Christian Kelch

“Liivimaa ajalugu”

Tlk [ja eessõna] Ivar Leimus; [tsitaadid ja värsid tlk Kai Tafenau]. Eesti Ajalooarhiiv. Tartu, 2004. XXIV, 521 lk.

Christian Kelchi “Liivimaa ajalugu ehk Eesti-, Liivi- ja Lätimaa mälestusväärsete sõja- ja rahusündmuste lühike kirjeldus” käsitleb sündmusi ristiusueelsest ajast kuni “ülla ja kuldse rahupõlveni” Rootsi võimu all aastani 1690. Kelch on truu Rootsi riigialam ja katoliikluse suhtes sallimatu luterlane, kuid erudeeritud kirjamehena siiski kaugel kitsarinnalisusest. Keskaegse Liivimaa ajalugu avaneb oma loomulikus avaras kontekstis, kus jõujooni määrasid keiser ja paavst. 17. sajandil sai Läänemerest Rootsi riigi sisemeri, aga Kelchi ajaloo näitelava ulatus endiselt kaugele selle kallastest. Võiks isegi öelda, et kolm sajandit tagasi paistis Eesti Järva-Jaani pastoraadi aknast euroopalikumana kui meie praeguste ajalooõpikute kaante vahelt.

Histoorikuna seisab Kelch kahe ajastu piiril, kuuludes siiski veel kroonikate aega. Aga kui näiteks Henriku Liivimaa kroonika algab “Jumala ettenägeliku hoolitsusega” ja B. Russowgi alustab jumalasõnaga, siis Kelchi historia juhtmotiiviks on Egiptuse preestri etteheite Solonile, et kreeklased jäävad igavesti lasteks, kui nad oma ajalugu tunda ei taha. Uue aja märgina kohtame Kelchi arutlustes sageli ratsionaalseid argumente ja kriitilist hoiakut varasemate autorite arvamuste suhtes. Sealjuures ei suuda ta loobuda vihjetest taevastele märkidele (“hirmuäratav komeet” mõisate reduktsiooni eel), tõsi küll, mitte enam keskaja kroonikutele omaselt põhjuslikus seoses. Tervikuna jääb Kelchi “Liivimaa ajalugu” ajastuomaselt eelkäijate tekstidele tuginevaks kompilatsiooniks.

Kuigi Kelch oli vaimulik, on historia tema jaoks eelkõige sõdade ajalugu. Justkui vabandavalt tunnistab ta eessõnas: “Kirikuasju ja mis nendega ühenduses olen samuti puudutanud vaid pealiskaudselt ja napilt, hellitades lootust, et tulevikus võtab keegi teine vaevaks kirjutada Liivimaa kiriku historia.” Sellest on tõsiselt kahju, sest Kelchi silme all ja kaasalöömisel toimusid eesti kultuuriloos vägagi oluliseks osutunud protsessid. Eestikeelset Uut Testamenti ja Bengt Gottfried Forseliuse koolitööd, millega Kelch perekonnatuttavana oli hästi kursis, on mainitud vaid mõne reaga (lk 460–461). Samas võime lugeda detailirohket reportaaži ülikooli taasavamisest Pärnus ja järjekordse kindralkuberneri ametisseastumisest 1690. aastal. Mõistagi lähtus Kelch eritledes, mis on ajalugu ja mis mitte, omaaegsest kaanonist, mitte aga sellest, mida tänapäeva lugeja tema kroonikast leida sooviks. Eesti talurahvas ei olnud veel ajaloo subjekt.

Vaatamata sellele, et kroonikas ei mainita ühtegi eestlast nimepidi (küll aga liivlaste Kaupot), jätkub Kelchil eestlaste suhtes nii hoolivat südant kui ka tunnustavat pilku. Rootsi Pommerist bürgermeistri perest pärit vaimulikku ei kammitsenud balti aadlile omased eelarvamused ja hirmud. Aga kui lugeda Kelchi kirglikku kaitsekõnet metsadele (lk 13), võiks teda pidada koguni rohelise mõtteviisi esindajaks! Eestlased ja lätlased on krooniku silmis “inimesed, kel on erinev päritolu ja teistsugune keel, aga peaaegu samad kombed ja sama loomus ja laad niihästi ihult kui ka meelelt.” Kroonik ei varja oma poolehoidu Rootsi valitsuse ajal toimunud pärisorjuse leevendamisele ning vihjab kriitiliselt kodukariga liialdamisele mõisates.

Maarahva elulaadi kirjeldab Kelch teatava nõutusega: “Mehed on oma naiste vastu väga karmid ja vist harva leidub nende seas abielunaist, kes võiks kiidelda sellega, et ta pole saanud oma mehe käest peksa. Nad on väga viljakad ja sigitavad teineteisega palju lapsi, et nad aga on ise halvasti kasvatatud, siis kasvatavad nad noidsinatseid mitte just parimal moel [---]. Nende toidud, mida nad pruugivad, on tuimad ja soolased ja delikatessidest ei tea nad midagi.” Nii mehed kui naised armastavad purjutada, on lobamokad, ropusuised, valelikud, pahasoovlikud ja “kõigi oma tööde juures (iseäranis, mida nad teistele peavad tegema) aeglased ja laisad. Iseäranis ei valuta nad eriti südant selle üle, kui neil õnnestub oma isandatelt, kelle heaks nad töötavad, varastada vilja, söögikraami ja [muid] sellesarnaseid asju, vaid ütlevad: “Kus härg töötab, seal peab ta ka sööma.””

