Kõnnime väikese grupina mööda meetrilaiust vahekäiku, mida siin nimetatakse tänavaks. Peab hoolega vaatama jalge ette, et mitte astuda millegi ebaviisaka sisse või lihtsalt lahtises rentslis voolavasse solgiojja. Peab vaatama ka üles, et mitte pead ära lüüa või sattuda igal pool tolgendavatesse juhtmetesse. Samal ajal tuleb leida aega, et vaadata ka inimesi, piiluda akendest sisse, vastata slummielanike pilkudele. Sest meid jälgitakse, meile lehvitatakse igalt poolt, naeratatakse ja hüütakse tervitusi inglise, marathi, hindi ja jumal teab veel mis keeltes. Meeleolu on slummi kohta väga positiivne.

Kunagi oli praegune Dharavi soine prügimägi kuskil Mumbai linna piiri taga. Kui soo oli prügiga täidetud, katsid immigrandid Gujaratist ning ümberkaudsest Maharastrast prügimäe aegamööda mingi improviseeritud sillutisega ning kolisid sisse. Aja jooksul lisandus neile ka muid inimesi – ikka käsitööliikide ja ühiskonnakihtide kaupa nagu kastisüsteemses Indias kombeks. 20. sajandi lõpuks oli kunagisest prügimäest välja kasvanud Aasia suurim slumm. Praeguseks on Dharavi oma esikoha minetanud Pakistanis Karachis asuvale slummile, kuid on elanike arvult ja eriti nende tiheduselt siiski muljetavaldav.

Kui Dharavi pindala on võimalik täpselt mõõta – 175 hektarit –, siis elanike arv, nagu arvata võib, on kaunis udune suurus. Täpset tõde ei tea ilmselt keegi: ajakiri Time ütleb ametlikuks elanike arvuks 600 000, BBC ütleb 1 miljon, meie giid Santosh ütleb mitteametlikuks elanike arvuks aga lausa 2,4 miljonit. See teeks elanike tiheduseks 1,37 miljonit inimest ruutkilomeetri kohta! Tähendab, terve Eesti elanikkond korraga lauluväljakul, ning mitte mingiks ühekordseks massiürituseks kogunenud, vaid elamas oma igapäevast elu, sünnist surmani!

Oma slummilikule iseloomule vaatamata valitseb Dharavis tugev kogukonnatunne ja edasipüüdlikkus. Vargus toimub väidetavalt harva, kerjuseid näha pole. Kõik, keda me näeme, tegelevad millegi asjalikuga. Tõde pole ilmselt nii roosiline, ka meie giid ise ütleb, et nende ekskursioonide eesmärgiks on Dharavi kuvandi parandamine. Arvata võib, et meile näitamiseks on välja valitud ilusamad palad. Võimalik, et kuskil pimedamates käikudes käib võitlus iga toidusuutäie eest...

Aga millega seal ilusamates palades siis tegeldakse? Lisaks ajaloolistele Dharavi tegevusaladele – savipottide valmistamine, nahkade parkimine ja kaunilt tikitud uhkete riiete õmblemine – on tänapäeval lisandunud hulganisti prügikäitlusega seotud tegevust. Kujuteldamatu hulk Dharavi slummielanikke tegeleb sellega, et korjab Mumbai tänavatelt ja prügisüsteemidest kokku plastmassi, sorteerib selle liigi ja kõvaduse järgi, jahvatab peeneks, peseb, kuivatab ja sulatab graanuliteks, mis värvaine lisamise teel saavad täpselt selle värvi mida tellijal vaja. Teised keeravad äravisatud pappkastidel väliskülje sissepoole, käivad klambripüstoliga üle ja voilà – tipp-topp pappkast, millele ostja võib ilusa uue logo peale tembeldada. Kolmandad on spetsialiseerunud plekktünnide, -nõude ja -kanistrite uuele elule aitamisele. Selleks eemaldatakse neilt sildid ja põletatakse välja kõik eelmise sisu jäljed, olgu selleks siis värv või õli, ning taotakse mõlgid siledaks. Uskuge mind, te ei suudaks Dharavi slummist tulnud värvipotsikut uhiuuest eristada.

Väidetavalt tegutseb Dharavis 10 000 ettevõtet, mille aastane käive on 600 miljoni USA dollari suurusjärgus. Muidugi valitseb ilmselt ka siin suur lõhe ametliku statistika ja tegelikkuse vahel, ent tõde on see, et tooteid eksporditakse üle maailma Hiinast Mehhikoni. Ma ei imestaks, kui peeneid roosasid triiksärke, mida ühes töökojas õmmeldavat nägin, saaks näiteks ka Tallinna Kaubamajast 500 krooni eest osta.

Kõik tegevusalad on muidugi kastiti ja päritoluti jaotatud – savipotte teevad Gujarati pottsepad, nahatööd ­Maharastra parkalid, ornamente tikivad meistrid ­Uttar Pradeshist. Kujutan ette, kuidas uute tegevuste mehitamisega seoses on juba tekkinud plastmassisorteerijate ja -granu­leerijate kast, plekkpurkidelt värvijälgede eemal­dajate kast ja pleki sirgekslööjate kast. Ühe moslemite kasti liikmed on leidnud huvitava käsitööala. Nimelt hoiab iga enesest lugupidav hindu oma töökohas ja kodus väikest seinakapikest meenutavat altarit. Need on armsad puitplaatidest kokkulöödud mööblitükid, milles on punase pirniga valgustatud ja lillevanikutega kaunistatud Ganeša, Hanumani või mõne muu jumaluse kujuke. Ühe moslemite kasti liikmed Dharavis valmistavad neid altareid ja hindud ostavad rõõmuga. Selline on integratsioon India moodi.

Positiivset on Dharavis veel. Kõikidele lastele on haridus kohustuslik ja tasuta. See muidugi ei tähenda, et kõik lapsed ka tõesti haridust omandaksid, kuid jõupingutusi selle nimel tehakse. Tüdrukute vanematele näiteks makstakse tütre kooliskäimise eest iga kuu reaalset raha (siinne kultuur eeldab tüdrukutelt varakult raha teenima asumist – pulmadeks on ju vaja kokku saada korralik kaasavara). On loodud hulgaliselt koole – moslemitele, hindudele, marathidele, igaühele oma. Meie mõistes need asutused küll kooli mõõtu välja ei anna. Pigem nimetaks neid halvasti valgustatud, kitsasteks ja räämas saradeks, ent kõik on maailmas suhteline. Ka Reality Tours & Travel peab ekskursioonitasude eest ülal üht lasteaeda.

Pärast ringkäigu lõppu tundub, et kõik maailma slummid võiksid olla sellised nagu Dharavi.

Kuid kaks nädalat hiljem uuesti Mumbaisse sattununa lähen omapäi Dharavisse uitama, ja nüüd on suhtumine juba külmem. Üksinda, mitte karjas liikuv valge turist tekitab küsivaid kulmukergitusi. Minu suunas saadetakse mitmeid repliike mitmes keeles, mõned ilmselt sõbralikud, kuid mõned kindlasti ka mitte. Kuskilt nurga tagant lennutatakse mu pihta veega täidetud kilekott.