26.07.2007, 00:00
Simpsonite isa
Simpsonite looja Matt Groeningi arvates on inimese suurim patt täiskasvanuks saamine ja oma lapsepõlve ideaalide unustamine, kirjutab Margit Tõnson.
15 minutiga kuulsaks: Matt Groening kritseldas maailmakuulsa multikaperekonna valmis vaid veerand tunniga. Oma kehva joonistamisoskust häbeneb ta siiani – need Simpsonid nägid välja sellised, nagu oleksid Simpsonid nad joonistanud. BULLS
“Jah, mul on vist tõesti keskeakriis. Ja mulle
hakkab üha enam tunduma, et mu elu suurimaks saavutuseks
jäävadki “Simpsonid”,” tunnistab Matt Groening
(54), Simpsonite impeeriumi valitseja, ühes hiljutises intervjuus.
Kas seda on veel vähe!? Matthew Abram Groening (hääldub nagu “raining”) viis animakomöödiasarjad teles prime-time’i tagasi – kuigi see võis olla väike samm ühele inimesele, oli see suur samm head huumorit hindavale inimkonnale.
Tänaseks on “Simpsonid” eetris olnud juba 20 aastat, vändatud on 400 episoodi, homsest stardib kinodes kauaoodatud täispikk “Simpsonite film”. Sügisel tuleb filmi DVDga samal ajal välja ka Simpsonite arvutimäng. “Woohoo!” hüüaks Homer Simpson selle peale. “Excellent,” hõõruks Mr Burns oma luidraid käsi. No kes oleks võinud sellist edu ennustada? Groening ise on öelnud, et ta ei osanud seda ei oma kõrgelennulisemates unistustes ega mustemates õudusunenägudes ette näha.
Simpsonite hullumeelse, viisakalt öeldes düsfunktsionaalse perekonna tegemised Springfieldis on toonud Groeningule isiklikult 9 Emmyt (kümnenda sai ta oma teise “lapsukese”, sci-fi-sarja “Futurama” eest), aga kogu loomemeeskonnale veel tosinajagu lisa. Time’i ajakirja poolt 20. sajandi parimaks komöödiaseriaaliks kuulutatud “Simpsonid” jooksevad enam kui 60 riigi telekanalites (vaatajaid iga nädal üle 60 miljoni) ja sari on tänaseks tõusnud kõige pikema elueaga sitcom’iks läbi aegade.
Groeningi praegused loomingulised otsustused väljenduvad nappides “jah” ja “ei” vastustes – kusjuures küsimusi esitatakse Simpsonite autoriõiguste omanikule igast vallast, alustades ekspertarvamusest, et kas see on ikka piisavalt irriteeriv nali. Või, kas me lähme kohtusse noorte natsiliikumisega, kes on Barti enda ikooniks valinud? Või hoopis taimetoitlastega, kes Lisa pildiga särgil oma identiteeti koondavad?
Põhiline küsimus aga, mida meedia talle esitab (ja kaasprodutsendile Al Jeanile ja “Simpsonite filmi” lavastanud David Silvermanile ja veel kümnetele lähedalt seotud loojatele), on see, et mismoodi saab üks sari välja vedada 20 aastat, sealjuures väga erinevate kirjutajate meelevallas olles, ja ikkagi suhteliselt kõikumatut taset näidates. Et kuidas ikka ideed otsa ei lõpe ja aur välja ei lähe?
Ideedekriisi koha pealt ütleb Groening, et on, jah, keeruline rahuldada andunud fänne, kes teavad peast, et see nali oli aastal 1994 septembris ja too 2000 veebruaris. “Aga selle jaoks on meil meeskonnas ka absoluutse mäluga tegelased, kes kohe hoiatavad, et see on juba “vana nali”, mis sest, et hea nali.” Kuid kuna Springfieldis on nii palju “elanikke” (ja neid saab ju kogu aeg juurde mõelda/joonistada), siis ei kurda keegi ideedekriisi üle. Entusiasm multikakangelaste kaudu Ameerika ühiskonna kirevust ja suhtumisi võimendada on tänaseks juba üle viiekümnestel meestel täpselt sama suur kui sarja algusaegadel.
