Alates 1996. aastal Rotterdamis avatud "Manifesta 1" aegadest (kus oli esindatud ka Eesti Jaan Toomiku vidoinstallatsiooniga "Tantsides koju") on IFMi ­tegevus laienenud ja muutunud. "Peaeesmärk on olla alternatiiv nii kommertsgaleriidele kui ka suurimale rahvusvahelisele sündmusele, Venezia biennaalile, anda võimalus noorematele, oma karjääri alguses olevatele kunstnikele," ütles Helme Areenile. Samuti on "Manifesta" rõhutanud oma dünaamilisust nii näitusepaikade (iga biennaali jaoks valitakse uus esinemispaik) kui biennaali vormide osas. Biennaal ei pruugi alati olla näitus, see võib olla ka mõni teine vorm, näiteks kunstikooli formaat, mida kuraatorid pakkusid kuuendaks "Manifesta" biennaaliks (pidi toimuma 2006.aastal Nikosias, Küprosel, aga jäi paraku toimumata kreeka ja türgi kogukondade omavaheliste organisatoorsete lahkhelide tõttu).

"Manifesta 7" avatakse 19. juulil esimest korda mitte nn "Manifesta"-linnas, vaid piirkonnas, mis hõlmab Austria Lõuna-Tiroole ja Põhja-Itaalia Trento provintsi.

"Manifesta" tähtsus oli 1990. ­aastate lõpus ning uue sajandi alguses väga suur, "Manifestal" oli suurem võimalus kui Venezia biennaalil kaasa rääkida pidevalt muutuvates kunstistrateegiates. Nõukogusse kuulusid tuntud ja tunnustatud kuraatorid ja kriitikud, panus tehti tihti noortele kuraatoritele eri piirkondadest, eeldades eri loojaisikute kokkuviimisest tekkivat sünergiat ja uusi lahendusi. Samas töötasid "Manifesta" kuraatoritena ka sellised kunstimaailma kuulsused nagu Katalyn Neray, Viktor Misiano ja Francesco Bonami. Pärast "Manifesta 6" ärajätmist otsustati kogu juhtimise struktuuri muuta, samas lõppes osa nõukogu liikmete liikmeksoleku aeg ning oli hea võimalus mitmeteks muutusteks, andmaks "Manifestale" tagasi tema potentsiaalset kohta Euroopa kunstimaastikul. Helme sõnul toimus nominentide esitamine ning uute liikmete valimine tegelikult juba 2007.aasta juunis, kuid ametlikud pikad protseduurid (IFM on registreeritud Hollandis ning töötab Hollandi seadusruumis) võtsid oma aja.

Sirje Helme, kelle kanditatuuri esitas Henry Meyric Hughes, IFMi president (kuni sellesama koosolekuni, kus ka tema liikmeksoleku aeg lõppes), kandideeris koos selliste tuntud galerii- ja muuseumikuraatorite ja direktoritega nagu Nicolaus Schafhausen (Rotterdami Witte de Withi Kaasaegse Kunsti Keskuse direktor), Sheena Wagstoff (Londoni Tate Moderni peakuraator), Marc Olivier Wahler (Pariisi Palais de Tokyo direktor).

Pikast nimekirjast tehti ettepanek tulla nõukogu roteerunud liikmete asemele lisaks Sirje Helmele ka Charles ­Eschele (Eindhoveni Van Abbemuseumi direktor), Samuel Kellerile (Art Baseli ja Art Basel ­Miami direktor) ning Sarat Maharajle (Berliini ja Lundi ülikoolide professor). Uueks presidendiks valiti eelmise nõukogu liige, tunnustatud kuraator ja teoreetik Gilane Tawadros, Londonis asuva Rahvusvahelise Visuaalkunsti Instituudi (inVA) looja. Eelmistest liikmetest jäi nõukokku Viktor Misiano, kes kureeris 2007. aasta suvel Kumus avatud näitust "Uus kunst Venemaalt".

Nii on uues nõukogus tasakaalustatud teooria ja kunstnikukeskne positsioon, regionaalsed esindajad ning PR-kogemus.

See, et Helme oli omal ajal algatajaks ideele kutsuda "Manifesta" Tallinna ning ka selle idee propeerijaks ning vajalike paberite ettevalmistajaks, oli vahest üks põhjustest tema valimisel nõukogusse. Niipalju kui teada, siiski mitte määrav. Otsustavaks jäi kogu piirkonna kunsti tundmine pika aja jooksul, organisatoorne kompetents ning paljude artiklite avaldamine rahvusvahelistes väljaannetes.

Eestile on see väga hea märk, Sirje Helme on teadaolevalt siinsest piirkonnast esimene nii olulisse nõukogusse valitud esindaja. Nn postsotsialistlikku maailma on siiani esindanud vaid bulgaarlanna ­Iara Boubnova. Uue nõukogu kätes pole mitte ainult "Manifesta" logistika ja järgmiste kuraatorite valik, vaid ambitsiooniks on ju kogu aeg olnud ja on ka edaspidi Euroopa tänapäeva kunsti jälgimise kõrval selle analüüsimine ja teoreetilise raamistiku loomine.