Aga neist barbaarsustest võiks lühikese ajaga lahti saada, kui tõsiselt ja õigest otsast peale hakata. Rahva õppimisvõime kohta ütleb kroonik häid sõnu, ja seda mitte üksnes keerukate käsitööde puhul: “Tähtede liikumisest on nendel inimestel omal kombel rohkem teadmist, kui võiks arvata. Kalduvad väga ka poeesiasse, nii et iseäranis naised suudavad suuremat järele mõtlemata luuletada igaks puhuks laule ja seada sõnu omal kombel riimidesse.” Kroonika lehekülgedelt leiame mh eesti rahvalaulu “Jörru, jörru jooks, ma tulen” – seda küll vastuväite korras Leunclaviuse arvamusele justkui tõendaks laul lätlaste põlvnemist Jeruusalemmast! Kelchi arvates ei jääks eestlased ja lätlased ka sõjapidamises alla ühelegi teisele natsioonile. Talupoegadest armee puudumist pidas ta üheks Liivi sõja kaotuse põhjuseks, lisades teisal: “Alati on neile tahetud süüks panna erilist viha sakslaste vastu, kuid vaikitud maha, et halva kohtlemise tõttu, mis neile paljudelt sakslastelt osaks langeb, on nendel sinaste vihkamiseks põhjust küll.”

Õpetlikku lugemist pakub kroonika Moskva poliitika kohta, ületamata selles küll B. Russowit. Salomon Henningilt on laenatud lugu, kuidas Liivi sõja päevil lasknud tsaar “ühe bojaari tühisel põhjusel teibasse ajada ja kuidas seesinane veel järgmisel päeval oli selle teiba otsas elus olnud ning oma naise ja lastega kõnelnud, ei korranud oma suurimas valus aga midagi sagedamini kui neid sõnu: “Jumal, avita tsaari! Jumal, anna tsaarile õnne ja tervist!”” Saame ka lugeda, et Tallinna Pühavaimu pastor Johannes Schwabele tahtnud venelased 1676. aastal inkrimineerida põhjust Rootsiga sõlmitud rahulepingu ülesütlemiseks, kuna Schwabe olevat tudengina Jena ülikoolis pidanud dispuudi “Moskoviitia religiooni” asjus ja kuulutanud vene usu ebaõigeks…

Kogenud tõlkijana (Renner, Olearius) on Ivar Leimus Christian Kelchile vääriline partner. Nii nagu Kelch kirjutas oma historia pastoriametis, nõnda on Ivar Leimuse järjekordne tõlge sündinud Ajaloomuuseumi numismaatikutöö kõrvalt. Tõlke keel on ladus ja rikas, andes suurepäraselt edasi Kelchi õpetatud ja barokselt lopsakat kõnepruuki. Tavalugejale jääb teadmata, kui palju vaeva on nähtud ajalooliste kohanimede tuvastamise või joonealuste märkustega, mis viitavad Kelchi kasutatud allikatele ja tutvustavad tekstis mainitud isikuid. Ainuüksi nimeregister hõlmab üle 25 lehekülje, – õnnetuseks on selles leheküljed numbri võrra “nihkes”, samuti torkab silma, et kroonika lõpuosas kipub hoog isikute kommenteerimisel raugema.

Kokkuvõttes on tõlkija igasuguse kahtluseta teinud ülitänuväärset tööd, ja pole sellele vist paremat tunnustust, kui asjaolu, et edaspidi on eesti ajaloos võimatu nimetada Christian Kelchi, mõtlemata sealjuures ka Ivar Leimusele. Hoiame pöialt, et peagi saaks trükivalmis kroonika “Continuation’i” tõlge, et võiksime 2007. aastal väärikalt tähistada Kelchi 350. sünniaastapäeva. Lõpetuseks on kiidusõnad ära teeninud ka kroonika kirjastanud Eesti Ajalooarhiiv, kelle produktsioonis on viimaste aastate eesti ajalookirjanduse ja allikapublikatsioonide vaieldamatu paremik. Arvatavasti nõustuks Niguliste kiriku kõrval puhkav kroonik väitega, et eestlased ei kavatse jääda igavesti lasteks, kes oma ajalugu tunda ei taha…

Christian Kelch (1657, Greifenhagen – 1710, Tallinn)

Tulevane kroonik saabus Rootsi Pommerist Tallinna mais 1680, vaimseks pagasiks ajalooloengud Frankfurti ülikoolis (Oderi ääres) ja teoloogiaõpingud Rostockis. Eestimaal kavatses noormees teenida koduõpetajana raha keeleõpinguiks Inglismaal. Kelch õpetas praostiperedes Põltsamaal ja Laiusel (sh B. G. Forseliuse venna- ja õelapsi). Inglise keele asemel omandas Kelch eesti keele ja sai 1682 Järva-Jaani kirikuõpetajaks. Pastorina oli Kelch toimekas ja rahvasõbralik, tema avatud kihelkonnakoolis õpetasid Forseliuse kasvandikud. Kogudusetöö kõrvalt valmis “Liivimaa ajaloo” käsikiri (trükis 1695). 1697. a sai Kelchist Viru-Jaagupi pastor, 1706. a praost. Põhjasõjas põletasid venelased Viru-Jaagupi pastoraadi kaks korda tuhaks. Kelch ise tõmbas maa kaitsmisele kaasa talumehi, kellega õnnestunud vaenlastest “oma 30 ja rohkem maha lüüa”. Sõjakeerises jätkas Kelch kroonikutööd (“Continuation”, üks olulisemaid Põhjasõja dokumente, jäi käsikirja 1875. aastani). 1710. a kutsuti Tallinnas sõjapaos viibinud Kelch Niguliste kiriku pastoriks. Katkutõbiseid külastades sai ta nakkuse ja suri enne ametisse astumist. Legendi järgi kasvab Niguliste kõrval Kelchi haua kohal iidne, Eesti vanimaks võõrpuuks peetav läänepärn.