Nii kummaline kui see ka ei tundu, aga fakt, et ükski tegelastest ei vanane – Homer on ikka 36 ja Marge 34 ja Bart 10 ja Lisa 8 ja Maggie igavesti aastane beebi –, annab hoopis mänguvõimalusi juurde. Tüüpiline päris-inimestega peresari peab jälgima vältimatut rada – lapsest saab teismeline, teismelisest täiskasvanu, neist saavad lapsevanemad... see seab loole “loogilisuse” piirid – kuigi jah, me teame ju paljudest seriaalidest, et vaatajate tungi val nõudmisel on nii mõnigi surnud tegelane taas uuel hooajal ellu äratatud. (Surnust elluärkamise absurdi on Kenny näitel üle võlli keeranud hoopis üks teine konkureeriv seriaal – “South Park”.)
Groening arvab ka, et teine põhjus, miks “Simpsonid” sõna otseses mõttes vanaks ei lähe, peitub selles, et iga episood on niivõrd mitmekihiline – mitte kuidagi ei suuda ükski inimene esimese korraga kõiki tsitaate ja vihjeid, viiteid, ajakohast ja ajatut satiiri ja paroodiaelemente haarata. “Laps vaatab seda ühtmoodi, teismeline näeb juba uusi asju, täiskasvanuna, olles juba mõne raamatugi läbi lugenud ja mõnd filmi näinud, tulevad aina uued ahhaa-elamused.”
Kuidas kõik algas
Groeningi tähelend on järjekordne tuhkatriinulugu – vaene töökohata värskelt ülikoolist tulnud nohik sõitis oma vana laguneva autoga, millel raadioantenni asendas riidepuu, Los Angelesse.
Kidus seal tillukeses üürikorteris, mediteerides eksistentsiaalsetel teemadel. Näiteks: kas inimene, kellel ei ole prussakaid, aga kellel on nii palju raha, et endale prussakaid rentida, on õnnelikum?
20 aastat tagasi oli ta lihtsalt üks paljudest avastamata geeniustest, kes oma isiklikust elupõrgust ajendatuna hakkas sõpradele ja tuttavatele kodukanti läkitama samanimelisi (“Elu põrgus”) koomiksiribasid koos kurtmistest nõretavate kirjadega. Kuuenda numbri ajaks oli 20 sõbrast saanud 500 fänni.
LAs vastas ta ajalehekuulutusele “otsime kirjutajat/autojuhti” ning veetis päevad, sõidutades 88aastast filmilavastajat, ja kirjutades öösiti variautorina tema biograafiat. Ühel heal päeval näitas ta oma koomiksit Los Angeles Readeri peatoimetajale, ja too palkas ta kohe – lehti laiali kandma. Kuue aastaga ronis ta karjääriredelil sama vapralt kui tigu, jõudes välja lausa rokikriitiku kohani. Ja alles siis pakuti talle isiklikku koomiksiriba. Aga üürikeseks see õnn jäigi, ühel hommikul luges ta lehest, et ta on vallandatud.
Ahjaa, rokikriitik on muidugi palju öeldud, sest oma iganädalase rock’n’roll’i kolumni täitis ta ennekõike oma kinnisideedest ja probleemidest vahutamisega, aga toimetaja survet tundes üritas ka muusikast kirjutada, mõeldes arvustatavad plaadid ja esitajad lihtsalt välja. Kuigi ta iga kord järgmises kolumnis kenasti vabandas, lubades edaspidi kirjutada vaid tõtt ja ainult tõtt, ei antud talle selliseid nalju andeks.
