Sissejuhatuseks kõlab twist filmist “Kaukaasia vang”
Veel viiv enne seda, kui valisin Artemi Troitski (49) koduse telefoninumbri, olin tõsises kimbatuses. Sitt asi see telefoniintervjuu… Ma ju tean, et Troitski oli ilmselt esimene, kes perestroika ajal viis läänemaailmale sõnumeid nõukogude rockist ning samal ajal tegi Vene kesktelekanalites saateid Inglise alternatiivmuusikast. Ta on kirjutanud nõukogude rocki entsüklopeediad ning neid Londonis välja andnud, on peatoimetanud venekeelset Playboyd ning pälvinud Venemaal aasta ajakirjaniku tiitli. Järjekindlalt koormab ta Vene raadiokuulajaid alternatiivmuusikaga, loeb loenguid kahes Moskva ülikoolis ning, kui uskuda meediat, omab meistersportlase kraadi veepallis. Ja homme öösel keerutab ta kohvik Amigos pööblile tantsuks plaate. Et millest siis rääkida? Mis oleks see esimene küsimus inimesele, kes, kui me tervitused saime vahetatud, ütleb, et mäletab eestikeelset fraasi “Anna palun kaks õlu!”?
Ega ma päris täpselt mõistagi, miks te Tallinna just diskot tulete tegema? Uus hobi, uus väljund enese näitamiseks?
Tegelikult pole see minu jaoks kaugeltki uus tegevus. Pigem äraunustatud vana. Juba 1972. aastast korraldasin Moskva ülikoolis diskosid. Usun, et olin esimene DJ Moskvas, võibolla esimene kogu NSV Liidus.
Need ei olnud muidugi sellised diskod nagu tänapäeval - esimeses osas mängisin tavaliselt mõnd värsket ja huvitavat plaati – King Crimsoni, Jethro Tulli või Zappat, Zeppelini… ja rääkisin neist. Teises osas oli rohkem tantsumuusikat – funki, kerget rocki…
Umbes kaks aastat sain tegutseda, siis tulid inimesed komsomolist, nõudsid repertuaari aruandeid jne. Ühesõnaga, tuli lõpetada. Nüüd, paar aastat tagasi, tehti ettepanek, et võiksin taas rahvale muusikat mängida. Ja, muidugi, ma olen ju viimased 15 aastat töötanud raadio-DJina. Praegugi on mul kaks saadet raadios “Eho Moskvõ”
See on ju pigem juturaadio, poliitikakommentaarid, analüüsid, intervjuud….
Seda küll. Aga mina teen siiski puhtalt muusikasaateid. “FM- Dostojevski”, see on ühe saate nimi, tutvustan värskemat alternatiivset muusikat. Teine saade, “Krasnõi ugolok”, on öösel ja seal kõlav muusika on, ütleks, selline öine, tundlik või, kui tahate, seksuaalne.
Põhjus, miks ma neid saateid just “Eho Moskvõs” teen, on lihtne – ma tahan mängida muusikat, mis mulle meeldib. See, mis on minu arvates huvitav ja värske, ei ole just põhivoolu muusika. Olen teinud saateid paljudes teistes jaamades, aga tavaliselt kauem kui paar-kolm aastat pole mind välja kannatatud. Minu mängitav muusika ei mahu tavaliste kommertsraadiote formaati. “Eho Moskvõ” on, nagu te isegi mainisite, nn jutu-raadio. Rõhk on vestlustel, intervjuudel, analüütikal. Muusika osas ei huvita seal kedagi mingi formaat.
Ja Amigos jätkate samas vaimus – alternatiivmuusikaga?
Ei – ei, see, mida ma diskodel mängin, ei ole minu tavaline repertuaar. Ma ise nimetan seda etno-eksootikaks. Vahel olen ma teinud Brasiilia seti, vahel Araabia või India stiilis disko. Tallinnas tuleb Vene muusika disko. Mind on Venemaal alati peetud läänemeelseks või koguni läänelikkuse propageerijaks ja mõtlesin teha välismaal vastukaaluks Vene muusika diskosid. Tagasihoidliku lootusega parandada mingilgi määral Vene tantsumuusika mainet. Selgitada, et see pole ainult lame popsaa, vaid, et on olemas palju lõbusaid ja tõepoolest andekalt tehtud pärleid – 60ndate aastate Vene twisti, 80ndate siirupist elektropoppi – Laskovõi Maid näiteks. Ka uuemat Vene tantsumuusikat. Ilmtingimata tuleb sekka ka pala mõnelt healt rockbändilt – Leningradilt näiteks.
Mis oleks siis avapauk teie Vene diskole?
Twist karudest filmist “Kaukaasia vang”, ma arvan.
Kui keegi teid Eestis teab, siis pigem kui rockikriitikut, kes on ehk isegi liigagi heatahtlikult suhtunud siin tehtavasse rockmuusikasse. Meeldib teile Eesti rock tõepoolest?
Kui ma 70ndate lõpus 80ndatel käisin siinsetel festivalidel ja kontsertidel, siis just nimelt seepärast, et kuulata Eesti rocki. Siiralt. See, mis siin rockilavadel toimus oli täiesti unikaalne, täiesti erinev kogu ülejäänud NSV Liidus toimuvast. Selliseid bände nagu In Spe eesotsas Erkki-Sven Tüüriga, või Propeller ja Petja Volkonski või Singer Vinger ja Hardi Volmer, selliseid polnud kusagil mujal.
