Kaheksakümnendate aastate esimesel poolel õppisin Tartu Riiklikus Ülikoolis vene keele ja kirjanduse erialal. Slaavi mütoloogiast räägiti meile umbes järgmist – et muistsetel slaavlastel oma panteoni (jumaluste süsteemi) ei olnud, teada on vaid mõned üksikud jumalad, neist tuntuim üks vihma ja niiskusega seotud jumal. Aeg oli ka selline, et igasugused jumalused olid ateismi teerulli all laiaks litsutud. Seepärast asusin huviga lugema äsja eesti keelde tõlgitud paksu koguteost „Slaavi mütoloogia“, lootes oma teadmisi rikastada. Tekkis tunne, et sattusin vihma käest räästa alla. Nii taltsutamatult vohav on see teos, et kui enne ei teadnud midagi, siis nüüd ei tea enam sedagi...

Igatahes ei ole Aleksandr Illikajevi raamat teaduslik teos, mille sisule võiks õpetatud vestluses tugineda. 

Avalehele
2 Kommentaari
Loe veel: