Siuru Printsessi tegelik elu

Sirje Kiinil valmis Marie Underist telliskivi mõõtu monograafia. Palju aastaid väldanud uurimistöö tulemusena on valminud teos, mis annab suure poetessi elust täpsema pildi, kui see on olnud eesti kirjanduskäsitluses seni kombeks. Kalev Kesküla vestles autoriga raamatu kangelasest ning suurteose saamisloost.

Siuru seltskonnast on mu lemmikluuletaja Visnapuu. Marie Underi suhtes on mul tunne, et ta on muutunud pisut kirjanduslooliseks nähtuseks. Milline on sinu arvates tema tänane koht meie luuleteadvuses? 

Marie Under on selles mõttes erakordne nähtus, et tema mõju eesti luulele ja meelele kestis läbi kogu 20. sajandi ja kestab praegugi. Pärast Underi surma on antud välja 12 tõlkekogu eri keeltes ja ka Eestis korduvalt suuri köiteid. Under on muutnud meie luulekeelt, riime ja rütme, isegi tavakeelt, tihti me ei teadvustagi seda. Underi luule on muutnud meie kujundlikku mõtlemist. Tegin paar aastat tagasi kirjanike liidu listis küsitluse ja mitmed autorid vastasid, et nad on tajunud eelkõige Underi üldist mõju oma poeetilisele mõtlemisele. Underi mõju algab juba Siurust ja arbujatest. Isegi kui sina ei loe täna Underit, läbi teiste luuletajate filtri ulatub Underi mõju meieni ikkagi. Under on muutunud meie ühisteadvuse osaks, ka nende jaoks, kes pole ammu luuleraamatut kätte võtnud. Olen sügavalt veendunud, et Under on olnud 20. sajandi mõjuvõimsaim eesti luuletaja. See ei tähenda, et ta peaks tingimata olema sinu või minu lemmikluuletaja.

Kui palju aastaid nõudis sinult selle raamatu kirjutamine?

Idee andis mulle 1987 Underi-uurija Erna Siirak, kes tundis, et tema elu hakkab lõppema, kuid Endel Sõgel teda Rootsi arhiivide juurde ei lasknud. Monograafia käsikirja paraku temast ei jäänud, nii pidin 20 aastat tagasi alustama algusest, materjali kogumisest. 1992 tegime Peep Puksiga Tallinnfilmis tunnise dokumentaalfilmi "Lauluga ristit". Lindistasime Toilas, Kassaris ja Stockholmis mitukümmend tundi kaduvaid mälestusi. 1990ndate algul tegin mitmeid katseid pääseda ligi Stockholmis Eesti Instituudis asunud Underi-Adsoni arhiivile, kuid need ebaõnnestusid, sest võttis oma aja, enne kui kodueestlasi usaldama hakati. Alles 1996 õnnestus Rutt Hinrikusel (kuuldavasti Vana Tallinna likööri abil) tuua Underi arhiiv lõpuks Tartusse. Siis sai selgeks, et see ongi underiana süda. Nüüd tuli hiigelsuur arhiiv korrastada, see võttis veel aasta aega. Alles siis sai tõsisemalt tööd alustada.

Paraku tulid vahele elud ja surmad. Suure töö kirjutamise ajal kaotasin järgemööda kolm lähedast: isa, abikaasa ja õe. Põdemine ja põetamine võttis oma aja. Neli aastat töötasin parlamendis, see oli nagu tuletõrje, mingit uurimistööd ei saanud selle kõrval teha. Alles nüüd, viimased neli-viis aastat olen Ameerikas uut elu elades saanud keskenduda ja järjepidevalt Underi-tööd teha.

Oled pööranud tähelepanu eeskätt poetessi elule ja retseptsioonile, mitte niivõrd luulele.

Jah, mind huvitasid eeskätt Underi luule allikad ja tema tähendus, s.t Underi elu ja loomingu ning luule ja lugeja vahelised seosed. Olen läbi analüüsinud ligi 2000 tema kohta ilmunud kirjutist eesmärgiga teada saada, millest lähtuvalt on tema luulet hinnatud ja kuidas on Underi mõistmine ajas muutunud. Kasutan siin lugemishorisontide mõistet. Põnev oli avastada, kuidas Underi müüt tekkis ja paisus, kes selle õieti lõid. Samuti jälgin, kuidas ta ise ennast luuletajana nägi, milline oli tema minapilt ja identiteet, kuidas ta reageeris ajas muutuvale vastuvõtule, mida arvestas ja mida mitte. Olen veendunud, et elu lõpul puudus Underil täielik arusaam oma müütilise rolli suurusest- eeskätt eraldatuse tõttu Eestisse jäänud lugejaist.

