Kolmanda kurususe üliõpilasena tegi Enn Põldroos Üliõpilaste Teadusliku Ühingu konverentsil ettekande Viiraltist. See oli enne nn siberi-poiste tagasitulekut. "Metslase hämmeldus, kes avastab tsivilisatsiooni, oli minu pärisosaks. Roode, Viires ja Ohakas olid servapidi pärit sellest peidetud minevikust ning neile tähendas kogu see lugu eeskätt tagasipöördumist ellu, kust neid aastaid tagasi vägivaldselt tapavagunitesse rebiti. Nad olid teadjamehed," tunnistab hiljem Põldroos.

Pärast vangilaagrist naasmist 1956. aastal ja Tallinna Kunstiinstituuti mitte pääsemist alustas Ohakas alates 1958. aastast vabakutselise kunstnikuna, olles nõnda "vaba" kuni elu lõpuni.

Kuigi Ohakas hoidis üldjuhul eemale institutsioonidest ja organisatsioonidest, pidas ta siiski oluliseks Kunstnike Liitu astumist. 1958.aastal on tema vastuvõtmist ENSV Kunstnike Liidu liikmekandidaadiks soovitanud Richard Uutmaa ja järgmisel aastal Lepo Mikko. Pärast nelja-aastast järeleandmatut avalduste ja soovituskirjade esitamist ta lõpuks liikmestaatuse ka omandas, mis muutis ta enda sõnul vaid võrdseks võrdsete hulgas.

Taas koju jõudnud Roode, Ohakas, Saarts ja Sooster moodustasid just loominguliste püüdluste poolest lähedase kunstnike ringi, kes korraldasid 1960. aasta sügisel näituse Tartu VIII keskkoolis koos Valve Janovi, Silvia Jõgeveri, Kaja Kärneri ja Lüüdia Vallimäe-Margiga. Näituse selgitavat teksti peetakse ka esimeseks sõjajärgseks manifestiks, milles rõhutatakse eelkõige kunstniku õigust isikupärale. Juba seal torkasid silma Ohaka vormiotsingud ning värvile rajatud kompositsioonid, mis on iseloomulikud just tema 1960. aastate töödele. Tüüpilised ohakalikud geomeetriliselt abstraheeritud vormikäsitlused avalduvad ka tema tolleaegsetes figuraalkompositsioonides ja natüürmortides. Erinevalt kubistidest ei jõudnud tema struktureeritud laad maalini, kus puudub äratuntav kujund.

On tähelepanuvääriv, et Ado Vabbe, Elmar Kitse ning Johannes Võerahansu õpilasena oli Ohakas küllaltki isepäine. Kuigi ta oli saanud hea pallasliku maastikumaali koolituse, oli Ohaka eeskujuks ja suureks iidoliks hoopis Picasso, kelle kubistlik käekiri on tajutav ning äratuntav ka tema töödes. Ometi on Ohaka piltide omapäraks ja iseärasuseks eestlaslik tahumatus ning rustikaalsus. Talle polnud omane mitte niivõrd teadlik komponeerimine kui lähtumine emotsioonist.

Vaatamata erinevatele poliitilistele kordadele ja takistustele loometeel võib Ohakat pidada kunstnikuks, kes suutis erinevates oludes kohaneda ja kohanduda.

1960. aastate lõpus, pärast Võrumaale Kütioru ateljeesse kolimist, muutus mõneti ka kunstniku maalimaneer. Eks pendeldamine Merivälja ja Kütioru kodu vahel oli samuti üks mõjukatest teguritest, mis kujundasid ning mõjutasid kunstniku edasist stiili ja laadi.

1970. aastate lõpus taandus Ohakas oma koloriitsetest vormiotsingutest ja leidis kommertsiaalsema niši. Need sügavpruunid magusad maastikumaalid ning metsaidüllid on publikule kindlasti märksa tuttavamad ning ripuvad kohustuslikult pea iga eestlase koduseinal.

Hämmastav oli ka Ohaka suur müügiedu ja tööde madalad hinnad. Paratamatult tekkis arusaam Ohakast kui kitšimeistrist.

Samas oli see tollel ajal omamoodi tendents. Kunstniku loomulik arengutee oli pärsitud ning seetõttu tekkisid ainult lokaalsele kunstielule iseloomulikud kulgemise variandid, millel tihti puudus arengulooline põhjendus nii ühiskonnas kui kunstis eneses. "Need lõpmatud kontekstid, mida oskas "lugeda" ainult kohalik kultuuripublik, tekitasid kunsti ümber nagu tühja ruumi," on kirjutanud Jaak Kangilaski ja Sirje Helme "Lühikeses eesti kunsti ajaloos".

1991. aasta aprilli lõpus legendaarses Ohakate Merivälja majas toimunud tulekahjus hävis ja sai kahjustada suur hulk mitte ainult Ohaka, vaid ka teiste Pallase koolkonna esindajate töid, mis perele kingitud või lihtsalt sinna hoiule jäetud. Seal oli Ilja Kabakovi, Erik Bulatovi, Jüri Soosteri, Aili ja Toomas Vindi ning Jüri Arraku teoseid. Põleng toimus vahetult pärast Valdur Ohaka suurima personaalnäituse mahavõtmist Lauluväljaku Valges paviljonis.

Kunstniku söestunud servadega, tahmunud piltidel on ka oma lisaväärtus, sest tuli on andnud töödele uue kompositsiooniterviku. Samas on põlemine ka omamoodi metafoor kunstniku sisemisest põlemisest, sest produktiivse kunstnikuna tegi ta kõike kirega.

Kahju, et pärast kunstniku surma 1998. aastal pole tema töödest tehtud suuremat ulatuslikku väljapanekut, välja arvatud läinud aasta näitus Tartu Kunstimajas. Samuti pole siiani jõutud tema loomingu sügava ja põhjaliku käsitluseni kirjasõnas.

Valdur Ohaka näitus "…aga kunst jääb" kunstisalongis Allee, kuni 12. jaanuarini.