Sõda looriga
Euroopa Liitu astudes põrkume kokku õiguskorra olulise peatükiga, millest Eesti praktikas on vaid kerge aimdus. Mis on ilmalikkus? Idast ja Läänest koosnevas uhiuues Euroopa Liidus on usklike protsent küllaltki kõrge, lisaks on liidumaade territooriumidelekristluse kõrvale end sisse seadmas teised tuhandeid usklikke ühendavad maailmausud. Näiteks on täiesti võimalik, et käesoleva aasta olümpiamängudele sõites lendate Ateenas üle esimese Uude Kreekasse ehitatud moshee.
Statistika näitab, et ülejäänud Euroopaga võrreldes on Eestis vähem praktiseerivaid usklikke, vaimulikkond väike ning jumalaga seotud küsimused eestlaste jaoks väheolulised. Kuigi Eestis on riik ja kirik lahutatud, leitakse ikka, et riik vaevleb erinevate usuringkondade mõju all. Ilmalikkus ehk sekulaarsus on usuelu võõrdumine riigist, riigi üleüldine neutraalsus usundite suhtes; riik on võrdselt erapooletu kõigi usurühmade esindajate suhtes. Riik ei tohi toetada ega julgustada ühte usudoktriini enam kui ülejäänuid. Ilmalikust vaatenurgast pole religioon midagi enamat kui kogum uskumusi ning ideoloogiaid, kuhu on koondunud ühised arusaamad üleloomulikest jõududest.
Kuidas defineeerib ilmalik riik Jumalat? Ilmalikkus kui põhimõte ei saa eksisteerida erapooletuna usundite suhtes, see oleks poolik käsitlusviis. Kas mitte lahterdada ilmalikkuse alla ka astroloogia, radioesteesia, pshühhokinees? Pigem peaks eksisteerima neutraalsus kogu ideoloogia suhtes, olgu see teistlik või mitte.
Kahtlen, kas tänapäeval (ja Euroopa Liidus) saab rääkida ilmalikkusest õiges võtmes. Sekulaarsus, mis peab peegelduma õiguslikku neutraliteeti, on sageli vaid sümboolse tähendusega ning vastuoluline. Prantsusmaa president Jacques Chirac andis 2003 a. lõpul teada oma toetusest seadusprojektile, mis tagaks Prantsuse koolielu ilmalikkuse. Sekulaarne koolikord jõustub alates järgmisest õppeaastast. Usumärgid peavad koolist kaduma ning islami loor hidjab, suured ristid ja pigimüts on uuest õppeaastast haridusasutustes keelatud. Samale järeldusele jõudis ka kuus kuud seaduse kallal töötanud Bernard Stasi aruandekomisjon.
Seaduskomisjonilt, mis koosnes enam kui 200 juristist, vaimulikust, filosoofist, sotsioloogist ja muust haridustegelasest, oodati läbimõeldud ettepanekuid reguleerimaks Prantsusmaal järjest aktuaalsemaks tõusvat probleemideahelat, mis väljendus eriti vaidluses islami näokatte ümber. Komisjoni aruanne toetas ettepanekut keelustada igasugused silmaga nähtavad ja demonstratiivsed poliitilis-religioosed ja filosoofilised tunnused ning vastavat grupi-kuuluvust tunnistav riietus Prantsusmaa ning tema kolooniate avalikes õppeasutustes. "Nähtava" asemel võttis komisjon kasutusele väljendi ostensible, st. uhkeldav, demonstratiivne ning lähtuvalt aruandest on suurustlev märk mitte pelgalt nähtav, vaid selle eksponeerimise eesmärgiks on saada tähelepanu.
Religioossed märgid on vaid seaduse üks peatükk, seadus hõlmab endas aga ka poliitilis-filosoofilisi märke. Lühidalt võime luua valemi: poliitilised, filosoofilised ning eeskätte religioossed märgid + suurustlev iseloom = provokatsioon. Sekulaarsusprintsiip väljendab mõtet, et ükski märk ei tohi olla liialt nähtaval ja jätab kohalikule administratiivorganile õiguse otsustada, millistes olukordades ja mis vormis märgid on uhkeldavad.
Tegu pole muidugi mitte üleüldise keeluprintsiibiga, mis riivaks jämedalt inimõigusi ja põhivabadusi. Esiteks ei sea ükski kõnealustest usunditest usklikele kohustust kanda mainitud sümboleid. Teiseks keelatakse saavad need märgid vaid õppeasutustes ja avaliku teenistuse aladel, nagu haiglates või kohturuumides. Silmatorkavate sümbolite kandmine võib anda kaaskodanikele soovimatut eeskuju ning suunata neid religiooselt või poliitiliselt.