Milliseid üllatusi uurimistöö pakkus, kuidas muutus su kujutlus Underist?

Tähtsaim oli avastada ning avada luuletaja sisemine motiiv, mis andis tema elule ja luulele põhiheli. Mu sügav veendumus on, et Tuglas oli Marie Underi elu suur armastus. Kuigi see palanguline suhe kestis vähem kui aasta ning lõppes lõpetamatusega, murdis see kõik tema lapseliku siiruse, mis on Underi esimestes luuletustes, ja andis valu randa jõudmise heli. Tekkis "Õnnevarjutuses" väljenduv õnne ja valu kaksikhääl. Underi idee, et täius on lõpetamatus, saab alguse Tuglasele pühendatud armastusluulest ja jääb kestma kuni hilisluule "Uneretkeni". Underi sisemine vedru oli kirjanduspaavst Tuglase nõudlik, provotseeriv väljakutse. Tuglase "Sonettide" arvustuses oli ju diletandi-etteheide ning "passiivse juhuluuletaja" vihje leidus isegi veel 1933. aasta kirjutises. Under tajus, et tema õnn ei peitu mitte armastuses, vaid ta leiab selle loomingulises töös. Temasse jäi pidev vajadus tõestada nii Tuglasele kui iseendale, et ta on tõeline luuletaja, mitte diletant või asjaarmastaja. Siit lähtus Underi luuletajaks tahtmise ja olemise sisejõud.

Underi ja Tuglase kirjavahetuse käsitlemisel on loodud juba väike kirjanduslooline traditsioon. Väitled raamatus Jaan Unduskiga, kes erinevalt sinust peab nende vahekorda platooniliseks.

Loeme Underi-Tuglase armastuskirju ja luuletusi ning las igaüks teeb oma järeldused. Arvestades Underi Tuglase-luuletuste erakordset sensuaalsust ja Tuglase Hiidneitsi kõikeneelava kire motiivi, mina küll ei kahtle, et nende vahekord oli erootiline. Muidugi polnud ma juures ega näidanud tuld, aga tekstianalüüs näitab, et see vahekord ei saanud jääda platooniliseks.

Kas Artur Adson siis ei pakkunud talle õnne armastuses?

Adson pakkus talle hoolitsust, toetust, usku tema andesse, pakkus kõike, mida üks hoolitsev abikaasa ja armastaja saab anda. Aga Adson vaatas talle algusest peale alt üles. Tuglas oli see, kellele Under vaatas alt üles. Sina, Täius, ütles ta ikkagi ainult Tuglasele. 

Müstiline küsimus on, miks on kadunud Underi kirjad Adsonile. Pidi olema mitusada kirja. Oletan, et Under hävitas need ise, sest kõik muu, iga viimse kui Printsessi sedelikese on Adson hoolega talletanud. Adsoni kirjadest Underile peegeldub vastu üsna tujuka Printsessi hoiak, sestap oletan, et Under ei tahtnud end sellisena näidata. See minapilt ei pruukinud talle meeldida. Under oli Adsoni-abielus hoolitsuse vastuvõtja, mitte andja. See oli algusest peale ebavõrdne suhe, mida rõhutasid ka Printsessi ja Paaži nimed. Adson oli pigem hoolitsev teener kui võrdne partner. Underi vennatütar Dagmar Reiman rääkis, et kuni Adsoni maolõikuseni 1930ndate algul oli Underi suhtumine mehesse võrdlemisi külm. Adsoni haiguse ajal tekkis tal ilmselt hirm, et ta võib hoolitseva abikaasa kaotada, seejärel muutunud ta märksa hoolivamaks. Aga muidu käis kogu pere tants ikka Underi ümber. Kui Under kirjutas, ei tohtinud teised trepiastmeid nagistada. 

Iga suure ande õnnestumise taga on just lähedaste eriline hool. Underi toeks olid lisaks mehele veel õde, tütred, ema, isa. Kogu perekond austas väga Underi annet ja vaimset tööd, aga kogu see suur leibkond elas valdavalt ka poetessi sissetulekuist. Underi preemia rahadest ja honoraridest toideti seitsmesuine pere ja ehitati Rahumäele maja. Tütred olid aastate kaupa tööta, isa ja ema vanad, varasurnud venna laps nende ülalpidamisel. Under tegi tõlkijana väga palju n-ö leivatööd. Ta on tõlkinud Estonia teatrile ja mujale mitukümmend näidendit, sealhulgas palju klassikat, Ibsenit, Shaw'd, Schillerit, Maeterlincki jt. Mitu suurt, rasket värssdraamat võis tal olla korraga töös.

