UUE JOPEGA TRAHVI TEGEMA: Falcki raisakotkaste asemel aitavad nüüd bussijänestel õiget teed leida Ühisteenused. PRIIT SIMSON / EPL
Mida aeg edasi, seda olulisemaks on muutunud korporatiivne disain. Oma nägu otsivad lisaks püksi- ja traksifirmadele festivalid, linnad, laadad, koolid, teatrid.
Veel tänagi maitsekaks peetava karge ja üheselt mõistetava kujundikeele kõrval on hakatud järjest enam eelistama “pehmet” lähenemist. Kui esimene pääsuke oli paari aasta tagune neopopilik “Welcome to Estonia”, siis nüüd, kujundlikult väljendudes, võitlevad kõik lillede ja armastusega rahu eest.

Ühisteenused. Kui paar esimest korda uuenenud turvafirma Falcki ehk Ühisteenuste bussi nägin, arvasin, et piletikontrollid on bussijäneste osavamaks jahtimiseks omale maskeeringu teinud. Selline kavalus avaldas mulle sügavat muljet. Alles hiljem teavitas ajaleht, et tegemist on firma uue näoga (loojaks reklaamiagentuur Droom). Musta riietatud kurjamite asemel demonstreerisid meedias uusi sini-oranže soojasid kostüüme naeratavad neitsikud ja noormehed. Uus look justkui manifesteerib: ei mingeid natslikke haaranguid, meie töötaja on teile sõbralikuks partneriks, otsime teile igas olukorras parima lahenduse. Ka nimetus Ühisteenused kõlab pigem ümaralt ja ebamääraselt, seostudes pigem jaotusvõrgu, torutööde ning kontorite puhastamisega.
Siiski tundub mulle, et pehme ja sõbralik kuvand on pinnavirvendus, sest riietuse ja nimega koos kaadrit ju välja ei vahetatud.
Noorema põlve graafiline disainer Martin Rästa (Mammut) ­kommenteerib ettevõtte uut silmnägu järgmiselt: “Ühisteenuste imago räägib mulle lihtsatest inimestest ja nende raskest tööst ja sellest, kuidas seda pisut valusat teemat (väiksed palgad jms) proovitakse veidi lõbusamaks muuta. Tore, et kontrollida ja trahvida saab ka ilma kotkaste, mõõkade ja paguniteta. Aga miskipärast meenub mulle võltsnaeratus ameerika sõbra näol, mis proovib öelda “Kõik on korras, mul läheb hästi”, aga ma ei usu seda.”

2011. aasta kultuuripealinn on Tal­linn – everlasting fairytale (igiliikurist muinasjutt) või linn, mis ei saa kunagi valmis. Imago seondub igaveste 1970ndate stiilis hansapäevadega. Meenuvad kultuslikud trash-filmid “Varastati Vana Toomas” (1970) ja “Don Juan Tallinnas” (1971), aga ka joomakohad Neitsi­torn, Kännu Kukk, Merepiiga, Karja Kelder. Muidugi ei saa üle ega ümber restaureerimise tõusust ja Jüri Kuuskemaa suurest tulemisest. Ka šrift näib tõlgendavat Günther Reindorffi ning Paul Luhteina võtmes keskaegset kirjakunsti.
Rästale seostub uus reklaamifirma Identity loodud imago hoopis kaheksakümnendatega: “1980 sünniaastaga inimesena tekib mul esimene seos suveniiridega. Need Vana Toomase lambid ja igasugused vimplid, mida ma oma lapsepõlves imetlesin ja sama palju ka võõrastasin. Kui logo sellises võtmes vaadata, on graafiliselt kõik korrektne, isegi ilus. Kellele ei meeldiks nostalgia? Aga kuidas see töötab väljaspool Eestit ja mis vahepeal Tallinnas muutunud on? Ja siis veel üks pisiasi – aasta on 2007.”
Seega retro retroks, aga Tallinn pole kultuuripealinn 1977, vaid nelja aasta pärast. Kas tõesti pole Tallinnas peale Olde Hansa restorani ja nummide kohvikute midagi näidata? Kus on karm Kopli, lahe Lasnamäe või lubatud sõprus Tartuga (valmib ju loodetavasti 2011. aastaks ERM)?

