Ei püüdnud teha filmi, mis oleks ajalooliselt ebatruu või tõepäratu. Ajalugu on tõlgendamise küsimus.

On see film eestlastele?

Nii Eestile kui sellele suurele rahvale, kelle üks nimetissõrm on sama suur kui väike Eesti.

Kas sinu näitlejatele on Vabadussõda abstraktne minevik?

Nüüd enam mitte. See oli üks põhjus, miks tahtsin filmi teha. Et noortel oleks selle perioodiga emotsionaalne seos.

Aluseks on romaan ”Nimed mar­mortahvlil”. Kas romaan po­le skemaatiline? Eesti kodanliku vabariigi ”Noor Kaardivägi”?

Me vaatame filmi, ei hakka rääkima romaanist. Stsenaristidena, mina ja Kristian Taska, püüdsime vältida skemaatilisust, ehk ka neid märksõnu, mida nimetasid.

Mida pead olulisemateks muutusteks võrreldes romaaniga?

Mida ma väga tahtsin – tahtsin rää­ki­da mitte selle inimesega, kes elas enne Teist maailmasõda esimeses Ees­ti Vabariigis, vaid tahtsin jõuda nen­de inimesteni, kes elavad prae­gu Eestis, mis oli Nõukogude Vene poolt okupeeritud. Aga mine tea, äkki film nii väga ei erinegi ro­maa­nist, kuigi süþeekäigud on tei­sed. Võibolla romaanis on peategelane veidi... sotsialistlikum on vale öelda.

Vasakpoolsem?

Ehk jah. Aga ega meiegi filmi tegelane pole parempoolne.

Romaanis ei ole Marta liini.

Seal ei olegi tüdrukuid, selle mõt­le­sid stsenaristid välja. Ka laule sel­lest ajast pole raamatus. “Enne veel kui punab eha, lähen lahingusse ma...” oli Vabadussõja ajal kõi­ge levinum laul. See oli korporatsioo­nide laul. Esimesed, kes Va­badus­sõtta läksid, olid koolipoisid ja nende õpetajad ja üliõpilased ja nende professorid. See laul läks ka.

Aga olen lapsest peale kogu aeg mõelnud, mida Kreutzwald “Kale­vi­poega” kirja pani: esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, kesk­mi­sed koju tulevad. Võibolla kesk­mi­sed ongi need, kes koju jäävad. Ja sellepärast nad jäävad. Kui sa po­le ei see ega teine, siis sul lähebki väga hästi, siis sa võidad. Kesk­mistega võidad. Meie filmi peategelane pidi valima poole ja ta valis.

Palju oleneb näitlejaist. Oli see õnnelik juhus, et lavastasid oma kursusega?

Tegemist on paljude asjaolude kok­kusattumisega. Kui poleks neid noo­ri poisse, seda kursust olnud, poleks ma seda filmi teinud. Me ei oleks nii lühikese ajaga seda valmis saanud. Poisid teadsid ja usaldasid üksteist, mina usaldasin neid ja nemad mind.

Rühmafilmi pole kerge teha, keegi on esiplaanil, aga igaühel peab olema oma lugu.

Siin on igaühel oma lugu. See ongi rühmapilt.

Innukaid elus inimesi on filmis meeldiv vaadata.

Nad on tõesti elus inimesed, kes ei mängi kaamera jaoks. Tahtsin väga, et nad oleksid elus inimesed.

Filmis, kus peategelane kõhkleb ja valib pooli, on oluline rõhk pea­tegelaste ilmetel. Kas fotogeeni­lisus on sinu meelest olemas?

On. See on tõesti olemas ja veel väga võimsalt. Mitte ainult fotogeenilisus, vaid ka kinogeenilisus, sel­les mõttes, et foto on üks ja elav pilt hoopis teine.

Viimasel ajal räägitakse kahest Eestist. Ootamatult kohtame sama probleemiseadet filmis?

Kui keegi neid seoseid näeb, on tore, panime need sisse.

Vabadussõda oli iseseisvussõda, aga Eestit ründas punavägi, mis oli valdavalt teistest rahvustest, oli hiinlasigi. Olid sa tänapäeva jaoks lavastajana ”poliitiliselt korrektne”?