Veel Adsonist kõneldes: sa nimetad teda raamatus "võimekaks armastajaks"...

Adson oli mees, kes armastas Underit nii naisena kui loojana, mis tähendas hinnata ka tema sensuaalsust. Meeleline maailm oli Underile väga tähtis. Füüsilist poolt ei saa lähisuhtes alahinnata. Siuru salongis tiirles Underi ümber ju mitmeid mehi, Under oli toonases Eesti kultuuris päikesesüsteemi keskpunkt. Aga küsigem: miks ta valis just Adsoni? Arvan, et kui Adson poleks nii visa ja osav armastaja olnud, poleks talle ka võimalust antud. Adsonist sai kultuuriinimene alles Underi salongis. Under kujundas Adsoni, tema oli päikesenaine, keda Vilde "Tabamata imes" Eva Marlandina kujutab. Under inspireeris ka Adsoni looma...

Olid mõne aasta eest väga uhke, kui leidsid Adsoni "orgasmipäevikud".

Need on pigem Adsoni märkmikud 1920ndate algusest, kus ta tähistab intiimelu õnnestumisi märksõnade ja õhkamismärkidega. Just siit näeme, kui tähtis oli nende vahekorras seksuaalne külg. Minu arvates on see väga rõõmus märkmik, mis avab hästi Underi erootilise luule tausta. Seda ei tuleks häbeneda ega maha salata. Adsonit tuleb tunnustada ja imetleda. Iga looja vajab enda kõrvale toetajat, kes temasse tingimusteta usub. Underi esimese abielu nurjumine pani teda kahtlema endas nii naisena kui loojana, aga Adson andis talle selle usu tagasi, igas mõttes.

On ka arvatud, et Adsoni lõputu hoolitsus muutus Underi jaoks ahistavaks ja vaatevälja piiravaks. 

See on illusioon, mis on tekkinud vaid viimaste ühiste haigla-aastate ajal, kus Adsonil ilmnesid paranoilised jooned ja ta piiras inimeste ligipääsu Underile. Under oli aastaid voodihaige, aga Adson käis veel üleval ja vaatas haigla uksel, keda sisse lasta ja keda mitte. Kõige traagilisemad on nende elu lõpuaastad, kui nad kujutlesid, et nemad palatis on ainsana vabas maailmas ja kõik külastajad tulevad okupeeritud tsoonist: kuidas teid s i i a üldse lasti, kas teil 

s e a l süüa ka on jne. See on pagulas draama. Pärast Adsoni surma Underi paranoia kadus. Seda ei maksa üle tähtsustada. Underi mõju Adsonile oli palju suurem läbi nende pika elu.

Underi elu lõpus muutus haigla pühapaigaks. Need, keda vastu võeti, olid pühitsetud eestlased, ja neied, keda ei võetud, justkui kahtlased punased. Näiteks Johannes Semperit või August Sanga ei võtnud Under-Adson vastu. Kui me jälgime kogu nende pikka elu, siis näeme, et ühiseid suhtumisi kujundasid pigem Underi hoiakud. 

Lükkad raamatus kindlalt ümber arvamuse, et Ants Laikmaa võis olla Underi noorema tütre Hedda isa.

Jah, see polnud praktiliselt võimalik, sest nad ei puutunud enne lapse sündi kokku. Neil oli küll kirjavahetus, aga 1905 jaanuaris ei käinud Laikmaa Moskvas ega Under Eestis. Teiseks tõendavad seda ka Laikmaa kirjad Underile. Laikmaa paluti küll 1905 sündinud tütre Hedda ristiisaks, ent ta kirjutab Underile kohe: tore - said lapse, aga kuidas on lood vaimuviljadega, saada parem luuletusi, edenda eesti asja. Arvan, et värske salaisa poleks ehk lapse suhtes sellist tundetust ilmutanud. Pealegi kinnitavad Underi sugulased ja fotod, et Hedda oli justkui isa suust kukkunud - hästi tugeva meheliku näoga. Nii et Endel Nirgi kahtlused võib siin kummutada.

Üllatav oli Underi autoritaarne suhe tütardega. Kirjutad, et veel ligi neljakümneste tütarde puhul otsustas ema, kellega nad tohivad kohtuma minna.

