Sink Fast, Let Go
Kõigepealt palju õnne Hard Rock Clubile. See metal'iürituste korraldamisega tegelev rühmitus on saanud viis aastat vanaks ja selle sündmuse puhul astub rohkete soojendusesinejate järel Tartus rahva ette grindcore-legend Napalm Death.
Ülikitši klubimuusikapessa Illusion sobib metal'iüritus üllatavalt hästi, ilmselt selle konflikti tõttu, mis tekib interjööri ja muusika vahel. Ma käiks hea meelega ka hausiklubis, kus on vampiirid seintele joonistatud.
Soojendusesinejad teevad kõik korralikult oma laivid ära, aga eks see ole soojendajate igavene needus, et õhus on tunda rohkem ootusärevust kui keskendumist. Vahepeal on huvilistel võimalus tutvuda T-särgikunsti marginaalsemate äärealadega, ning kui pärast kolme bändi Napalm Death lõpuks lavale astub, on kõigil ootused laes. Kaasa arvatud turvameestel, kes ei oska toimuvast midagi arvata. Pärast uue plaadi introt "Weltschmerz" marsivad mehed lavale ja vallandavad tõelise rifirahe "Sink Fast, Let Go". Turvad on täielikus kultuurišokis ja otsustavad käituda nagu sisalikud: kui sa ennast ei liiguta ja teed näo, et oled kivistunud, siis äkki läheb oht üle.
Oht ei lähe aga üldse üle, mitte sinnapoolegi. Uue plaadi rajumad lood, nagu "Fatalist", "When All Is Said And Done", "Persona Non Grata" ja "Smear Campaign" (ainus Napalmi lugu minu mälus, milles Barney Greenway tõepoolest laulab), vahelduvad vanemate hittidega, nagu "Suffer The Children" ja lõpulugu "Siege Of Power". Barney mõjub nagu skisofreeniline jutlustaja, kes närviliselt silmi pilgutades iseendaga võitleb, proovides oma kinnismõtteid korraga maha suruda ja välja karjuda. Lugude vahel tuleb mulle taas meelde, miks Napalm Death on alati olnud bänd, mida hinnatakse ka väljaspool metal-scene'i: Barney esitab maailmavaatelisi mõtteavaldusi, millest jääb meelde tiraad religiooni vastu (kogu viimase plaadi teema), punktueeritud sõnadega "religion is a fucking myth, all of it!". Mõni aeg hiljem räägib ta liigsest paranoiast ühiskonnas (illustreerivaks looks "The Code Is Red... Long Live The Code") ja veel hiljem jätab selgitamata niigi üsna üheselt võetava sõnumiga loo - kaveri Dead Kennedyse legendaarsest vihapurskest "Nazi Punks Fuck Off".
Mehed on kõik jäänud loomulikult veidi vanemaks, aga laiv-energia ei tundu olevat kuidagi vaibunud. Selle kinnituseks teeb Napalm Death vahele grindcore-sektsiooni, valiku esimese plaadi lugudest, mille keskmiseks pikkuseks on ehk pool minutit: "Scum", "Life?", "The Kill" ja loomulikult ka kõige lühema loona Guinnessi rekordite raamatus kirjas olev kahesekundine "You Suffer (But Why?)". Või oli see mõni teine, uus kahesekundine lugu. Raske öelda. Igatahes võetakse algusperioodi anarho-trash rahva poolt hurraaga vastu. Ülirasvast bassi (mida sobivalt mängib raskekaalus olev Shane Embury) tasakaalustab kogu kontserdi vältel naljaka saundiga soolotrumm, mis kõlab umbes nagu pesukausi, timpani ja elektrontrummi omavaheline orgia. Üldiselt on kontsert aga tõeline laviin - saund, asja mõte ja kogu kontserdi toores energia jätavad vaid õhku ahmima.