Readerist vallandamise ajaks oli ta esimese “Elu põrgus” raamatu juba välja andnud, ning see ei jäänud ka teistele ajakirjandusväljaannetele märkamata. L.A Weekly võttis ta oma palgale. Groening abiellus, tema naine osutus eriti terava ärivaistuga ärksaks tegelaseks – nad tegid oma firma ja hakkasid koomikseid laiemalt levitama.
Nii jäi ta silma nimekale teleprodutsendile James L. Brooksile, kes pakkus Groeningule võimalust “Elu põrgus” ainelist lühianimatsiooni välja töötada, seda oleks näidatud osana näitlejanna Tracey Ullmani show’st, mida ta just parasjagu arendas. Groening oli skeptiline ja arvas, et targem on mitte oma õigustest loobuda ning seks puhuks täiesti uus koomiks välja mõelda. “Simpsonid” sündisid 15 minutiga, Brooksi ooteruumis, enne lepingu sõlmimist. (Teagi nüüd, kas just selle kiirustamise pärast või niisama nalja pärast laenas Groening tegelaste nimed otse elust – Homer oli tema isa nimi, Marge e ma nimi, Lisa ja Maggie olid õed, vaid Bart on anagramm sõnast “Brat”, mis tähendab ulakat poissi. Homer on muuseas ka ühe tema poja nimi, sest “see oli vähim, mis ma sain oma isa nime ajaloo kõige hullemale ajukääbikule andmise heastamiseks teha”.)
Esimene minutiline klipp läks eetrisse 1987 – Groening meenutab, et Simpsonid nägid siis välja, nagu Simpsonid oleksid nad joonistanud. Esialgsetest kritseldatud kollastest tegelastest arendati lihtsa vaevaga kopeeritavad kujud. Kaks aastat hiljem sõlmiti leping Foxiga 23minutiliste episoodide tootmiseks ja päike pole siiamaani väga paksude pilvede taha läinud.
Brooks oli produtsendina niivõrd mõjukas, et kauples Foxi äärmiselt kontrollitud impeeriumis Simpsonite tiimile välja omamoodi autonoomia – loomingulisel meeskonnal olid sisu osas suhteliselt vabad käed.
Tagasilööke sai Groening tunda aga 90ndate keskel, mil ta üritas “Futuramat” turule tuua.
Mõte asendada Ameerika seriaalis nii tüüpiline kodune keskkond töökeskkonnaga ja viia tegevus 1000 aastat tulevikku, kus “töö on ikkagi põrgu”, tundus Foxi otsustajatele esialgu põnev, aga hiljem hakati kahtlema. Ja Groening omakorda oli solvunud, et kuidas siis Fox, kellele ta “Simpsonitega” miljardeid teeninud, teda ei usalda. Ta mõistis muidugi, et teda koheldi täpselt nii, nagu iga teistki inimest Hollywoodis koheldakse. (Futurama-fännidele teadmiseks – Fox on pärast pausi andnud sisse tellimuse uutele episoodidele.)
Missiooniga mees
Oma “Elu põrgus” kibeterava satiiriga koomiksirida, kus peategelasteks üksildane jänes Binky ja homopaar Jeff ja Akbar, kritseldab mees siiani. ,“Simpsonitega” tegelevad “Harvardi-haridusega-ajuhiiglased-munapead”, nagu ta ise kogu seda kirjut seltskonda hellitlevalt kutsub. Tema esialgset nägemust sohva-kesksest sitcom’ist, kus peategelaseks pealtnäha tüüpiline Ameerika keskklassi pere, kelles kõik “tüüpiline” on pööratud pea peale, jätkavad need tiba nooremad mehed kenasti autori vaimus.
Simpsonite kirjutajal peab olema null-respekt kõige selle suhtes, mida keskmine ameeriklane kalliks peab, reedab Groening ühes intervjuus asja iva. Simpsonite populaarsus aga näitab, et ameeriklane austabki kõige rohkem seda, kui teda ei austata, targutavad Euroopa kriitikud kahjurõõmsalt.