Saan aru küsimuse taustast ja vastan kohe sellele. Minu arusaamist mööda hea sõjafilm ei räägi mitte sõjast, vaid rahust. Ta on patsifistlik. Filmid, mis tänapäeval räägivad kahe või kolme riigi või rahvuse konfliktist, peaksid rääkima hoopis millestki muust. Minu arusaamist mööda ei tohiks nad külvata mitte vaenu, vaid arusaamist. Mitmed ini­mesed on Venemaal filmi näinud videokassetilt ja öelnud, et neil Ve­nemaal ei ole selliseid filme, et seda peaks Venemaal kindlasti näitama.

Peterburis linastub praegu Ve­ne­maa võõrkeelse Oscari esitus, Andrei Mihhalkov-Kontšalovski film Tšetšeeni sõjast ”Lollide maja”. esilinastuse puhul rõhu­tas lavastaja: ”Ei ole olemas vaenlasrahvust.”

Seda on ka minu filmis näha.

See on sinu esimene film. Väga rahulik film.

Et ta on rahulik, see on taotluslik. Se­da ei saa teha n-ö ”Amélie” stii­lis.

Kas see film sündis ka n-ö montaažilaual uuesti?

Monteeris Jukka Nykänen, küll mit­te minu sugulane. Olen kuulnud sellest filmi uuesti sündimi­sest montaažilaual, mina sellest aru ei saanud. Minu esimese filmi kogemus on, et film sünnib stsenaariumilaua taga. Nagu ta on kirjutatud, nii on ta ka monteeritud.

Käid tihti kinos?

Ei käi. Kui käsi südamele panna, ma pole päris kindel, et Eestis saab näha palju häid filme. Võibolla eksin.

Kas Tõivelemb Kivikas kui auto­ri­õiguste omanik on filmi näi­nud?

On mõningaid episoode. Alguses oli ta nagu mures, aga filmitu ära vaadanud, mõnevõrra rahunes.

Miks valisid operaatoriks Sergei Astahhovi?

Kolmel põhjusel. Esiteks, Eestis olid mitmed operaatorid hõivatud. Teiseks on Venemaal hea operaatorite koolkond ja seal on tehtud palju sõjafilme. Ja kolmandaks, tahtsin näha, kas on võimalik teha filmi Vabadussõjast nii, et tegijate tandemi üks oluline pool on Venemaalt, teine Eestimaalt. Et kas ollakse asjast üle? Tuli välja, et oldi. Operaator selle stsenaariumi peale tuligi. Et siin ei ole märkigi natsionalismist ega šovinismist. On väga inimlik film.

Filmis on massistseene. Kuidas on teatrilavastajal lavastada avaral maastikul?

Ei oska uut öelda. Ega ma ei kartnud. Kas ruum on suur või väike, ütleb ta ise ette. Olen lavastanud ka suurtes vabaõhuruumides. See oli loomulik jätk. Ei olnud üle­minekuraskusi, nagu öeldakse. Meil oli teada, mida üles võtame, otsisime vaid võttekohti. Kunstnik Kalju Kivi oli siin omakorda abiks. Aega oli väga vähe. tuletan meel­de, et esimene võttepäev oli 8. veebruar 2002, kuus kuud tagasi, ja viimane 29. märts 2002. Pool­teist kuud, 30 võttepäeva. Mon­taaži lõpetasime juulis. Väga kiire oli, oli aega mõelda ainult olulistele asjadele.

Majanduslik-tehnilisi võimalusi oli piisavalt?

Ma ei saa pugeda selle taha, et oleksin teinud palju parema filmi, kui... Kõik see, mis stsenaristid väl­­ja mõtlesid ja milleks soovi aval­­dasid, seda lavastajale võimaldati.

Kuidas film võiks levida väljaspool Eestit?

Võibolla sõltub see vahel ka filmist endast, kas ta pakub huvi või mit­te? Äkki me ületähtsustame kõiki neid inimesi, kes on ümber filmi või ümber teatri või ümber riigi, ümber millegi. Äkki see asi ise, mis Eestimaal toimub, on tähtsam kui poliitikud, äkki film ise on tähtsam kui inimesed, kes on ümber filmi, äkki teater ise on tähtsam kui inimesed, kes on ümber teatri. Äkki raamat ise on tähtsam kui kirjastajad. Nad on väga olulised, aga vahel tundub, et ületähtsustame neid, kes on asja ümber.

