Snaiprite Alleelt uuenenud Sarajevosse
Bosniat ja Hertsegoviinat teab eestlane laksust, kui meenutada mõnda Eurovisiooni lauluvõistluste hampelmanlikku hääletustseremooniat, kus Sarajevo räämas olupilditaustal esinev tädi pole siiani vist ühtegi punni meie kaukasse libistanud. Teine mentaliteet, teine maitse.
Olge mureta, maitse, mis Sarajevos prevaleerib, on ikka täiesti veider. Kõik oleks nagu päris ning loogiline, kuid värvivalikud ja -paigutused jooksevad peas nagu valesti ühendatud torud umbe. Tekib tunne, nagu kuumaveekraan oleks ühendatud valepidi kraanikausi äravooust üles pritsima ning külmaveekraani ots on otseühenduses peldikuga. Aga uskuge ka seda, et tegemist on sellise kohaga, kus vähemasti turisti ükski reegel ei kummita. Ei teki tunnet, et peaks olema väga viisakas, pidevalt kaine ning otsima igaks puhuks ikka töötava tualeti. Ei ole sellist tunnet.
Väike näide. Vanalinna kenade kloosterkirikute ja sõjas säilinud klassitsistliku arhitektuuri vahele on löödud särama robustsed klaasist ja rauast leiutised, mille kohta kohalik sõnab "maja", võõras aga liigub nurga taha ja loovutab kehavedelikke. Kesse kurat paneb kirikule sinise katuse. Nüüd teate.
Tänaval originaali pähe Ray Bani päiksesirme müüv Vladko, kes oli nõus minuga vestlema, kui ma tema pakutava kauba olin peenraha vastu vahetanud, pani elu Sarajevos konkreetselt paika. Pappi jeest, oled kunn, pappi netu, kerjad. Rajult karm. Aga tõsi see on.
Istudes kesktänava pubis, lürpides kuuma kohvi ning silmitsedes mööduvaid inimesi, näed, kuidas kaugusest läheneb räämas lapsega äratuntava süstijakarjääriga moor ning selleks, et uus laks kätte saada, siirdub rahva sekka kerjama. Ise tööd tegemata on naisel delegeerimiskunst selge. Litakas lapsele piki kaela ning kiire lükkega rahva sekka noosi lunima. Olles mõnda aega Balkanil ja Gruusia-Armeenia-Moldova kandis ringi tiirutanud, ei tundu see võõras, kuid minust paremal ja vasakul istuvad n-ö süütud vagabundid tõmbavad endale kohvi kurku.
Sarajevo mälu ei kustu
Aprillikuu 6. päeval 1992. aastal piiras Jugoslaavia Rahvaarmee (Jugoslovenska Narodna Armija) koos mitme paramilitaarse rühmitusega Sarajevo ümber. Piiramine, mis kestis kuni 1995. aasta oktoobrini, põhjustas meeletuid purustusi ajaloolisele linnale ning suuri demograafilisi muutusi. Hukkus 11 000 inimest ning tänaseks on linna elanikearv ligi poole väiksem sõjaeelsest (täna 308 000 inimest 530 000 vastu enne hukatuslikke 1992. aasta sündmusi).
Slobodan Miloševici Suur-Serbia plaan tähendas hukatust roomlaste pidepunktina tuntud linnale, mis aga Bosnia sõja hilisemates etappides jäi suhteliselt kindlalt kõrvale igasugusest sõjategevusest. Serblased on siiani uhked kogu selle kataklüsmilise egotrip'i peale, eriti aga Sarajevo piiramise üle. Serblaste silmad löövad läikima ning näole ilmub saatanlik irve, kui jutuks tuleb Sarajevo või Bosnia. See on haige ning täna, 11 aastat hiljem, kuidagi eriti põlastusväärne.
Sarajevo taastamine algas kohe pärast rünnakute ja piiramise lõppu, novembris 1995. Tänaseks on enamik linna uuesti üles ehitatud, meenutused harukordselt jõhkrast sõjast on aga leitavad igal pool linnas jalutades. Kuulsad Sarajevo Roosid tänavasillutises või majaseintes panevad inimesed mõtlema Sarajevo tuuletõmbekapi seisuse ajaloolisusest.