Kuigi Groening on vaid nelja episoodi stsenaristina tiitrites kirjas, ei tähenda see, et ta ei jälgiks mängu pingilt. Kõige produktiivsemad kirjutajad 20 aasta jooksul on olnud hoopis John Swartzwelder (59 osa), Jon Vitti (27), Al Jean (17), Ian Maxtone-Graham (15), Matt Selman (15), Tim Long (14), John Frink (13) David X. Cohen (13, hakkas hiljem koos Groeninguga “Futuramat” tegema), Josh Weinstein (13), Dan Creaney (13), Don Payne (13), George Meyer (12) jpt. Enamik neist osales ka “Simpsonite filmi” tegemises.
Bushi perekonna ja teiste konservatiivide poolt tuleb ikka ja jälle kriitikatuld, et Simpsonid ei sobi lastele eeskujuks. Groeningul on selle kohta vastuväide olemas. Nimelt heidab ta silmakirjalikele kodanikele ette, et nood petavad end uskumusega, et kui kõik inimesed elaksid oma elu nii, nagu neile öeldakse, siis oleks maailm kohe ilusam paik ja ühtegi muret ei oleks. “Nii lihtne see ei ole, ja nii ei hakka elus asjad käima kunagi,” ütleb Groening, kes usub, et õnn peitub hoopis selles, kui igaüks käitub ja elab nii, nagu tema paremaks peab. (Muidugi võib siin ju ka kohe vastu vaielda, et kas me laseme sarimõrvaril ed asi tegutseda, sest ta tahab ja see on tema õnne valem.)
Groening vandus juba “Simpsonite” algusaegadel, et kõige tähtsam on mitte unustada, mis tunne on olla laps. Sellest tulenevalt on ka tema loodud karakterite hoiakutes aukohal kahtlemine kõikvõimalikes autoriteetides, mida konservatiivne peremudel, loovust ahistav ja tasalülitav kool, religioon jms peale surub.
Groening on ennast ikka pidanud kontrakultuuri esindajaks, ja nüüd, kui ta on pururikas ja edukas Simpsonite impeeriumi boss (kuhu kuulub ju võimas nänni-bisnis – koomiksiraamatud, kommentaaridega dvdd, nukud, lauamängud, t-särgid, vihmavarjud, voodipesu, hommikuhelbed... You name it, they’ve got it), on raske kuulata ilma muigeta tema kommertsi-, korporatsiooni- ja tarbimiskriitilisi avaldusi.
Üks vähestest mitte-ameerika autoritest, kes on saanud Simpsonite episoodi kirjutada, on Ricky Gervais (“Kontor”, “Statistid”). Ta loobus “Simpsonite” eeskujul salvestatud publikunaerust. Sest intelligentne inimene naerab seal, kus on naljakas, mitte seal, kus kõik naeravad.
Nalja on tehtud ka eestlaste üle – kolmes episoodis esineb eestlasest kääbuskaskadöör, kes üritab jalga Hollywoodi ukse vahele saada.
Kas seda on veel vähe!? Matthew Abram Groening (hääldub nagu “raining”) viis animakomöödiasarjad teles prime-time’i tagasi – kuigi see võis olla väike samm ühele inimesele, oli see suur samm head huumorit hindavale inimkonnale.
Tänaseks on “Simpsonid” eetris olnud juba 20 aastat, vändatud on 400 episoodi, homsest stardib kinodes kauaoodatud täispikk “Simpsonite film”. Sügisel tuleb filmi DVDga samal ajal välja ka Simpsonite arvutimäng. “Woohoo!” hüüaks Homer Simpson selle peale. “Excellent,” hõõruks Mr Burns oma luidraid käsi. No kes oleks võinud sellist edu ennustada? Groening ise on öelnud, et ta ei osanud seda ei oma kõrgelennulisemates unistustes ega mustemates õudusunenägudes ette näha.