See oli jah suur üllatus, et Under oli emana õige karm, ehk kompenseerimaks iseenda vallatut noorust. Heddal oli Pallase kunstikoolis armulugu Hando Mugastoga, aga emale millegipärast see vahekord ei meeldinud. Tütar süüdistas päevikus ema suhte rikkumises. Hedda jäigi ema perekonda sisuliselt teenijaks, tema eneseteostus jäi olemata - ei loonud ta perekonda ega leidnud end ka kunstnikuna, kuigi lõpetas Pallase. Ka Dagmar polnud õnnelik, kuigi abiellus 1942 endast noorema sakslasest pastori Hermann Stockiga. Underi kirjad tütardele on päris ebamugav lugemine. Neis pole seda emalikku soojust, mida on näiteks küllaga väimehele kirjutatud kirjades. Tütar saab kuulda vaid manitsusi, et ta ikka pastoraati korralikult küüriks ja mehe eest paremini hoolitseks. 

Televiisor ega kino Underile ei meeldinud. Alles siis, kui ema oli juba püsiravihaiglas, julges 70aastane tütar televiisori majja tuua. Isegi kohvikukultuur muutus lõpuks Adsoni ja Underi jaoks kerge elu sümboliks. Oma pitseri vajutas ka majanduslik kitsikus, nad pidid ju kuuekümnestena paguluses oma elu nullist alustama. 

Kodumaale jäämise varianti neil ju polnud, arvestades Adsoni aktiivset ajakirjanikutööd saksa ajal...

Underil oli nõukogude võimu ees kolm rasket "süüd". Ta avaldas saksa ajal kogus "Mureliku suuga" ja "Ammukaare" albumites küüditamist ja Talvesõda käsitlevaid, n-ö nõukogudevastaseid luuletusi. Tema väimees oli Hitleri armee sõdur, ja kolmandaks muidugi abikaasa Adsoni töö saksa-aegses ajakirjanduses. Nad olid ju küüditamishirmu kogenud, öösiti mitmete tuttavate pool maganud. Neil tuli põgeneda. Paremal juhul oleks Underit tabanud Tuglase saatus, aga tõenäolisemalt arreteerimine.

Arvestades Underi nõrka närvikava, ei oleks ta nõukogude repressioone üle elanud. Unetus, depressioonid, peavalud piinasid teda pikki aastaid alates pikast, piinavast lahutusprotsessist, mis kestis 1916-24 - kaheksa aastat.

Underi esimene mees Carl Hacker ei jäta kirjelduste järgi just väga sümpaatset muljet. Sulle ka ei jätnud?

Selle kohta on olemas kahesugused andmed. Underi seisukohalt oli Hacker mees, kes pruukis tema kallal füüsilist vägivalda ja oli vaimselt madalamal tasandil. Tütarde ja sugulaste jutt on aga teistsugune, nemad suhtusid Carli hästi, ka Underi isa ja ema austasid Carli ning asusid lahutuse puhul mehe poolele.

Kuidas kujunesid Underi poliitilised vaated?

Mind üllatas, kui lähedased olid Under ja Adson 1920ndate algul Johannes Vares-Barbarusele, kes oli toona Underi ihuarst. Vares saatis neile kommunistlikke tervitusi ja üritas värvata Adsonit ühe puna-ajakirja toimetajaks. Koos suvitati Pärnus, Barbarus ööbis Tallinnas käies Underi kodus. Pärast 1924. aasta mässukatset muutus vahekord järsult. Tarapitalik pahempoolitsemine lõpeb nagu noaga lõigatult. Hiljem olid nad lähedased hoopis Pätsi ringkonnale, kuuludes 1930. aastate establishment'i. 

Mul on Barbaruse kirjade põhjal jäänud mulje, et ta võis olla seotud 1924. aasta riigipöördekatsega. Olen mänginud mõttega, mis oleks saanud Underist-Adsonist, kui see pööre õnnestunuks. Kardan, et neist oleks saanud (nõukogude) võimulähedased kirjanikud, eriti kui Barbarus oleks pandud peaministriks. 1930ndail oleks nad ilmselt tapetud.

Kas siis, kui Barbarus sai tegelikult peaministriks, enam sõprust ei tekkinud?

