27.06.2008, 00:00
Siis kui foto polnud veel moes
Siis kui foto polnud veel moes Kunstikriitik Anne Vetik vestleb Silueti legendaarse fotograafi Boris Mäemetsaga.
Ühel kenal päeval helistas mulle Harry Liivrand ja ütles, et
võiksin intervjueerida Boris Mäemetsa. “Häh, kes see
on?” küsisin ma. “Silueti fotograaf,” vastas Harry.
Mõistagi olin kohe nõus, sest et mulle on alati meeldinud Silueti
lugejakirjad ja eesti mood.
Kohtun Boris Mäemetsaga Ekspressi
toimetuse ees. Tean, et ta on 80 aastat vana, kuid üllataval kombel lendab
härra trepist üles nagu gasell ja paistab igati värske ja kobe,
mis on erakordne nähtus riigis, kus mehed lahkuvad teispoolsusesse juba
65selt.
Istume maha mugavale diivanile. “Palju teil aega
on?” uurib Mäemets asjalikult ning kuuldes, et piiranguid pole, asub
pikema eelmänguta jutustama Siluetist ja Tallinna Moemajast.
“Tegelikult ma õppisin TPIs kaubandust. Enne seda jõudsin
ära käia Siberis. Ma ju olin alles viisteist, siis kui venelased siia
tulid. Läksin nende vastu sõtta. Sellepärast olin hiljem KGBs
arvel ja ei saanud kordagi Läände,” paneb Mäemets paika
oma algusaastate biograafia. Fotograaf teatab, et on siiani rahvuslikult
meelestatud. On olnud hetki, mil Mäemets soovis kogu südamest Eestist
emigreeruda: “Ma oleks kohe läinud, mul oli nii kõrini
sellest vene asjast!” ütleb ta, toetades sõnu kõneka
žestiga kaela juures.
Kahjuks või õnneks ei saanud
Mäemets kodumaalt minema ja tema moefotograafi anne leidis rakendust
Tallinna Moemaja häälekandjas Siluett, mis levis üle terve
Nõukogudemaa. Tundub, et mäluga vanahärral probleeme pole,
aastaarve tulistab ta välja nagu kuulipilduja: “Töötasin
aastast 1954 ETKVLis, mis oli üks eestimeelsemaid firmasid. Seal
moodustati aastal 1959 oma reklaamibüroo. Üks tuttav teadis, et olen
amatöörfotograaf, ja kutsuski mind büroosse pildistama. Et
teisel juhul oleks ma pidanud minema osakonnajuhatajaks ja parteisse astuma,
olin pakkumisega nõus. Suhteliselt kohe hakkasin pildistama ka
näitusi, tarbekunsti, interjööre ja sain järjest
tuntumaks,” ütleb Mäemets ja teeb lahti oma soliidse
diplomaadikohvri.
Kohvris on ajaga kollaseks tõmbunud lehed,
slaidid, ja kaks Silueti numbrit. Mäemets võtab välja vanad
dokumendid ja demonstreerib mulle oma esimest lepingut Tallinna Moemajaga,
millel ilutseb aastaarv 1967: “Moemajja kutsus mind tööle
tehniline toimetaja Valter Muruk, kes tegelikult oli ajakirja tähtsaim
tegelane. Ta oli hiljem mulle moraalseks toeks. Nimelt fotograafi
tööst ei peetud moemajas kuigi palju. Moejoonised olid toimetajate
meelest palju tähtsamad. Seepärast jäädigi mingi hetk
Moskvale ja Leningradile alla. Oli vaja ajaga kaasas käia!” puistab
fotograaf südant.
Kaameraga pliiatsi vastu
Mäemets on Tallinna Moemaja suhtes üsna kriitiline:
“Muidugi olid meie trükiarvud meeletud ja isegi siis jäi neist
puudu. Eestlaste moest ja eestlaste maitsest arvati väga hästi.
Venelased vaatasid meid alt üles!
Kuigi siis, kui 1975. aastal
hakkasin pildistama Leningradi moemajale, tehti seal ikka imelisi asju. Vahel
oli nii, et vaatasin mõnda kunstnikku: täiesti suvaline vene naine.
Aga siis tulevad mannekeenid tema kleitidega ja suu jääb ammuli, kui
ilusaid asju on! Seal ei olnud rahaliselt mingeid piiranguid, siis kui oli
vaja, sai kohe valuutat. Mind lubati pildistama kõige uhkematesse
tsaarilossidesse. Leningradi moemajas oli mul korralik stuudio. Tallinnas
polnud alguses isegi valgustust, pidin ise kõike tegema. Kaks korda
varastati toimetusest minu tehnika ära. Minu arvamus oli Mari Kanasaarele,
peatoimetajale, ebatähtis. Ta ironiseeris, vabandas, et se
gab mul kunsti teha.