Simpsonite hullumeelse, viisakalt öeldes düsfunktsionaalse perekonna tegemised Springfieldis on toonud Groeningule isiklikult 9 Emmyt (kümnenda sai ta oma teise “lapsukese”, sci-fi-sarja “Futurama” eest), aga kogu loomemeeskonnale veel tosinajagu lisa. Time’i ajakirja poolt 20. sajandi parimaks komöödiaseriaaliks kuulutatud “Simpsonid” jooksevad enam kui 60 riigi telekanalites (vaatajaid iga nädal üle 60 miljoni) ja sari on tänaseks tõusnud kõige pikema elueaga sitcom’iks läbi aegade.
Groeningi praegused loomingulised otsustused väljenduvad nappides “jah” ja “ei” vastustes – kusjuures küsimusi esitatakse Simpsonite autoriõiguste omanikule igast vallast, alustades ekspertarvamusest, et kas see on ikka piisavalt irriteeriv nali. Või, kas me lähme kohtusse noorte natsiliikumisega, kes on Barti enda ikooniks valinud? Või hoopis taimetoitlastega, kes Lisa pildiga särgil oma identiteeti koondavad?
Põhiline küsimus aga, mida meedia talle esitab (ja kaasprodutsendile Al Jeanile ja “Simpsonite filmi” lavastanud David Silvermanile ja veel kümnetele lähedalt seotud loojatele), on see, et mismoodi saab üks sari välja vedada 20 aastat, sealjuures väga erinevate kirjutajate meelevallas olles, ja ikkagi suhteliselt kõikumatut taset näidates. Et kuidas ikka ideed otsa ei lõpe ja aur välja ei lähe?
Ideedekriisi koha pealt ütleb Groening, et on, jah, keeruline rahuldada andunud fänne, kes teavad peast, et see nali oli aastal 1994 septembris ja too 2000 veebruaris. “Aga selle jaoks on meil meeskonnas ka absoluutse mäluga tegelased, kes kohe hoiatavad, et see on juba “vana nali”, mis sest, et hea nali.” Kuid kuna Springfieldis on nii palju “elanikke” (ja neid saab ju kogu aeg juurde mõelda/joonistada), siis ei kurda keegi ideedekriisi üle. Entusiasm multikakangelaste kaudu Ameerika ühiskonna kirevust ja suhtumisi võimendada on tänaseks juba üle viiekümnestel meestel täpselt sama suur kui sarja algusaegadel.
Nii kummaline kui see ka ei tundu, aga fakt, et ükski tegelastest ei vanane – Homer on ikka 36 ja Marge 34 ja Bart 10 ja Lisa 8 ja Maggie igavesti aastane beebi –, annab hoopis mänguvõimalusi juurde. Tüüpiline päris-inimestega peresari peab jälgima vältimatut rada – lapsest saab teismeline, teismelisest täiskasvanu, neist saavad lapsevanemad... see seab loole “loogilisuse” piirid – kuigi jah, me teame ju paljudest seriaalidest, et vaatajate tungi val nõudmisel on nii mõnigi surnud tegelane taas uuel hooajal ellu äratatud. (Surnust elluärkamise absurdi on Kenny näitel üle võlli keeranud hoopis üks teine konkureeriv seriaal – “South Park”.)
Groening arvab ka, et teine põhjus, miks “Simpsonid” sõna otseses mõttes vanaks ei lähe, peitub selles, et iga episood on niivõrd mitmekihiline – mitte kuidagi ei suuda ükski inimene esimese korraga kõiki tsitaate ja vihjeid, viiteid, ajakohast ja ajatut satiiri ja paroodiaelemente haarata. “Laps vaatab seda ühtmoodi, teismeline näeb juba uusi asju, täiskasvanuna, olles juba mõne raamatugi läbi lugenud ja mõnd filmi näinud, tulevad aina uued ahhaa-elamused.”