Ei. Arvan, et Under ja Adson taipasid juba 1924 detsembris, et vasakpoolse liikumise taga on Venemaa raha ja tahe. Nad said aru, kui ohtlik poliitiline mäng see oli. Pealegi oli Päts Underile tuttav juba sajandi algusest, "Teataja" päevist. Nende lähiringi kuulusid parempoolsete hoiakutega Johannes Aavik, Visnapuu, Mälk ja Gailit. 1930ndail polnud neil enam mingeid vasakpoolseid sümpaatiaid. 

See raamat on omamoodi two in one: algul üldarusaadav monograafia ja siis n-ö teaduslikud retseptsioonitabelid, ühesõnaga, kirjandusteadus.

Jah, nii ta on. Uurimuse esimene osa on biograafia ja teine osa vastuvõtu analüüs. Mu eesmärk oli kirjutada raamat, mis oleks huvitav lugeda igaühele, aga mis vastaks ka doktorikraadi nõuetele. 

Miks sa kaitsed seda Turu ülikoolis? 

1995, kui soovisin astuda doktorantuuri, polnud Tartu ülikoolis kedagi, kellelt teoreetilistes küsimustes abi saada. Küll aga oli ja on Turu ülikoolis tugev võrdleva kirjandusteaduse keskus. Kaitsen oma tööd ülikoolis, kus läbisin doktorantuuri. See on minu teada esimene eestikeelne kirjandusteaduslik töö, mida kaitstakse Soome ülikoolis. Herbert Salu kaitses küll 1964 Turus doktoritööd Vilde ajaloolistest romaanidest, kuid tema töö oli soomekeelne.

Kuuldavasti on sul mitu raamatut pooleli. Mis need on?

Esmalt "Kirjad Ameerikast" - valitud kirjad, mida olen sõpradele sealt viie aasta jooksul kirjutanud. Need kõnelevad minu elust Ameerikas, aga ka Underi raamatu valmimisest - kuidas ma tema kirju üle ilma otsisin, ja leidsin hoopis teisi, kui otsima läksin. 

Teine raamat tuleb Underi Euroopa-reisidest, selles on armsad, intiimsed tütardele saadetud piltpostkaardid ja essee Underi reisidest. Need kaardid mõjutasid mind oluliselt. Under kirjutab tütardele reisidel ostetud asjadest, kuid kus on need kübarad ja kleidid praegu? Aga tema luule on alles! See pani mõtlema, mis on elus oluline, mis ajalik. Vabanemisjärgne asjade armastus, mis siin lahti läks, jättis mind puutumata just selle äratundmise pärast. Mis on pikas perspektiivis tähtis: kas asjad või vaim? 

Kolmas raamat on Leo Lapini idee: minu unenäod ja tema kollaažid.

Kaks kirjastust on teinud mulle ettepaneku kirjutada autobiograafia. Mõtlen sellele. 

Under pidi vanemas eas hakkama paguluses oma elu otsast peale. Aga sinagi oled läinud nüüd kuldses keskeas okupeerimata Eestist pagulusse. 

Ma ei ela paguluses, elan abikaasa juures, kes töötab USAs. Elasin 1990ndail Soomes ja praegu Ameerikas. Lihtsalt sõit on nüüd kallim. Ma olin 1990ndate algul Soomes Eesti asjade suhtes palju rohkem kotis kui nüüd Ameerikas, sest siis polnud ju internetti. Tõsi, ema ja poega ei saa kallistada nii tihti, kui tahaks. Vaimses mõttes saan kõike jälgida, Skype võimaldab otsest suhtlemist. Mitu kuud aastast olen Eestis, nii et ei saa öelda, et oleksin siit päriselt ära läinud. Abikaasa õpib aktiivselt eesti keelt, tulevikus pole välistatud, et tuleb siia õpetama. 

Mis eriala mees ta on?

Jack Walters on haldusjuhtimise professor, majandusteadlane, aga ka internetikirjanik, ta kirjutab tulevikulisi põnevusromaane. Tema raamatu "­Toyland" ("Nukumaa") võib Amazonist osta ja Kindle'isse laadida.

Kas sul endal juba on Kindle?

Loodan, et jõuluvana toob. Olen seda kasutanud, usun elektroonilise lugemise tulevikku. Kindle'il on teistsugune ekraan kui arvutil, see ei virvenda ega häiri silmi. Poolekiloses aparaadis on terve raamatukogu. Nii säästame metsa ja planeeti.

Seni tundsime eeskätt Underi luulet, nüüd teame teda tänu sulle ka inimesena. Kuidas inimene Under sulle meeldib?