Kui teiesugused friigid välja jätta, siis kui populaarne Eesti muusika Venemaal nõukogude ajal oli?
Ütleme nii, oli kaks superpopulaarset kutti – Georg Ots ja Jaak Joala. Nemad olid tõepoolest megatähed, keda kõik teadsid.
Aga mis puudutab rocki või bände, siis ses osas niivõrd populaarseid tähti polnud. Mõningane menu oli ehk sellisel armsal poppundil nagu Apelsin ja ka tänaseks siit ilmast lahkunud Gunnar Grapsil ja tema Magnetic Bandil. See oli ka kõik.
Näiteks Eestis väga armastatud Ruja, oli Moskvas täiesti tundmatu suurus.
Kui palju teate te tänapäeva Eesti rockist või popist?
Kardan, et suurt mitte midagi. Mulle on küll saadetud mingeid kogumikke – punkbändid ja miskid ingliskeelsed ansamblid aga see pole erilist muljet jätnud. Hiljuti sain ansambli Genialistid plaadi ja see oli märksa huvitavam. Üldiselt ei tea ma suurt midagi, aga loodan, et kui Tallinna tulen, leian midagi huvitavat.
Eesti inimesed teavad Vene rockbändidest tavaliselt igivanu tegijaid, aga värskeid tegijaid eriti mitte, miks? Kuhu on kadunud hea Vene rock?
Arvan, et see pole mingi Venemaa lokaalne probleem, et head rocki pole. Minu arvates on kogu maailmas rockmuusika kriisis.
Ja seda juba viimased paarkümmend aastat. Uued lained, mida on nimetatud kas britpopiks või grungeks, pole minus mingit vaimustust tekitanud. Kadunud on värsked ideed, siirus jne.
Võtame kasvõi need samad Erkki-Sven Tüüri, Hardi Volmeri või Peeter Volkonski. Üks on teatris, teine teeb filmi ja kolmas on pöördunud süvamuusikasse. Miks? Miks nad rocki ei tee? Sellepärast, et see pole huvitav. Tänapäeval realiseerivad andekad inimesed oma talenti kusagil mujal, aga mitte rockmuusikas. Miks see nii on, on muidugi pikem jutt.
Kas te pole tõesti leidnud või avastanud viimasel ajal Venemaalt mõnd tõsiselt kihvti tegijat?
Ei noh, tegelikult on Venemaal olukord mingis mõttes sümpaatne. On rockklubid, on loendamatu hulk bände. Rockielu keeb täiega. Aga probleem on selles, et kvaliteeti pole. Talentidest jääb puudu. Kui mult küsitaks, siis ma ei oskaks praegu küll nimetada mõnd bändi, mille kohta saaks öelda: “Praegu on nad tundmatud, aga olen täiesti kindel, et varsti räägivad sellest bändist kõik.”
Aga ometi on teil oma plaadifirma, kes üritab huvitavaid ja värskeid tegijaid välja tuua - keda te siis plaadistate, kui midagi head pole?
Jah, mul oli 90ndate keskel plaadifirma. Väga habras ettevõtmine - anda välja head, kvaliteetset alternatiivset muusikat ning samal ajal majanduslikult toime tulla. Ei õnnestunudki. See firma läks pankrotti. Praegu on mul teine firma – Zakat, mis annab välja eranditult välismaiste ansamblite plaate. Täpsemalt neid bände, kelle gastrolle ma Venemaal korraldan.
Ja see firma püsib?
Venemaa suurim probleem, nagu te isegi ehk teate, on piraatlus. Usun, et 95% muusikast müüakse piraatplaatidel. See muusika, mida mina välja annan, ei paku aga piraatidele huvi. See pole Elton John, ega Michael Jackson või Phil Collins. Niisiis, saame me vaikselt toimetada, ning enam-vähem tuleme toime.
Kuidas Venemaal elu tundub? Kui uudiseid vaadata, tundub, et olukord on hullumeelne, hüsteeriline.
Ma arvan, et praegu on Venemaal väga ebameeldiv elada. Ausalt öeldes on viimase aja sündmused ajanud mind depressiooni. Ühest küljest terrorism, need ilgused, mida korraldavad vennad moslemid. Teisalt käitub meie valitsus täiesti arusaamatult. Igas tsiviliseeritud ühiskonnas võtaks valitsus, pärast selliseid sündmusi, nagu meil siin on olnud, vaevaks oma rahva ees vabandada. Või astuks üleüldse tagasi. Aga meie omad käituvad nii nagu oleks kõik jätkuvalt korras. Ma ei näe nende tegevuses ühtki mõistlikku algatust. See sõda, mida peetakse on täiest perspektiivitu. Tuleks justkui leida mingi mõistlik lahendus. Aga paraku on mõistlikud lahendused selle valitsuse jaoks vastuvõetamatud.
Tundub, et praegune olukord peaks olema soodne pinnas terava, äkilisema sõnumiga rockmuusika esilekerkimiseks.
Täiesti nõus. Ma loodan, et sellel õudusel võib olla vähemalt üks positiivne tagajärg. Et toimub plahvatus. Mitte inimelusid hävitav heksogeeni plahvatus, vaid loominguline plahvatus. Et noortel ja andekatel inimestel tekkib loominguline viha midagi ära teha, midagi välja öelda.
Usute, et nii juhtub?
Eks aeg näitab.