Kuidas kõik algas
Groeningi tähelend on järjekordne tuhkatriinulugu – vaene töökohata värskelt ülikoolist tulnud nohik sõitis oma vana laguneva autoga, millel raadioantenni asendas riidepuu, Los Angelesse.
Kidus seal tillukeses üürikorteris, mediteerides eksistentsiaalsetel teemadel. Näiteks: kas inimene, kellel ei ole prussakaid, aga kellel on nii palju raha, et endale prussakaid rentida, on õnnelikum?
20 aastat tagasi oli ta lihtsalt üks paljudest avastamata geeniustest, kes oma isiklikust elupõrgust ajendatuna hakkas sõpradele ja tuttavatele kodukanti läkitama samanimelisi (“Elu põrgus”) koomiksiribasid koos kurtmistest nõretavate kirjadega. Kuuenda numbri ajaks oli 20 sõbrast saanud 500 fänni.
LAs vastas ta ajalehekuulutusele “otsime kirjutajat/autojuhti” ning veetis päevad, sõidutades 88aastast filmilavastajat, ja kirjutades öösiti variautorina tema biograafiat. Ühel heal päeval näitas ta oma koomiksit Los Angeles Readeri peatoimetajale, ja too palkas ta kohe – lehti laiali kandma. Kuue aastaga ronis ta karjääriredelil sama vapralt kui tigu, jõudes välja lausa rokikriitiku kohani. Ja alles siis pakuti talle isiklikku koomiksiriba. Aga üürikeseks see õnn jäigi, ühel hommikul luges ta lehest, et ta on vallandatud.
Ahjaa, rokikriitik on muidugi palju öeldud, sest oma iganädalase rock’n’roll’i kolumni täitis ta ennekõike oma kinnisideedest ja probleemidest vahutamisega, aga toimetaja survet tundes üritas ka muusikast kirjutada, mõeldes arvustatavad plaadid ja esitajad lihtsalt välja. Kuigi ta iga kord järgmises kolumnis kenasti vabandas, lubades edaspidi kirjutada vaid tõtt ja ainult tõtt, ei antud talle selliseid nalju andeks.
Readerist vallandamise ajaks oli ta esimese “Elu põrgus” raamatu juba välja andnud, ning see ei jäänud ka teistele ajakirjandusväljaannetele märkamata. L.A Weekly võttis ta oma palgale. Groening abiellus, tema naine osutus eriti terava ärivaistuga ärksaks tegelaseks – nad tegid oma firma ja hakkasid koomikseid laiemalt levitama.
Nii jäi ta silma nimekale teleprodutsendile James L. Brooksile, kes pakkus Groeningule võimalust “Elu põrgus” ainelist lühianimatsiooni välja töötada, seda oleks näidatud osana näitlejanna Tracey Ullmani show’st, mida ta just parasjagu arendas. Groening oli skeptiline ja arvas, et targem on mitte oma õigustest loobuda ning seks puhuks täiesti uus koomiks välja mõelda. “Simpsonid” sündisid 15 minutiga, Brooksi ooteruumis, enne lepingu sõlmimist. (Teagi nüüd, kas just selle kiirustamise pärast või niisama nalja pärast laenas Groening tegelaste nimed otse elust – Homer oli tema isa nimi, Marge e ma nimi, Lisa ja Maggie olid õed, vaid Bart on anagramm sõnast “Brat”, mis tähendab ulakat poissi. Homer on muuseas ka ühe tema poja nimi, sest “see oli vähim, mis ma sain oma isa nime ajaloo kõige hullemale ajukääbikule andmise heastamiseks teha”.)