Karm on liikud a linnas - kusjuures linnas, mis 1984. aastal oli taliolümpia toimumise kohaks -, kus igal majal on kuulipilduja, Kalašnikovi või miinikildude parandamata haavad, inimesed aga üritavad, nagu silmaklapid peas, sellest kõigest mööda vaadata. Tunnistatakse oma ajalugu, kuid puudub au, puudub oma olemuse hindamine. Inimesed on kodutud omaenda maal. Põhjusi on ajalugu selleks andnud palju.
1914. aastal oli Sarajevo ju linnaks, mis põhjustas I maailmasõja vallandumise. soojal juunikuu päeval rünnati Ottomanide poolt islamistlikuks muudetud kesklinnas liikunud Austria-Ungari troonipärijat Franz Ferdinandi. Serbia äärmuslasest üliõpilane Gavrilo Princip tappis nii troonipärija kui tema abikaasa Sophia, põhjus on siiani hägune, kuid tagajärgi teame liigagi hästi.
Snaiprite allee
Sarajevot kaheks lõikav neljarealine maantee, mis viib raudteejaamast kesklinna, sai oma hirmuäratava nime, Snaiprite allee, Bosnia sõja ajal, kui linna piirati. Serblased panid oma snaiprid üles suunaga teele. Iga liikuja võeti lasuga pähe kohe maha. Alleel hukkus sadu inimesi. Inimesed liikusid kolonnidena sõitva trammi taga, et snaipritel puuduks nägemisväli.
Serbia snaiprid ei halastanud kellelegi, surmati lapsi, vanureid, rasedaid naisi. Olen vaadanud tolleaegseid videomaterjale ja pilte. Mul ei kustu kunagi meelest üks klipp, kus kõhn serbia snaiper, vuntside ja kuldhammastega, alustab liikujate tulistamist, naeratades õelalt pärast iga lasku. Sedavõrd ebainimlikku pilti ei suuda millegagi kustutada.
Alleel asub ka maailma ehk kuulsaim Holiday Inni hotell. See kollast, pruuni ja halli karva ehitis oli välisajakirjanike peatuspaigaks kogu sõja vältel. Nii mõnigi kuul on tabanud ka seda maja, rääkimata mürskudest või granaatidest. Sõda ei hooli paktidest ega resolutsioonidest, Bosnia sõda sealhulgas. Ajakirjanike sõna- ja liikumisvabaduse konventsioon tallati jalge alla ning suure "PRESS"-sildiga ajakirjanikud võeti sihiks nagu iga teine.
Tunnel linna ääres oli ainus kontakt välismaailmaga - ning tegelikult ka linna pääsemise nurgakivi. Keegi ei mõistnud, miks Sarajevo ei lange. Kolm aastat tuli läbi tunneli linna joogivesi, kütus, medikamendid, toit ning kõik muu mis vaja. Tunnelit kaevanud meeste kangelaslikkus ei unune Sarajevo elanikel kunagi.
Praegu on tunnelist järel vaid 25meetrine lõik. Tegelikkuses oli tunnel 800 meetrit pikk, kõrgeim koht 2 meetrit, madalaim poolteist metrit ning laiuseks samuti poolteist meetrit. Kõrgust vähendas ka 20sentimeetrine vesi tunneli põhjas.
Linnaelu kallis hallus
Sarajevo on tuntud ka oma traditsioonilise religioosse mitmekesisuse poolest, olles paigaks, kus islam, katoliiklus, judaism ja ortodoksi kirik eksisteerivad nina vastu nina. Kummaline on tõdeda, et maailma suurimad sõjad, võiks isegi vist öelda, et enamik maailma sõdu, peetakse religioossetel põhjustel.
Sarajevo on aga, vähemalt hetkel, erand. Linnas on tunda varakevadist hõngu ja elu tärkamise lõhna. Olgugi et õitsenguni on väga pikk maa, on talv möödas. Maa ja selle väetis sulab.
Vaadates linnaelu pragmaatilisemast küljest, peab mainima, et oma olemuse, ajaloo ning elujärje valguses on Sarajevo ääretult kallis. Öömaja välja arvata, on restod ja poed kallid ning kinnisvara ülehinnatud. Põhjendamatu inflatsioon pärsib elu riigis.
Ärge ehmuge, Sarajevo on tegelikult ilus ja inimesed toredad, kui nende usaldus võita. Naised on kaunid, mehed on tõmmud ning kõik muu lihalik on vaimustav.