See-eest Lygia Habicht ja Kristel
Leedjärv olid väga mõistlikud daamid.” Koos
Leedjärvega valis Mäemets võttepaiku, leppis kokku
pildistamisi interjööride omanikega. Ta teeb lahti ühe
kaasatoodud ajakirjadest ja näitab mulle Sakala keskuses tehtud fotosid:
“Küll see oli ilus maja, aga no-jah, mis teha, Eesti Vabariik on
paradokse täis...”
Siis, kui välisvõtted ei
olnud võimalikud, pildistas Mäemets Viru tänaval asunud
moemaja keldrivestibüülis, kus oli väike poodium.
Carmen Kassi eelkäijad
Modellide valik
Eestis oli suhteliselt piiratud. “Enamasti otsiti uusi nägusid
tuttavate kaudu. Minu lemmikud olid Helle Rõžova ja Faime Jurno. Nendel
oli tõelist elegantsi ja nad oskasid kaamera ees liikuda. Mannekeenide
palk oli umbes sama suur kui koristajatel. Palgal oli ainult üks mees,
Garibaldi Kivisalu.”
Kaks korda kuulutas Moemaja välja
ka suure mannekeenide konkursi. “Kohale tuli 300 naist.
Igaühel oli mingi viga küljes, me ei saanud ühtki mannekeeni.
Enesekriitika oli daamidel nõrk!”
naerab Mäemets.
“Mingisuguseid meikareid ega juuksureid võtetel polnud,
mannekeenid tegid kõike ise. Mina pildistasin, sättisin valgust ja
kunstnik sobitas riided selga,” kirjeldab fotograaf Silueti menupiltide
loomist. Tihtipeale pidi Mäemets ise kaamera ees väänlema.
“Paljud modellid olid väga puised. Siis hakkasin neile poose
lihtsalt ette näitama. Nii läks asi kiiremaks ja elavamaks!”
Mäemetsa sõnul oli Moemaja kunstnikele fotode juures
tähtis eelkõige kostüümide selge kujutamine.
“Sellepärast mõni foto on ikka selline, et ükski
fotograaf seda heaks ei kiida.
Parimad asjad kahjuks ajakirja ei
läinud. Kuna kõik negatiivid jäid moemajja, ei tea ma, mis on
praeguseks neist saanud.” Võttepaiku valis Boris kas ise
või koos vastutava toimetajaga, kes konkreetse numbriga tegeles.
“Mõnikord oli küll nii, et tulin toimetusse ja seal
öeldi, et kahjuks täna autot ei saa, mine “klõpsi”
kusagil siinsamas. Siis käisingi mannekeenidega linna peal ringi. Nii see
Silueti ilme kujunes.”
Kullakallis paber
Vaatame Boris Mäemetsaga slaide, mida peeti Siluetile sobimatuks.
Fotograaf ei varja teatud kibestumust: “Need on head pildid. Kahjuks
polnud vene ajal normaalset paberit ega trükivõimalusi. See oli
suur ettevõtmine – saada paberit uuele numbrile! Pildistasin
Kodaki laifilmile, kuid kogu see kvaliteet läks ajakirjas kaduma. Üks
hea pilt tuli tavaliselt 12 kaadri pealt.”
Vanadel fotodel
näen naeratavat Faimet, kes jätab tunduvalt sensuaalsema ja vabama
mulje kui Silueti esikaantel. “Selliseid pilte kanti maha. Ei mingit
erootikat, korda läks korrektne riietuse kujutamine ja julgeid poose ei
tahtnud toimetuses keegi näha,” jutustab Mäemets.
“Moemaja naistel oli küll võimalusi uurida
välisajakirju, neid sai sugulastelt ja suure raha eest antikvariaadist.
Kuid üks ühele nad neid ei kopeerinud. Hoopis Leningradis öeldi
mulle, et tee nagu Läänes! Venemaal taheti väga eestlasi
tööle saada.”
“Kui ma vaatan
tänapäeval moeväljaandeid, siis ma ei saa aru, miks seal on nii
suured tiimid.
Mida kõik need inimesed teevad?”
imestab Mäemets. “Ma ise olen perfektsionist, ei ütleks, et
boheem. Selleks, et moefotograafina õnnestuda, pidin nägema palju
vaeva, palju õppima. Sai küll restoranides käidud
, elasin väga hästi, honorarid olid väga suured. Oli aeg, kui
teenisin kaks korda rohkem kui mõni minister! Mul oli kõikjal
palju tuttavaid, kuid töö ei jäänud kunagi unarusse.
Tallinna Moemajale ma ei pildistanud enam aastast 1975, sest siis oli mul
naistega sõdimisest kopp ees. Ainult siis, kui Valter Muruk kutsus,
tegin erandkorras neile pilte,” võtab Mäemets oma suhte
Siluetiga kokku.
Arvan, et tasuks Boris Mäemetsa
kunstnikuoskusi moe hüvanguks taas rakendada, sest energiat ja
tahtejõudu jätkub vanahärral küllaga.