See oli esimene film. Kas tuleb järge?

Kui lubatakse... See sõltub rohkem kinoinimestest kui minu tahtest. Olen aru saanud, et ega kinoini­mestele ei meeldi, kui teatriinime­ne kino teeb.

Eesti sõjafilmid


”Noored kotkad”
Tartu Filmiühing, 1927.
Stsenarist, reþissöör ja operaator Theodor Luts.
Seikluslik Vabadussõja lugu.

”Inimesed sõdurisinelis”
Tallinnfilm, 1968.
Reþissöör Jüri Müür.
Heroiline rännudraama Eesti nõukogude laskurkorpusest Teises maailmasõjas
Paul Kuusbergi romaani ”Enn Kalmu kaks mina” põhjal.

Nimed marmortahvli taga

Veerandsada aastat filmi saamise lugu

1974 Arvo Kruusement ütleb Tallinnfilmi peatoimetajale Lembit Remmel­gale: ”Hea oleks teha film ”Nimed marmortahvlil”, ”Kevade” poisid on just selles eas.” ”Hea küll, aga mine ise selle jutuga keskkomiteesse,” vastab Remmelgas. Mõlemad naeravad.

1994 – Kruusement esitab Haridus- ja Kultuuriministeeriumile idee filmiks. Ta saa­dab kirjad raha saamiseks umbes viiekümnele väliseesti organisatsioonile. Kruusement ja Mats Traat kirjutavad stsenaariumi.

1995 – Kruusement ja filmidirektor Maret Hirtentreu asutavad filmi tegemiseks stuudio Marvofilm. Finantstulevik on tume: väliseestlastest toetab vaid Austraalia muinsuskaitse selts. Kruusement saab infarkti.

1996 Albert Kivika poeg Tõivelemb romaani autoriõiguste omanikuna lubab Marvofilmil kasutada oma isa raamatut ekraniseerimiseks. Kruusement pa­raneb infarktist ja loobub filmist tervise pärast. Hirtentreu konsultee­rib põ­gusalt Mark Soosaare ja Mikk Mikiveriga. Kevadel pöördub Hir­ten­treu pärast lavastuse ”Pianoola ehk Mehhaaniline klaver” vaatamist ette­panekuga Elmo Nüganeni poole. Nüganen nõustub kohe, kuid lisab: üksi ei riski, oleks kõrval vana vilunud reþissöör, siis küll. Kruusemendile meeldib koostöö variant Nüganeniga, kus tema jääks nõustajaks.     Marvofilm pöördub abipalvega kaitseväe juhataja Johannes Kerdi poo­le, kes lubab elavjõudu ja tehnikat ning soovitab konsultandiks Einar Laigna. Kerdilt kuuleb filmist kultuuriminister Jaak Allik. Ajaloolane Mart Laar teeb võimalikele sponsoritele kirja vajadusest toetada filmi. Ma­r­vo­film pöördub peaminister Tiit Vähi poole ja saab lubaduse eraldada projekti realiseerimiseks valitsuse reservfondist viis miljonit krooni. Spon­so­ri­teks hakata annavad lubaduse Magnum Grupp, Haapsalu linnavalitsus ja Hoiu­pank. Toetab Tallinnfilm (Jüri Tallinn, Toivo Tomson). 23. dets 1996 filmib Nüganen (Kruu­se­ment nõuandjana) proo­viks ühe epi­soo­di Haap­sa­lu raudteejaamas, operaatoriks Arko Okk. Kruu­sement üt­leb pärast läbivaatust Nü­ga­ne­nile, kel oli plaan võtta endale lava­kunstikooli kur­sus: ”Võta siis selle sihiga, et saad nende noorte poistega teha ka filmi!”