Pärnu linna (“Ela või ise” motoks) leheküljel tutvustatakse läinud aasta lõpul valitud reklaamifirmas Droom valminud logo kui personaal­set allkirja isikult, kes kinnitab uhkusega vaid seda, milles näeb väärtust ja edasiminekut: “Seetõttu on logo mitte konstrueeritud, vaid käsitsi kirjutatud, rõhutades logo kui allkirja unikaal­sust. Samas on Pärnu logo oma ülesehituselt universaal­ne, iga linnakodanik võib seda oma käega kirjutada. Kolm täppi ä-tähe kohal loovad seoseid nii päikse kui krooniga, Pärnu lipu sinine ja valge väljendavad logos lisaks järjepidevusele ka seoseid puhta õhu ja merega. Kerged pintslilöögid viitavad kuurortlinna rohketele puhkamis- ja meelelahutusvõimalustele, samas ka kunsti ja süvakultuuri traditsioonidele.”
Rästa on taas väga kriitiline: “Paar muumitrolli või Leopoldi klooni juurde ja meil on oma Teletupsude linn! Või siis pigem rannatupsude linn. Ma ei suuda ei Pärnu logo ega slõuganit vaadates tõsiseks jääda. Kas Pärnu on ainult rand ja beibed? Kaks pika miinusega, istuge.”

Tartu. Kindlasti ootab välja vahetamist veelgi ullikeselikum, et mitte öelda infantiilne Emajõe Ateena logo (laine ja sammas sõbralikus embuses), mis valmis juba 1997. aastal, autoriks Tiiu Viirelaid.
“Pisut usutavam lahendus kui Pärnu, kuid siiski mitte tõsiselt võetav logo. Tartu on kõige muu kõrval ka teaduslinn, mitte laste laulufestival. Igasugu n-ö kirjeldavad märgid logona on oma aja ära elanud. Ühe linna logo ei peaks nii otse välja ütlema, et meil on siin ülikool ja meil on siin jõgi ja muidu oleme ka rõõmsad inimesed. Aga kus on Toomemägi ja miks ma ei näe Matti Miliust? Positiivseid väärtusi on võimalik kujutada abstraktselt. Olgugi, et Tartus elab palju noori inimesi, pole see lasteaed,” leiab disainer Martin Rästa kodulinna logo arvustades.
Näib, et paljuski on selliste pehmete, mittemidagiütlevate vormide taga kiiva triivinud minapilt. Häbenetakse iseennast ja püütakse olla siis ilusam, parem, rikkam. Kuidagi liiga raju tundub vist öelda ausalt välja: “Olen parkimiskontroll ja teen teile trahvi!” Parem läheneda ümber nurga.
Teisalt ei juleta lahti lasta stereotüüpidest: Tallinna kogu kultuur on vanalinn, Pärnul biitš ja Tartul ülikooli sammasportikus.
Või on Eesti tõesti suundumas pehmete väärtuste poole? Kas ei lubatud valimistelgi meile väärikat vanaduspõlve, lastele huviringe, kultuuripõllu hoolsat harimist? Vaevalt tasub nii lootusrikas olla ja väärtushinnangute muutumisest rääkida. Sest kas ei sümboliseeri Reformierakonna suur edu just kiiret rikastumistahet? Soovin saada kõike korraga ja kohe! Ei soovi makse maksta ja nõrgemaid toetada! Või nagu kiitles vene multifilmis toakoer Pitsu krants Pontu ees. “Tahan, söön kisselli, tahan, kuulan transistorit, tahan, peksan vanaisa!”
Seda enam masendab pehme kuvandi mask. Stiilipeo asemel tahaks lõpuks ometi näha ausat tanksaabast ja narkomaani süstalt.