Kui kõnelen kaasaegse kunsti metropolist, siis nii vitaalse, kosmopoliitse ja mitmekülgse kunstieluga linna kui Berliin annab mujalt Euroopast otsida. Võib-olla ainult Pariis ja London suudavad Berliinile konkurentsi pakkuda (klubimoodi ja -muusikat dikteerib London koos Barcelonaga kindlasti), kuid näiteks Roomas on tänapäeva kunst galeriides sama hästi kui marginaalsel kohal - näitustel valitsevad surnud klassikud. Küsida Roomas moodsa kunsti näituste kohta on sama hea kui ennast juba ette lolliks teha. Rahuldage vastavat uudishimu pigem Milanos.

Aga Berliin on galeriide linn. Kuigi linna rahalist olukorda peetakse katastroofiliseks, sotsiaalset atmosfääri dekadentlikuks (Berliini ülemlinnapea Klaus Wowereiti sõnul on Berliin "poor but sexy") ning töötuid on ligemale 20 protsenti, on galeriimaastik enneolematult rikkalik ja näitusepoliitika ülimalt mitmekesine. Galeriide täpset arvu ei osanud mulle keegi öelda, igatahes on alaliselt tegutsevaid üle kahesaja. Sinna juurde tuleb arvestada ajutised nn projektruumid (Projekt-Räume), alternatiivsed kortergaleriid, tänavagaleriid, grafiti-alad (mida selle subkultuuri esindajad samuti reklaamivad kui nonkonformistlikke näitusepindu).

Kõiksugused kunstnike initsiatiivgrupid, mis formeeruvad mõneks ajaks kas näiteks maailmavaatelistel, seksuaalsetel või lihtsalt sõpruskondlikel alustel, eesmärgiga vastanduda nende meelest etableerunud Kunstszene'le, on Berliinile väga tüüpilised. Poliitilise pessimismi aeg on harilikult kultuurilise optimismi aeg, tundub mulle. On vana tõde, et vaesus stimuleerib vaimutööd. Seetõttu on iseenesestmõistetav, et ametlikku "Art Forum Berlini", juba üheteistkümnendat korda toimunud kaasaegse kunsti suurmessi, oponeerisid kolm (sic!) alternatiivset messi, rõhutades, et nemad on low budget, sõltumatud ja radikaalid. Sõltumatud millest või kellest?

Külastades ka ühte neist kontramessidest ning võrreldes pakutavat kaupa (kunst kui kaup defineerib kunstimessi ärilist olemust kõige täpsemalt), ei märganud ma serveeritavas kunstis suuri erinevusi. Kuid erinevused on esinejate nimede suurusjärgus ja muidugi messipinna üüris ning kunstipoliitilistes hoiakutes. Kokkuvõttes tahavad kõik galeriid neil messidel teha ju äri, ja see on igati loomulik.

"Art Forum Berlin" alustas väikse kohaliku Berliini galeriide messina ning on tänaseks kasvanud mõjukaks rahvusvaheliseks kunstituruks. Euroopa kunstimesside hierarhias jääb ta veel n-ö teise kategooriasse, auväärsetest Kölni, Madridi ja Baseli messidest kraad allapoole. Kuid Berliini messi areng ja osakaalu kasvamine (mida näitab osavõtvate galeriide ja maade nimekirja järjekindel pikenemine aastast aastasse ning külastajate arvu kasv) Euroopa messivõrgustikus annab kaudse hinnangu ka Berliinile olulise kunstikeskusena.

Müüdi rohkem kui varasematel aastatel ja näiteks New Yorgi mõjukas galerist Leo König iseloomustas messi suurepärase üritusena, kus tekivad kasulikud kontaktid ning kus uue jahil liigub ka arvukalt kriitikuid ja kuraatoreid. Eestist käisid messil muuseas KUMU direktor Sirje Helme - esmakordselt, ja galerii Artdepoo kuraator Rael Artel - juba mitmendat korda. Miks? Et uusi nimesid leida, vastasid mõlemad nagu kokkulepitult.

