Smõuk “Tere tulemast koju”

(Nailboard Records);60 minutit vabadust.

Sellest ajast peale, kui avastasin enda jaoks kaasaegse psühhedeelse raskeroki kireva niši, olen unistanud Eesti bändist, mis suudaks selles žanris parimatega võistelda. Kontsertolukorras on nii mõnigi kodumaine esineja Zahirist Talbotini, Shelton Sanist Nevesiseni end juba edukalt tõestanud, kuid plaadini, mis ka pärast korduvat kuulamist kohaliku stoner’i-hundi koltunud palgele siira rõõmupisara meelitaks, pole seni keegi jõudnud. Smõuk on esimene, kes suudab elava tule täies mahus konserveerida teravuses ja temperatuuris kaotamata – mida tõestab käesolev debüütalbum.

“Tere tulemast koju” on monument teatud mõtteviisile ja maailmavaatele, mida annavad ühtviisi hästi edasi nii sumedad, šamanistlikud kitarrikäigud kui vahedad ja südamlikud laulutekstid, nii loomalikult ulguvad sooloimprovisatsioonid kui tihe ja ootusärevusega laetud atmosfäär. Et seda on tahetud ja suudetud ühes Tartu stuudios värskel ja isuärataval moel talletada, annab lootust, et monument ei kujune niipea järjekordse pop-kildkonna hauatähiseks.

Muidugi ei ole Smõuk suutnud esimese vasika sündroomist päris mööda vangerdada, mis on mõnes mõttes isegi hea, sest arenemisruumi ja lootust järgmisteks, veel paremateks üllitisteks peab ka jääma. On hetki – näiteks halekoomiline skättimine palas “Roheline planeet” –, mil laulja Oti partiide lahendused võivad kuulaja piinlikkusest nihelema ajada. Õnneks ei anna taolised vääratused tooni ega kahanda üldmulje võimsust, ning neid kompenseerivad näiteks ehe äng “Veidras tubakas” ja “Külvaja” sensuaalne, lausa erootiline power. Juba bändi tunnuslooks ja skene hümniks kujuneda jõudnud “Kivikuningale” on korduv ümbertöötlemine mõjunud noorenduskuurina ning kosmilist “Elavat tuld” ähvardaks kahtlemata suvise raadiohiti saatus, kui see poleks kaheksa täiuslikku ja kompromissitut minutit pikk.

Smõugi esikalbum on teraapiaseanss, mis lubab tunniks ajaks eemalduda stressirohkest tegelikkusest ja tunda end universumi täieõigusliku kodanikuna. Ning ma ei imestaks üldse, kui selguks, et see plaat ravib ka glaukoomi, reumat ja kopsuvähki ning pärsib opiaadisõltuvuse teket.

Katsed rottide ja Tallinna lõngustega on vastuvaidlematult tõestanud, et sitta tuju parandab Smõuk kindlasti.

8