Esimene minutiline klipp läks eetrisse 1987 – Groening meenutab, et Simpsonid nägid siis välja, nagu Simpsonid oleksid nad joonistanud. Esialgsetest kritseldatud kollastest tegelastest arendati lihtsa vaevaga kopeeritavad kujud. Kaks aastat hiljem sõlmiti leping Foxiga 23minutiliste episoodide tootmiseks ja päike pole siiamaani väga paksude pilvede taha läinud.
Brooks oli produtsendina niivõrd mõjukas, et kauples Foxi äärmiselt kontrollitud impeeriumis Simpsonite tiimile välja omamoodi autonoomia – loomingulisel meeskonnal olid sisu osas suhteliselt vabad käed.
Tagasilööke sai Groening tunda aga 90ndate keskel, mil ta üritas “Futuramat” turule tuua.
Mõte asendada Ameerika seriaalis nii tüüpiline kodune keskkond töökeskkonnaga ja viia tegevus 1000 aastat tulevikku, kus “töö on ikkagi põrgu”, tundus Foxi otsustajatele esialgu põnev, aga hiljem hakati kahtlema. Ja Groening omakorda oli solvunud, et kuidas siis Fox, kellele ta “Simpsonitega” miljardeid teeninud, teda ei usalda. Ta mõistis muidugi, et teda koheldi täpselt nii, nagu iga teistki inimest Hollywoodis koheldakse. (Futurama-fännidele teadmiseks – Fox on pärast pausi andnud sisse tellimuse uutele episoodidele.)
Missiooniga mees
Oma “Elu põrgus” kibeterava satiiriga koomiksirida, kus peategelasteks üksildane jänes Binky ja homopaar Jeff ja Akbar, kritseldab mees siiani. ,“Simpsonitega” tegelevad “Harvardi-haridusega-ajuhiiglased-munapead”, nagu ta ise kogu seda kirjut seltskonda hellitlevalt kutsub. Tema esialgset nägemust sohva-kesksest sitcom’ist, kus peategelaseks pealtnäha tüüpiline Ameerika keskklassi pere, kelles kõik “tüüpiline” on pööratud pea peale, jätkavad need tiba nooremad mehed kenasti autori vaimus.
Simpsonite kirjutajal peab olema null-respekt kõige selle suhtes, mida keskmine ameeriklane kalliks peab, reedab Groening ühes intervjuus asja iva. Simpsonite populaarsus aga näitab, et ameeriklane austabki kõige rohkem seda, kui teda ei austata, targutavad Euroopa kriitikud kahjurõõmsalt.
Kuigi Groening on vaid nelja episoodi stsenaristina tiitrites kirjas, ei tähenda see, et ta ei jälgiks mängu pingilt. Kõige produktiivsemad kirjutajad 20 aasta jooksul on olnud hoopis John Swartzwelder (59 osa), Jon Vitti (27), Al Jean (17), Ian Maxtone-Graham (15), Matt Selman (15), Tim Long (14), John Frink (13) David X. Cohen (13, hakkas hiljem koos Groeninguga “Futuramat” tegema), Josh Weinstein (13), Dan Creaney (13), Don Payne (13), George Meyer (12) jpt. Enamik neist osales ka “Simpsonite filmi” tegemises.
Bushi perekonna ja teiste konservatiivide poolt tuleb ikka ja jälle kriitikatuld, et Simpsonid ei sobi lastele eeskujuks. Groeningul on selle kohta vastuväide olemas. Nimelt heidab ta silmakirjalikele kodanikele ette, et nood petavad end uskumusega, et kui kõik inimesed elaksid oma elu nii, nagu neile öeldakse, siis oleks maailm kohe ilusam paik ja ühtegi muret ei oleks. “Nii lihtne see ei ole, ja nii ei hakka elus asjad käima kunagi,” ütleb Groening, kes usub, et õnn peitub hoopis selles, kui igaüks käitub ja elab nii, nagu tema paremaks peab. (Muidugi võib siin ju ka kohe vastu vaielda, et kas me laseme sarimõrvaril ed asi tegutseda, sest ta tahab ja see on tema õnne valem.)
