Skandaali! Brutaali! Banaali!
MELE PESTI:
Peaaegu et peaesineja Romeo Castellucci „Hey Girl“ tekitas Rakveres vastuvõturaskusi. Kuulsin publikust hinnanguid „pretensioonikas“, „segane“ ja „sümbolitiine ent sisutühi raharaiskamine“. Minu jaoks rääkis Castellucci tükk aga üsna selge loo inimkonna liikumisest loodusest kultuuri poole, progressist, kolonisatsioonist, inimkonna jõhkrusest ning ilmsest jätkusuutmatusest.
Esimese osa, valge inimese loo, dramaatilisim koht oli keele tekkimine: veelahe inimkultuuri ja keelele eelnenu vahel. See esitati vägivaldse sotsialiseerumisprotsessina (tegevus laval: padjapeks ja ekraanil jooksev tekst). Inimlaps elab ju kasvuaastatel kiirkorras läbi sarnased protsessid, mis inimkond pikema aja vältel, lapsele on see õppeprotsess tihti järsk ja pealesunnitud.
Teises osas oli Euroopa täis kasvanud ja valmis tõmbama Aafrika tema loomulikult teelt kõrvale, pressima talle peale enda arenguloogika ja tulevikupildi. Olnuks lavastus vähem sümboolne ja veelgi elulisem, mänginuks näitlejad läbi ka kolonisatsiooni eri faasid: valge näitleja orjastanuks indialase ja indiaanlase, siis hiinlane aafriklase, et kajastada hetkel maailmas toimuvat. Piirduti kokkuvõttega: valge aheldas musta. Lõpuks jõudis lavastus muidugi sinna, kuhu inimkond kihutabki: valju klirinaga purunesid klaasaknad, õnnetu ahelates must naine jäi purunenud progressiunelma kildude vahele, vaadaku nüüd ise, kuidas edasi saab.
Castellucci visuaalse ja sümbolirohke teatri vastuvõtt toimib intuitiivsemalt kui Eestis tavalisem teksti- ja näitlejakeskne teater. Analoogse mõjuga töödest meenub Õunpuu „Püha Tõnu kiusamine“, esteetika poolest sarnanes eriti „Hey Girli“ avastseen, inimese mateeriaks saamise uhke visualiseering Jalaka „Eesti ballaadidega“.
Lavastuse tõlgendus progressikriitikana oli minu isiklik vaatajakogemus, mida ma nimme taustauuringu abil Castellucci visioonile lähemale nihutama ei hakanud. Kindlasti võinuks lavastust mõtestada näiteks aruteluna naiseksolemisest, sellele versioonile viitab ka pealkiri. Mu jaoks jäi tegelaste sugu siiski kõrvaliseks. Kui tsivilisatsiooni ajaloo sümboltegelast kehastaks mees, kas retseptsioonis rõhutataks tema sugu? Ehk ei pea naine enam alati Teine olema ja võib laval lisaks soolistele ka muid rolle kanda.
Siit festivali kõige sooteadlikuma, tegija enda määratluses post-post-feministliku „My Stories, Your E-mails“ juurde. Nudistide perest pärit Ursula Martinez käsitles igihaljast teemat: naise avalik alastus, hägus piir naise kui passiivse seksobjekti ja aktiivse sekssubjekti vahel ning veelgi hägusem piir vaataja perversiooni, loomuliku huvi ning kõrge kunsti nautimise vahel. Laval toimuv on vaat et triviaalne stripinumbri ja stand-up comedy kombinatsioon. Naljakaim oli fännikirjade esitus: reaalsete fotode ja aktsentide meisterliku imiteerimisega lõi ta rea humoorikaid tegelasi.
Martinez avas vestlusringis veidi salatausta. Tal olla „noorem õde“, kes käib kommertsüritustel teda mängimas. Vahel olla raske korraldajaid veenda, et „te tahate ju mu šõud, mitte mind ennast“ . Mis täpselt on siis õhus teistmoodi, kui üdini isiklikku faktilist teksti esitab lavalt kogenu ise või palgatud näitleja? Meenub Brasiilia režissööri Eduardo Coutinho katse: ta lasi naistel kaamera ees jutustada oma eludraamasid segamini samu tekste esitavate näitlejatega. Vahet pole?