Bernard Stasi enda sõnul ei ole seadus keelava iseloomuga, komisjoni esimehe arvates on tegu avava seadusega – nn. loi d’ouverture. Kui Prantsusmaa aastal 1905 lahutas kiriku riigist, oli eesmärgiks separatsioon. Käesolev projekt soovib tagada võrdsed võimalused pluraalühiskonnas. Seadus usumärkidest koolides on muidugi eriti delikaatne ning väiksemagi valetõlgenduse puhul võib olukord kontrolli alt väljuda. Nimelt on Prantsusmaal suurim juudi kogukond Lääne-Euroopas. Tänu oma kunagistele kolooniatele Põhja-Aafrikas ning Lähis-Idas on Prantsusmaa eluasemeks ka Eurooopa Liidu tähtsaimale moslemite kogukonnale. Seepärast võib islami loor vulkaanipurske põhjustada.
Komisjoni töös lõid aktiivselt kaasa eri usundite vaimsed juhid. Tehes koostööd ka Lõuna-Prantsusmaa (Marseille) mosheede ning sealsete usujuhtidega, veendus komisjon, et islamit polegi võimalik looriga (fulaariga) riivata. Koraani järgi pole see kohustuslik, mistõttu oleks ekslik arvata, et uue seadusega piiratakse usuvabadust. Sama kehtib juudi pigimütsi (kippa) ning ristide kandmise kohta. Jacques Chirac kinnitas oma viimasel visiidil Tuneesiassse, et "islam on täielikult ühtesobiv ilmaliku Prantsusmaaga. Me ei suru kellelegi peale oma vaateid, samas me ei lepi, kui teised meie kultuuri vastu protesteerivad." Näiteks Tuneesia on islamimaa, kus on fulaari kandmine keelatud.
Vastukaaluks tuneeslaste soojale reageeringule on erinevad riigid ja rahvad probleeme teistmoodi tõlgendanud: Vatikan vihjab Prantsusmaale kui usuvabaduse piirajale ning Pariisi peapiiskop kardinal Lustiger peab seadust aluseks uuele ususõjale. Loori keelustamise vastu võitlejaid on üle maailma, isegi Balti mere äärses Kopenhaagenis manifesteerisid seaduse vastu 700 taani islamiusulist. Jacques Chiraci sõnul on prantslaste puhul tegu neile väga omase "gallia käitumisviisiga": “Kui meil on probleem, manifesteerime selle kõigepealt ja diskuteerime alles hiljem”.
Komisjon tegi ka ühe kõrvalettepaneku ning pakkus välja kaks uut rahvuspüha, säilitamaks üksikisiku religioosust ja selle mitmekesisust. Islamisusuliste Aïd el-Kébir ja juutide Yom Kippour võinuks saada nüüdsest koolides vabadeks päevadeks ja ka töötajad saaks edaspidi valida mõne olemasoleva rahvuspüha arvelt endale vaba päeva. Soovitusliku iseloomuga märget uude seadusprojekti ei võetud. Kuid oleks ka naiivne läheneda uute rahvuspühade sisseseadmisega kahele kaalukale maailmausule, et neid sel viisil tunnustada kui osakest rahvuslikust kultuurist.
Oluline küsimus seisneb selles, kas uus seadus võib muutuda poliitiliseks. Kui jutt käib vaid koolist, mida reguleerib riigivõim, on vastus muidugi ei. Samas võib juhtuda, et seadus väljub ilmalikkuse põhimõtte piiridest ning hakkab rolli mängima religiooni sees. Näiteks hakkab riik seadust interpreteerides otsustama, mis mõnele usule oleks hea ja mis mitte. Ei tohi eksisteerida tõlgendusviisi, et märk on paha. Sellise loogika alusel saaks koguni öelda, et ka moslem või juut olla on paha. Asi läheks poliitiliseks, pinnale ujuksid anti-islamism, antisemitism jne.
Sotsioloogid leiavad, et Prantsusmaal on muutunud linnapilt (uued usurühmad kasvavad kiiresti), aga mitte mentaliteet. Erinevusi ühiskonnas tuleks integreerida, mitte hävitada. Sotsiaalsest aspektist võib märkide keelustamist vaadelda mitte kui prantsuse nn aktuaalset situatsiooni, st seadust, vaid Prantsusmaa riiklikku ühtlustamist ehk poliitikat.
Itaalias on juba 19. sajandist õigusraamatutes kasutusel väljend “ususümbolid”, mis tähendab seal muidugi katoliku kiriku risti. Veel mõni aasta tagasi täitsid avaliku teenistuse tööruume prügikorvile ning kohustuslikule riidenagile (koolides ka tahvel) lisaks seinale löödud kuningaportree ning suur rist. Portreedest vabanes Itaalia ammu, lõpuks saadi jagu ka ristist. Aga nagu itaallastele kombeks, võeti asja huumoriga ning asendati kohturuumis rist elegantselt Püha Neitsi pildiga. “Tegu on kunstiteose, mitte enam ususümboliga!” teatasid arukad itaallased rõõmsalt, aga ka läbimõeldult ...
Silmatorkavate sümbolite kandmine võib kaaskodanikke religioosselt või poliitiliselt suunata