Groening vandus juba “Simpsonite” algusaegadel, et kõige tähtsam on mitte unustada, mis tunne on olla laps. Sellest tulenevalt on ka tema loodud karakterite hoiakutes aukohal kahtlemine kõikvõimalikes autoriteetides, mida konservatiivne peremudel, loovust ahistav ja tasalülitav kool, religioon jms peale surub.
Groening on ennast ikka pidanud kontrakultuuri esindajaks, ja nüüd, kui ta on pururikas ja edukas Simpsonite impeeriumi boss (kuhu kuulub ju võimas nänni-bisnis – koomiksiraamatud, kommentaaridega dvdd, nukud, lauamängud, t-särgid, vihmavarjud, voodipesu, hommikuhelbed... You name it, they’ve got it), on raske kuulata ilma muigeta tema kommertsi-, korporatsiooni- ja tarbimiskriitilisi avaldusi.
Üks vähestest mitte-ameerika autoritest, kes on saanud Simpsonite episoodi kirjutada, on Ricky Gervais (“Kontor”, “Statistid”). Ta loobus “Simpsonite” eeskujul salvestatud publikunaerust. Sest intelligentne inimene naerab seal, kus on naljakas, mitte seal, kus kõik naeravad.
Nalja on tehtud ka eestlaste üle – kolmes episoodis esineb eestlasest kääbuskaskadöör, kes üritab jalga Hollywoodi ukse vahele saada.
“Mees peab oma naist kuulama!”
“Simpsonite film”
Režissöör David Silverman.
Hääle on andnud Dan Castellaneta, Nancy Cartwright, Hank Azaria, Julie Kavner, Yeardley Smith jpt.
Esilinastus kinodes üle maailma 27. juulil. Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Narvas.
Homer keerab kokku sellise jama, millest välja tulemiseks on vaja rohkem pingutust kui külmkapi ukse avamine või naela katusesse löömine – mitte et need viimased ülesanded Homeri jaoks kuidagi kergemad oleksid kui kodulinna Springfieldi hukust päästmine.
Kõik saab alguse Homeri uuest lemmikloomast – Spider-Pigist (Ämblik-seast), õigemini, tema sõnnikust, mille ta vaatamata keelule Springfieldi niigi reostatud järve kallutab ja seal ökoloogilise katastroofi põhjustab. Sekkub valitsus kõige kõrgemal tasemel – Springfield on ohus –, ja veel suuremas ohus on Homeri abielu. “Mees peab oma naist kuulama”, on tegijate sõnul just filmi kõige kõvem moraal.
Marge, kes on alati hiilanud oma “läbi sõrmede vaatamise” oskusega, ei pea enam vastu ja jätab Homeri oma lolluste üle järele mõtlema. Nagu “heas Ameerika filmis” on selgus kiire tulema ja neerusuuruse ajuga Homergi saab lõpuks aru, mis talle parem on.
Naabrimees Flanders muutub Barti silmis ideaalseks isafiguuriks; vanaisa Abe kogeb ilmutust, aga kuna ta on seniilne, siis on sellest vähe kasu; Lisa kohtab oma unelmate kavaleri. Selgub ka, kust pärineb kurikuulsa kiusaja Nelson Muntzi parastav “Ha-ha!” – käbid ei kuku kännust kaugele, teab rahvasuu.
Bart on, jah, korraks ka alasti, aga laste alastus on loomulik, otsustasid erinevad tsensuurikomisjonid. Palju olulisem on ju Homeri avastus, et piiblis polegi vastuseid.
Ja, jumala pärast, vaadake lõputiitrid lõpuni, niipalju võiks ikka nende sadade tublide inimeste kolme ja poole aasta pikkust tööd austada! Ja hilineda ei tohi ka, muidu jääte “Itchy & Scratchy” multikast ilma.