Väga andekas ja erakordselt vastuoluline inimene: haruldane julgus luules ja samas inimargus, suhtlemiskartus, suhetes tütardega autoritaarsus. Pilt temast muutus värviliseks. Siiski arvan, et me poleks olnud lähedased sõbrad. Underil ei olnud naissõpru, tema sõbrad olid ikka mehed. Säärast vaimset intensiivsust ja soojust, nagu oli Underil kirjavahetuses Laikmaa, Tuglase, Hermann Stocki, Ants Orase, Ivar Ivaski, Paul Reetsiga, pole ühelegi naisele saadetud kirjas. 

Sirje Kiin

"Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt" 

Tänapäev, 2009. 864 lk.

Lõpuks ometi on sündinud üks tänapäevase vaateviisiga, korralikult illustreeritud ja kaunilt kujundatud monograafia eesti vaimukultuuri kesksest kangelasest. Autorit on huvitanud Marie Underi minapilt, aga kuni meil pole oma suurkujudest adekvaatseid käsitlusi, jääb meie kõigi, kogu rahvuse minapilt ähmaseks. Seepärast tuleb avaldada Sirje Kiinile, kes pole kunagi olnud palgaline kirjandusuurija ega õppejõud, suurimat tunnustust. Lootkem, et kord tuleb aeg, kui professionaalsed kirjanduskäsitlejad hakkavad teaduspunktide kogumise asemel miskit rahvuskultuurile vajalikku tegema.

Kiin püüab kõik Marie Underi elu kohta teada oleva avameelselt välja tuua, pakkudes sel moel lugejale poetessi mõistmiseks tarvilikku teavet. Juba teose algul käib ta välja "kehalist" laadi avastuse: noor Under ei põgenenud oma mehega Moskvasse mitte parema teenistuse otsinguil nagu seni väidetud, vaid varjamaks esiktütre tegelikku sünniaega, sest sünni ja laulatuse vahele jäi vähem kui 9 kuud. 

See, et teos ei keskendu mitte niivõrd poetessi luulele, vaid pakub selle elulise tausta ja vastuvõtu, on arvestades raamatu üldhuvi ning vahest ka autori andelaadi, isegi hea. Iga teksti eeskujudesse ja poeetilistesse eripäradesse kaevudes oleks suurem oht sattuda eksitusse või udususse. Teose n-ö teaduslik osa "Marie Underi luule vastuvõtt" (200 lk) on paigutatud teose lõppu ja käsitleb kõike olulist, mis Underi kohta kirjutatud. Tegelikult registreerib absoluudijanune autor puhuti ka mitte nii väga olulist retseptsiooni, nagu seda on ropplauluke Rasmus Merivoo filmis "Tulnukas". Et filmi on internetist vaadatud pool miljonit korda, annab "retseptsiooni" kvantiteet autorile põhjenduse sellest mitte mööda vaadata. Uus lähenemine seegi. 

Kiin tüpiseerib Underi retseptsiooni kirjanduslooliseks, esteetiliseks, pedagoogiliseks, moraalseks, poliitiliseks, sooliseks, võõritavaks, filosoofiliseks ja religioosseks lugemiseks. Nende käsitluste käigus saab tänuväärse ülevaate ka Underi religioossetest ja filosoofilistest hoiakutest. Kiin leiab, et kõik varasemad uurijad on mööda vaadanud tõsiasjast, et Under oli veendunud feminist, "kes oma elus teostas mainitud Kanti mudelit, mille järgi naine on kuningas ja mees tema minister". Muidugi on uudne ka "sooline lugemine", mis tõdeb tema kujunemist "iginaiselikkusest maskuliinse vaimsuse kandjaks".

Norida miniarvustuses ei tahakski, kuigi minu meelest võinuks näiteks Underi-Adsoni kodumaja saatus olla esitatud kronoloogiliselt, aga mitte enne Siuru käsitlust n-ö Tuglase peatükis. Autor toob ära loendi Underi-Adsoni kirjasõpradest, aga paljastest nimedest jääb segaseks, palju oli nende hulgas kodu-eestlasi. Igatahes on saadetud 87 kirja Otto Tiefile, kes elas N Liidus, aga suheldud on isegi Nigol Andreseniga. 136 lehekülge on kirjutatud Hjalmar Mäele, kes elas Austrias riigiametnikuna ning kellele ei pannud lääneliitlased midagi pahaks. Selle valgel on väga nukker, et kontakt Underi lemmikinimese Tuglasega jäi pea olemata.

Rikas teos, elutöö, näide uurimuse võimalikkusest lobisemise ajastul.

Kalev Kesküla