Kaasaja kunsti tuntud nimedele ja noortele staaridele orienteeritud Berliini messi keskmes oli saksa kunst. Ka kõige k& otilde;rgem tänavune hind, messi rekord üleüldse, maksti saksa neoekspressionismi ühe esinime Jörg Immendorfi 1981. aasta maali eest (150 000 eurot ehk üle kahe miljoni krooni). Müügiks läks hästi nii saksa modernismi pärand kui uusim kunst. Müüdi Gerhard Richterit, Sigmar Polket, Martin Kippenbergerit, uue Leipzigi koolkonna juhtfiguuri Neo Rauchi ning kõik väljasolnud Anselm Kieferi ja kontseptualismi klassiku Fred Sandbacki teosed.

Töid ei ostnud oma kollektsioonidesse mitte ainult erakogujad, Berliinis elava türgi videokunstniku Nevin Aladagi tiražeeritud töö "Lowrider Bellydance" (2005, hind 5000 eurot) ostis ühe Ateena ja Sydney erakoguja kõrval ka Berliini Neue Nationalgalerie sõprade ühing Hamburger Bahnhofi kogusse.

Elitaarsed kunstimessid on aga samamoodi uute talentide ja väliskunsti avastamise koht, selles ei erine palju biennaalidest-triennaalidest. Berliinis tegi ilma prantsuse kunsti esitlenud Pariisi galerii Zürcher, mis pakkus fotograaf Gilles Saussier' ja maalikunstnik Marc Desgrandchamps'i töid (hinnaga 16 500 eurot). Desgrandchamps on prantsuse uusfotorealismi silmapaistev kuju, Saussier fotožurnalist ja dokumentalist, kelle fotosarjad Aasia maadest lummavad oma poeesiaga.

Huvitav, kuid raske põhjendada, miks eelmisel aastal domineeris messil neopop ja uusfotorealism, kuid sel aastal skulptuur. See võis olla ka hooajaline kokkusattumus, kuid ometi rääkisid messil kõik eksperdid skulptuuri tagasitulekust. Ka joonistus ja akvarell on tagasi ning korralik käsitöö hinnas. Näiteks kõik USAs töötava noore austria kunstniku Christoph Schmidbergeri meetrikõrgused erootilise alatooniga värvipliiatsijoonistused leidsid ostja (hind 12 000 kuni 20 000 dollarit).

Läinud aastaga võrreldes oli "Art Forumil" kaks korda rohkem skulptuuri ning sensatsiooni tekitas (ning feministlikke kriitikuid ajas marru) hiinlase Wang Du polüestrist figuraalkompositsioon "Femme, Femme, Femm, Fem, Fe ..." (2006). Kaubaks läksid sakslaste Gerd Harry Lybke ja Kai Schiemenzi tööd, tuntumatest nimedest ka inglase Tony Craggi teosed. Kaks galeriid näitasid Londoni ekstravagantse arhitekti Zaha Hadidi fantaasiaobjekte. Messiga kaasnenud Friederike Nymphiuse kuraatorinäitus "Big City Lab" käsitles suurlinna kujundit põhiliselt installatsioonidega, millest mõned leidsid samuti omaniku.

Kahju, et eesti galeriid enam kunstimessidel ei proovi osaleda (nagu Vaal 1990. aastatel). Osalemine on muidugi kallis lõbu ja tundmatule uustulnukale nõuab enne aastatepikkust sissetöötamist, et tähelepanu äratada. Kuigi - eesti kunsti tase on konkurentsivõimeline igal juhul.

Eesti kunst figureeris messi kontekstis siiski korra - Berliini provokatiivne galerii Agency Yorckberlin korraldas ühel kontramessidest ("III berlinkunstsalon") Peeter Alliku maalinäituse. Kuulsin ainult komplimente.