Sinjoora Farinelli ja kuradid
Kontsert "Mõeldes Farinellile"
Estonia kontserdisaalis 7. oktoobril.
Helsingi barokkorkester,
dirigent ja viiulisolist Riccardo Minasi (Itaalia), sopran Maria Espada
(Hispaania), klavessinist Aapo Häkkinen (Soome).
"One God, one Farinelli!" Olete kuulnud sellest spontaansest kuulsast hüüatusest, eksalteeritud vaimustuse ja jultunud jumalasolvamise kombinatsioonist, mis kaikus kirgedest kuumaks köetud ooperisaalis ühel 18. sajandi õhtul Londonis? Millekski selliseks laupäeval toimunud kontsert põhjust ei pakkunud ning õhtu staariks tõusis hoopis piiritu energiaga dirigent ja viiulivirtuoos Riccardo Minasi. Kuid ka kontserdi keskse esinejana välja kuulutatud lüüriline sopran Maria Espada andis endast ilmselt parima ning kahes tehniliselt ja vokaalselt kaelamurdvas Händeli ooperiaarias - "Il tuo sangue, ed il tuo zelo" "Ariodantest" ja "Ah! Mio cor! Schernito sei!" "Alcinast" - demonstreeris ta suurepärast barokse bel canto kooli, lauldes mängleva kergusega koloratuure madalast kõrgemate registriteni ning ilmestades kehastatud karaktereid kerge psühholoogilise värvinguga. Et ei unustaks - Espada klassi sopranit praegu Eestis ei ole.
Naissopran või kontratenor esitamas kastraatide repertuaari on tänapäeval paratamatu. Kes nende repertuaari siis veel püüaks laulda? Mõnd suurema hääleulatusega kontratenorit kuulates võib küll tekkida hetkeks petlik mulje, nagu oleksid kastraadid ellu ärganud. Kuid mis alati illusioonist puudu jääb, on vapustava ulatusega hüpnotiseeriv hääl ja lavaline ambivalentne sensuaalsus, mida kaasaegsed kastraatide puhul reeglina oma mälestustes rõhutasid. Primo uomo'de häält kirjeldati ingellikuna, ning kõige kuulsamat neist, Farinellit, peeti lausa jumalikuks.
Euroopa muusikaajaloos kunagi ülisuurt rolli mänginud kastraatidest ning spetsiaalselt nendele loodud muusikast hakati pärast ligemale sajand kestnud vaikimisperioodi uuesti pidevalt rääkima kümne aasta eest, kui esilinastus ajalooline kostüümidraama "Farinelli, il castrato". Seejärel tuli fenomenaalse hääleulatuse ja hingamistehnikaga Cecilia Bartoli, kes suutis uuesti ellu äratada Vivaldi, Glucki ja Salieri aariad, mida kunagi laulsid vaid kastraadid.
Tallinna üllatas 2001. aasta augustis aga oma kontserdiga itaallane Angelo Manzotti, kes palus ennast kutsuda sopranistiks ning keda tagasihoidlik pressiteade nimetas "tänapäeva Farinelliks". Oli ta kastraat? Sopranist oli, muide, vanasti kastraadi sünonüüm. Kaua üldse kastratsiooni Itaalias harrastati? Näiteks, samal kuul ilmus The Guardianis skandaalne artikkel kastraatide tolereerimisest Vatikanis veel 1950. aastatel. Palju küsimusi, vähe vastuseid.
Huvitav, et Espada võimete maksimum avaldus alles lisalugudes, ühes hiilgavalt lauldud vaimulikus loos ning Händeli aarias "Lascia ch'io piangas" (pärit teise kuulsa kastraadi Senesino, mitte Farinelli kavast). Meil suudab seda aariat esitada ainult Margarita Voites, kuid erinevalt Espada pehmest esituslaadist on Voitese interpretatsioon dramaatiline - vastavalt kummagi diiva häälematerjalile. Ja ma ei eelista üht varianti teisele, mõlemad on paeluvad.
Orkester mängis nagu heas mõttes kurjast vaimust vaevatu, alludes oivaliselt justkui seitsmest kuradist tagaaetud dirigendile, kes oli kohati vaatamisvä ärsus ise. Parimaid kollektiive, mida sel aastal sel laval näinud olen. Vivaldi kontserdis ning Händeli Concerto grossos demonstreerisid nii solistist dirigent kui orkester oma täielikku üleolekut rasketest partiidest.
Publik, kes eelmise laupäeva õhtul täitis filharmoonia saali, tuli kindla peale. Nad olid pühendunud kuulajad, tulnud äraunustatud ja taasavastatud tohutult kauni vokaalmuusika pärast. Ja nad ei pidanud pettuma.