1997 – 7. jaanuaril vaatab kultuuriminister Allik filmitut ja leiab, et Nüganen on võimeline tegema ”huvitavat ja vajalikku filmi” ning seda tuleks käsitleda otsese riikliku tellimusena. Kokkuleppel peaminister Vähiga otsustatakse teha valitsusele ettepanek finantseerida filmi 2,5 miljoni krooni ulatuses valitsuse reservfondist 1997. aastal, et filmi alustada, ja 2,5 miljoni krooni ulatuses 1998. aasta eelarvest, et film lõpetada. Filmi vaatamise ajal edastatakse Allikule äsjatoodud Eesti Kinoliidu kiri selle esimehelt Peeter Urblalt kaebusega filmi süsteemivälise finantseerimise kohta mitte kultuuriministeriumi kaudu. Urbla nimetab Kinoliidu liikmeid-reþissööre, kes samuti otsivad lisaraha.

        – märtsis võtab minister Allik tagasi Tiit Vähi valitsuse viimase istungi jaoks ettevalmistatud eelnõu raha eraldamiseks, ”kuna projekt on kon­kreet­selt seo­tud Elmo Nüganeniga”. Nüganen on viimasel hetkel loo­bu­nud projektist põhjendusega, et ta ei suuda püsida ajagraafikus. Ta lahkub Peterburi la­vas­­tama. Filmi jaoks mõeldud rahaga maksab Eesti riik Ivangorodi veearved.

        – juulis eraldab vastloodud Eesti Filmi Sihtasutuse ekspertkomisjon oma esi­me­se otsusena raha uue kinostsenaariumi kirjutamiseks ja filmi loomingulise kollektiivi moodustamiseks. Kruusement ja Traat viimistlevad uuesti stsenaariumi.

        – Marvofilmi üksinda jäänud Hirtentreu konsulteerib Priit Pedajasega, kuid teeb ettepaneku kirjutada uus nägemus ajakirjanik Valdek Kiiverile ja seejärel stsenaarium Andres Maimikule ja Jaak Kilmile. Maimik ja Kilmi kirjutavad viieseerialise telefilmi sünopsise, milles viivad romaani lavastamise loo eri aegadessse: 30ndad, 60ndad, 80ndad ja sajan­dilõpp 1999. Alles on jäetud lõigud Kruusemendi-Traadi stsenaariumist.

1998 - Elmo Nüganen alustab Kõrgemas Lavakunstikoolis kursuse juhendamist.

2000 – Marvofilm tellib uue iseseisva mängufilmi stsenaariumi Arvo Valtonilt, sel­lega nõustub Nüganen. Stsenaarium arvestab tulevase reþissööri Nü­ga­neni ja kaasreþissööri Kilmi soove. Valton esitab mitu varianti stsenaariumist.

        – mais kavatseb Elmo Nüganen alustada filmimist oma lavakunsti kooli üliõpilastega aastavahetusel 2001–2002. Marvofilm planeerib esilinastuse augustiks 2002.

        – oktoobris otsustab Eesti Filmi Sihtasutus teha suurfilmi, kaasata filmi lavastamiseks rohkem raha ja pöördub filmi tegemiseks Kristian Taska ja tema firma Taska Productions (algul Tenderom) kui produtsentfirma poole. Marvofilm peab loobuma, ta on kaasanud vaid Eesti raha ja va­hen­deid. Romaani autoriõiguste omanik Toivelemb Kivikas uuendab ae­gu­nud ekraniseerimisõiguste lepingut Taska Productioni kasuks. Soome poolt tuleb firma Matila Röhr Productions esindajana kaasprodutsendiks Ilkka Matila.

2001 – valmivad  mitmed stsenaariumi variandid, stsenaristideks Elmo Nüganen ja Kristian Taska. Soome kaasprodutsent sõlmib lepingu filmi näitamiseks Soome televisioonis. Operaatoriks kutsutakse Sergei Astahhov Venemaalt.

2002 – Soome Filmi Sihtasutus eraldab filmi jaoks raha. Kõrgemas Lavakunsti koolis lõpetab juunis Elmo Nüganeni kursus, veebruaris algavad filmi võtted, noori koolipoisse mängivad tema kursuse üliõpilased. Mängib ka teise kursuse üliõpilasi.

        – 30. oktoobril esilinastub Eesti kalleim, kuni 20 miljonit krooni maksnud 90minutine mängufilm ”Nimed marmortahvlil” Tallinnas ja 31. oktoobril Helsingis. Film hakkab jooksma 4 koopiaga Eestis ja 12 koopiaga Soomes Helsingis ja veel 10 linnas.

 Mälestused ja dokumendid korjas kokku Jaan Ruus