KAIRI PRINTS:
Ma vaatasin Baltoscandalil kokku 11 etendust ja Ursula Martinez kuulub kindlalt esikolmikusse. Kõik mehed, kelle e-maile Martinez ette luges, olid enda pildi ja kirja kasutamiseks lavastuses nõusoleku andnud. Eriti lahe oli üks mees, kes esimese kirjaga oma fotot ei saatnud ja Ursula küsimise peale pakkus fotot oma 19-sentimeetrisest peenisest, kuigi muretses veidi, ega see kuidagi sobimatu ei ole. Muidugi polnud ja nii ilmuski publiku rõõmuks suurele ekraanile härra Peenis kahes erinevas olekus. Juuresolev e-mail seletas lahti ka meeste füüsilise eneseväljenduse eripärasid sõnadega „It's like..emm... before and after... I mean after seeing your show“. Kogu Martinezi stand-up oli süžeeliselt väga lihtne, tõesti lausa triviaalne, aga no nii naljakas ja nii nauditavalt perversne, et mõjus Baltoscandali kontekstis nagu üks kiire mõnus padukas keset kuuma päeva. Hilarious! Eriti veel etenduse lõpp, kui publik juba plaksutas, aga äkki Martinez vaigistas käteplagina ja koukis taskust välja ühe väljaprinditud e-maili. See oli selleltsamalt Mr. Peeniselt – saadetud peale lavastuse esikat. Härra avaldas rõõmu ja tänu, et ta lavastuses osaleda sai, kuid ühtlasi tundis veidi muret publiku tunnete pärast: „I mean... everybody is not so blessed... maybe they feel little bit down“.
Mina tundsin end igatahes peale seda etendust väga hästi ja suundusin järgmisele, milleks oli Taani koreograafi Mette Ingvartseni „Giant City“. Sellest kujunes mu jaoks festivali nael. Samas oli see ka etendus, mis paljudele oli festivali kõige piinarikkam kogemus: „Mis mõttes seitse tüüpi lihtsalt kõiguvad tund aega ja see peab kunst olema?!“ Tõsi, kõiguvad nad tõesti, samuti seisavad alguses vähemalt 15 minutit ühe koha peal, muutes vaid oma keha tasakaalu keset, nii et silmaga nähtavat liikumist ei toimu, küll aga annavad füüsilisest pingutusest aimu naginad ja kiirenenud hingamine. Peaaegu kõik, mis selle etenduse jooksul laval toimub, on äärmiselt aeglane, väljapeetud ja füüsiliselt väga keeruline. Ebainimlik vastupidavus, kordused ja inimgrupi liikumine ühtse organismina on ühtaegu painav ja lummav. Juhuslikkus siia maailma ei mahu. Ingliskeelses meedias kirjeldatakse „Giant City“ tegelasi kui katastroofis ellujäänuid või inimesi tulevikust. Ma ei saa absoluutselt aru, miks. Mina näen laval kaasaja inimest. Kammitsetud, kuid siiski püüdlevat. Kõigest väest pingutavat, kuid mitte kuhugi jõudvat. Inimese liikumise (ja mõtlemise) mustreid suures linnas. Mitmes kohas kangastub silme ees mõni stseen Heinz Edelmanni „Yellow Submarine'ist“ – eriti staatiline ja korduv liikumine, mis saadab lugu „All the Lonely People“. Üksindus, äng, iiveldus. Eksistentsiaalne paratamatus. „Giant City“ on väga ilus, samas väga tehniline, valus ja võimas apoteoos inimese olemuse ja tema eksistentsiaalse situatsiooni igavesele – kuid tänapäeva ühiskonnas paremini kui kunagi varem väljenduvale – konfliktile.
Väga head elamused olid veel Philippe Quesne&Vivarium Studio „Big Bang“, mõnus ja ü ;linaljakas absurdi meistriklass, ja venelaste Akhe Engineering Theatre „Faust. 2360 Words“, lõbus kiire ülevaade hinge ära müünud alkeemiku elust ja olust, taustaks Mefisto süüdimatu lollitamine ja padide ja sämpleritega kohapeal tekitatav muusika. Head ja paremat oli ka Eestist, aga need ju enam-vähem kõik ära nähtud. Siiski sai ka siit värske elamuse: kuidagi varem vahele jäänud Cabaret Rhizome'i „Muki munad“. Hea, lihtne, kaasakiskuv, ühtaegu šovinistlik ja feministlik, nurruvad mehed ja kirev kana, must-valge esteetika nii sisulises kui pildilises plaanis. Hea. Ja endiselt oli eriti hea juba teist korda nähtud Riina Maidre ja Maike Londi „PostUganda“. Geniaalsevõitu kontsertetendus. Samuti oli super festivali teine kontsertetendus: nunnu prantsuse nohiku Gerald Kurdiani „“This is the Hello Monster!“ Aga jagus ka piina: festivali peaesineja Romeo Castellucci „Hey Girl“ oli kohati visuaalselt väga efektne, kuid üldiselt masendav 90ndate pseudodiip, punnis täis kulunud kujundeid ja üldse olid selles eksimatult esindatud kõik elemendid, mis mulle teatri juures vastu hakkavad. Maitse asi, aga mul oli viimati nii paha olla, kui olid toidumürgitus ja päikesepiste korraga. Jätan parem rääkimata, kui piinlik veel Dood Paardi „Answer me“ oli ja annan sõnajärje edasi.
