Simon Sebag Montefiore koos Dan Jonesi ja Claudia Rentoniga “101 ajaloo suurkuju. Maailmakuulsaid mehi ja naisi”

Tõlkinud Kaja Riikoja ja Rein Turu. Varrak, 2008. 320 lk.

“Me elame väheheroilisel ajastul, mil tahetakse hirmsasti kuulda kangelastegudest. Suurte kangelaste elulood elustavad ajalugu. Nad innustavad ja õpetavad meid mõistma väärtusi ja vastutustunnet, mis hoiavad ühiskonda koos, kuid neid imepäraseid lugusid peaksime rääkima ka oma lastele,” kirjutab “edukas” (määratlus lakatekstilt) ajaloolane, suurepäraste Stalini biograafiate autor Montefiore eessõnas.

Niisiis on eesmärgiks moralistlik raamat ning see meenutabki mulle kõige rohkem Hillar Palametsa nõukogudeaegset 4. klassi ajalooõpikut “Jutustusi kodumaa ajaloost”. Et meie kodumaa on muutunud vahepeal Euroopa Liiduks, pakubki teos meile hea võimaluse õppida tundma uue kodumaa populaarajalugu. Vastavalt Herodotose ideaalile on kirjeldus haarav, sisaldades hulga klatši ja komprat, mida meie kooliharidus pole pakkunud. Rõhuasetus on Suurbritannia suurustel, kellest mitmed (Must Prints Edward, sir Walter Raleigh, Samuel Pepys, Marlborough’ hertsog, sir Richard Burton, Benjamin Disraeli) on meile vähetuntud. Kuna tegu on pedagoogilise “kangelaste” raamatuga, ei maksa siit Stalinit või Hitlerit otsida, küll aga leiab akadeemik Sahharovi.

Esitus on hästi ajakirjanduslik, artiklil on sissejuhatus, mis rõhutab käsitletava tähtsust, leidub ka isikuga seonduv kõrvallugu. Näiteks Atatürki puhul kannab see pealkirja “Võimsad surukehad, palsameeritud juhid”. Saab teada isegi sellest, et Napoleoni peenist olevat pakutud müüa Londonis oksjonil. Mis populaarkultuuris tuntud, sellest ei saa vaikida ka Montefiore, näiteks, et surev admiral Nelson olevat palunud kaasohvitseril ennast suudelda.

Artiklite lühidusest tulenevalt on laused hinnangutest ja epiteetidest küllastatud: “Liiderlik ja kõvasti napsitav sõjaaegne spekulant Oskar Schindler oli vastutav ühe ajaloo suurima omakasupüüdmatu kangelasteo eest” (lk 281). Oluline koht on tundepaisutustel: Margaret Thatcheri lahkumine peaministri kohalt “jättis Downing Streeti pisaraisse”. Thatcher (“Caligula silmad, Marylin Monroe suu” – François Mitterrand’i kirjeldus) paistab üldse olevat autori lemmikkangelane. Teisal pahandab ta, et Beethoveni “Oodi rõõmule” kasutatakse tänapäeval ELi bürokraatia ülistamiseks.

Kokkuvõttes on tegu väga inforikka teosega, mis toob meieni paljud lääne ühiskonnas mütologiseeritud isikud ja seigad, vahel selgitab ka üldkasutatavate väljendite algupära. Mõnes kohas tundub tõlge liiga bukvalistlik, näiteks kui väidetakse, et Oscar Wilde’i vaenanud Queensberry markii oli “kohutav formalist”, ka sõna “nurjatu” pruukimine Voltaire’i ja Oscar Wilde’i puhul ei tundu kõige täpsem. Mõni kohanimi (Morava – Määrimaa, Picardy – Pikardia) oleks küsinud ingliskeelse asemel eestipärast vastet.

Aga igatahes harmoniseerib see teos meie ajalooteadmisi Euroopa Liidu omadega. Ja jutustage neid lugusid oma lastele.