08.11.2007, 00:00
Sofia Rubina "'My Sun"'
Sofia Rubina
“My Sun”
(Umblu)
Kesklinna
laundžide uus lemmikplaat.
Kui ma Sofiat esimest korda
mingil järjekordsel Von Krahli peol laulmas kuulsin, jäid mulle
meelde tema naljakalt tädilik topp ja pea iga breigi kohal kostev
hõige “C’ mon!”, mis, tuleb nentida, ei kõlanud
just kuigi usutava pealekutsumisena. Igatahes, ühtki laulu ma sellest
õhtust eriti ei mäleta, milles võis oma süü olla
ka Krahli odaval õllel ja kehvavõitu helitehnikal. Aga olgu
peale. Esimesele täispikale “My Sun’i” on Sofia endale
kokku ajanud muljet avaldava produtsentide/laulukirjutajate kamba, kelle
nimesid peaks paljud laiema kõrvaringiga noored tantsuhuvilised
vähemalt korra kuulnud olema – põhiprodutsent ja Sofia
“ihu-DJ” Sten “Gun” Saluveer, eesti murtud rütmide
partei esinumber Talisman, bassivõlur Leslie “Da Bass”
Laasner (Borax, Holmes jpt), Priit Juurmann ja Taavi Kerikmäe (Broken Time
Orchestra), ning keegi Chalice. Ühe loo sõnad on isegi Heidy Purga
sulest (“Make Me Beautiful”).
Seda nimekirja lugedes
pole muidugi raske arvata, millist biiti siit plaadilt kuulda võib.
Taamal hiilivate Incognito ja Nuyorican Souli varjudest kasvavad välja
üllatavalt kvaliteetselt konstrueeritud džässikad murtud rütmid,
mis ei jää oma Lääne-Londoni eeskujudele küll eriti
alla (“Owner’s Manual” ja “100 Miles”),
keskmisest söödavam nu-soul (“Looking for da Rhythm”) ja
veidi vana kooli vokaalhaussi (“My Funny Valentine”). Igati
viisakas ja trendikas kesklinna laundžimuusika, ühesõnaga.
Aga tuleme hetkeks alguse juurde tagasi. Mida ma tegelikult silmas
pidasin, oli see, et nii tookord Krahlis kui ka nüüd plaati kuulates
tundub, et midagi on puudu. Sofia hääles pole seda sööta,
rasvast vihmaussi, kes mind konksu otsa haaraks ja harjumuspärasest
keskkonnast välja tiriks. Võib-olla on viga stuudios või
mikrofonides, aga ma ei kuule Sofia hääles jõudu; ma ei kuule
džässidiivat, kes ta olema peaks. Liiga silutud ja ühetasane on tema
nivoo. Sofia hingekarjed on kaalutletud ja turvalised ning need kipuvad
jääma kaugeks nagu talvine puhkus Kariibi saartel keskmisele
eestlasele. Millest on ju natuke kahju.
Õnneks leevendavad
seda tunnet Ryo Kawasaki ja Sten “Guni” kirjutatud ning viimase
poolt ka remiksitud “Trinkets and Things”, kus on piisavalt
erutavas koguses lahedat 80ndate elektroonilist funk’i, ning
“Invisible Walls”, mille päristrummid ja väheke
süngemalt ning sügavamalt trippiv meeleolu toovad plaadi muidu veits
kerglasele toonile päris hea vahelduse.
Aga jah, lõpuks
jääb mulle ikkagi selline tunne, et kolm-neli aastat tagasi oleks see
plaat mulle värskem ja huvitavam tundunud.
7