ANDRES LÕO:
Inimesed on alati kunstis tähendusi otsinud. Ütleme ju tihti - ma näen, aga mida see tähendab? Või - veider, aga mida sellega öelda on tahetud? Skandaali, brutaali, banaali ja savaaži lubava festivali ergud plakatid hüüavad põhiliselt toonuse tõstmiseks. Otse öeldes püüab selline retoorika teatrile üsna ühemõtteliselt seksikust juurde anda. Ja seda õigustatult ja tulemuslikult. Küll Vana-Euroopa teatrieluga võrreldes suhteliselt tagasihoidliku kavaga, annab Baltoscandal meisterkuraator Priit Raua piitsa all toredalt ülevaatliku ja peru polaroidi sellest, mis on ja tõotab uut kultuurisfäärides.
Festivali üks hittlavastusi, Romeo Castellucci & Societas Raffaello Sanzio' "Hey Girl!" lubas kumu järgi raputada. Ootuste tuules lipendades jäi elamus siiski väljapeetuks, sest hoolimata tugevast teostusest ja laias laastus viskoossest konsistentsist, tundus tüki näpuga näitav alatoon tiba vananenuna. Kergelt emona, kui lubate. "Hey Girl!" tähendas ja täheldas. Temas oli poliitpsühhedeeliat ja aegade ülest haaret. Ta oli nagu maailma inimarengu aruanne, mille on koostanud keegi apo- ja ökoteadlik moekröösus oma kuulsuse viimastel päevadel. Või teistviisi öeldes... kui Richard Branson, Marek Strandberg ja Coco Chanel oleksid lapse saanud ja palunud sellel ühe pisarakiskuva luuletuse kirjutada. Olgugi, et "Hey Girl!" käras parasjagu, jäi temast ajju vaid veresooni ahendav tähenduslikkus. Raskus, mis millele Castelucci Eesti Ekspressi veergudel isegi viitas.
Kunst ei pea absuluutselt mitte midagi tähendama. Ma usun, et iga kunstnik mõistab seda ja valib endale sobiva pinstli ja lõuendi - oma kunsti vahendajad - vaid neile teada oleva vahendamiseks. Diplomaatiliselt öeldes, ei pea kunst kõigile tähendama üht ja sedasama, aga kuna kõik inimesed on erinevad, siis ühest ja selget tähendust ei saagi ühelgi teosel olla. Las ühemõttelisus jääb poliitloosungite, reklaamide ja liiklusmärkide kanda. Terve sajandi oleme mänginud tähendustega, oleme langenud tähenduslikkuse lõksu. Tähenduslikkus on halvanud südame, sest kui aju rokib, süda seisab. Kas pole nii, et isegi kõige kõnekamate meistritööde tähendus jääb seletamatuks. See ongi hea kunsti parameeter, sest seletamatu vaimustab.
Minu Baltoscandali neljaetenduselise festivalikogemuse ämbriskaala madalaimal pulgal vedelebki Madalmaade kompanii Dood Paardi "Answer Me". See oli raju küsivate ja vastavate repliikide orgia, ajuseks, mille tulemuseks amneesia. Dood Paard püüdis meeleheitlikult ise publiku eest küsida ja vastata. Ehk põrusid nad liigse teadmishimu tõttu?
Ja nii päästsidki teatri au Philippe Quesne & Vivarium Studio. Nende "Big Bang" kuulub kindlalt minu viimaste aastate teatrielamuste tippu, sest ta ületas mäekõrguselt omaenda kehtestatud vormilise ja "tähendusliku" alge. Selline seletamatu iseendast suuremaks paisumine on see fluidum, mis teeb heast tööst meistriteose. Nagu fantoomkeha, mis osutub selleks tõeliseks. See eeterlikult kerge ja puhastav kogemus, mida ma usun, omistatakse ka Arvo Pärdi loomingule. See on kunst, mis kõneleb, üritamata sealjuures midagi öelda. Pretentsioonituse ja tähendustest vabanemise kvintessents ning sissepoole plahvatav Suur Pauk.
