevad päikeseloojangu ajaks – ega seal teab mida ei toimugi, aga ometi on kena ja eriline.

Ka kuubalaste vabadussammas, ma kujutan ette, oleks midagi lihtsat ja looduslähedast ning kindlasti kirgastes värvides – kui see vabadus neil vaid olemas oleks.