Sitapea päevikud, mis ajavad südame puperdama

Siim Nestor püüab selgitada, kuidas vanameistrid ansamblist Zahir oma karjääri tippteoseni jõudsid.

false

Kui te oma ninaotsaga – kas või ainult nende imeimepisikeste karvakestega ninanahal – Eesti muusikaelus sees olete, siis teate, et ilmunud on plaat, mille puhul kõik ekstaatiliselt üles ja alla hüppavad. Ja röögivad joobunult: „Nüüd me räägime!!!“

See on müriseva roki vanameistri Zahiri uus album „What Noise?“, mis on muusikapead pöördesse ajanud. 36 minutit bluusi vägistamist kolme hüsteerilise kitarri ja džässi äärealasid harrastava trummariga, millest frontman Tambet Jurno (45) eksalteeritult üle karjub.

Ma olen üks neist üles-alla kargajatest. „What Noise?“ mõjub kui neutronipomm närvisüsteemi. Ma ei suuda selle sõgeda riffimise, raffimise ja rullimise saatel paigal püsida – hakkan momentaanselt võimlema. Võbisema ja tõmblema. Mitte ükski sick-fuck-jooga ega triatlon ei suudaks mulle sellist füüsilist koormust pakkuda.