Kui ma Sofiat esimest korda mingil järjekordsel Von Krahli peol laulmas kuulsin, jäid mulle meelde tema naljakalt tädilik topp ja pea iga breigi kohal kostev hõige “C’ mon!”, mis, tuleb nentida, ei kõlanud just kuigi usutava pealekutsumisena. Igatahes, ühtki laulu ma sellest õhtust eriti ei mäleta, milles võis oma süü olla ka Krahli odaval õllel ja kehvavõitu helitehnikal. Aga olgu peale. Esimesele täispikale “My Sun’i” on Sofia endale kokku ajanud muljet avaldava produtsentide/laulukirjutajate kamba, kelle nimesid peaks paljud laiema kõrvaringiga noored tantsuhuvilised vähemalt korra kuulnud olema – põhiprodutsent ja Sofia “ihu-DJ” Sten “Gun” Saluveer, eesti murtud rütmide partei esinumber Talisman, bassivõlur Leslie “Da Bass” Laasner (Borax, Holmes jpt), Priit Juurmann ja Taavi Kerikmäe (Broken Time Orchestra), ning keegi Chalice. Ühe loo sõnad on isegi Heidy Purga sulest (“Make Me Beautiful”).


Seda nimekirja lugedes pole muidugi raske arvata, millist biiti siit plaadilt kuulda võib. Taamal hiilivate Incognito ja Nuyorican Souli varjudest kasvavad välja üllatavalt kvaliteetselt konstrueeritud džässikad murtud rütmid, mis ei jää oma Lääne-Londoni eeskujudele küll eriti alla (“Owner’s Manual” ja “100 Miles”), keskmisest söödavam nu-soul (“Looking for da Rhythm”) ja veidi vana kooli vokaalhaussi (“My Funny Valentine”). Igati viisakas ja trendikas kesklinna laundžimuusika, ühesõnaga.


Aga tuleme hetkeks alguse juurde tagasi. Mida ma tegelikult silmas pidasin, oli see, et nii tookord Krahlis kui ka nüüd plaati kuulates tundub, et midagi on puudu. Sofia hääles pole seda sööta, rasvast vihmaussi, kes mind konksu otsa haaraks ja harjumuspärasest keskkonnast välja tiriks. Võib-olla on viga stuudios või mikrofonides, aga ma ei kuule Sofia hääles jõudu; ma ei kuule džässidiivat, kes ta olema peaks. Liiga silutud ja ühetasane on tema nivoo. Sofia hingekarjed on kaalutletud ja turvalised ning need kipuvad jääma kaugeks nagu talvine puhkus Kariibi saartel keskmisele eestlasele. Millest on ju natuke kahju.


Õnneks leevendavad seda tunnet Ryo Kawasaki ja Sten “Guni” kirjutatud ning viimase poolt ka remiksitud “Trinkets and Things”, kus on piisavalt erutavas koguses lahedat 80ndate elektroonilist funk’i, ning “Invisible ­Walls”, mille päristrummid ja väheke süngemalt ning sügavamalt trippiv meeleolu toovad plaadi muidu veits kerglasele toonile päris hea vahelduse.

Aga jah, lõpuks jääb mulle ikkagi selline tunne, et kolm-neli aastat tagasi oleks see plaat mulle värskem ja huvitavam tundunud.
7