Sõjafotograafi silmad: sa ei taha teada, mida nad on näinud

Maailmakuulus sõjafotograaf James Nachtwey avas Fotografiskas oma ülevaatenäituse „Memoria“ ning vestles sel puhul Priit Hõbemäega oma ebatavaliselt elust ja tööst.

James Nachtwey (71) on üks tuntumaid sõjafotograafe maailmas. Alates 1980. aastatest on ta pildistanud inimesi eri sõdades, relvastatud konfliktides, mässudes, katastroofides, näljahädades jm. Ta on olnud kõikjal, kus viimase neljakümne aasta jooksul on olnud inimlikku häda ja viletsust. „Mingil ajal ma tulin ühest sõjast ja sõitsin kohe teise konfliktipiirkonda,“ meenutab ta. Tema silmade kaudu on tsiviliseeritud maailm näinud kannatusi ja ülekohut Põhja-Iirimaal, Afganistanis, Rwandas, Kosovos, Tšetšeenias, Iisraelis. Nachtwey kaamera ette jäi New Yorgi kaksiktornide ründamine, ta on pildistanud seda, mida teevad inimestega aids, heroiin, näljahädad, looduskatastroofid… Nachtwey on saanud relvastatud konfliktides korduvalt haavata ning on karjääri kestel kaotanud paarkümmend ajakirjanikust kolleegi. Seda oleks väga palju isegi elukutselise sõjaväelase jaoks. Oma töö eest on ta saanud lugematuid auhindu. Peamiselt on Nachtwey töötanud maineka foto­agentuuri Magnum liikmena Ameerika nädala-ajakirja Time jaoks. Hiljem asutas ta oma agentuuri VII.

James on keskmist kasvu, sirge selja ja suurte pruunide silmadega hallijuukseline mees. Ta on moodsalt härrasmehelik, väga rahulik ja vaoshoitud. Tema pealtnäha kõhetus, kuid sitkes kehas tiksub omaenda rütm, teda ei saa ­küsimustega tagant kiirustada. Kõige raskem on mõista, miks üks inimene pühendab oma elust ligi pool sajandit inimkonna kõige jubedamate hetkede jäädvustamisele. Nachtwey jaoks sai tema missioon alguse Vietnami sõja ajal, kui propaganda rääkis üht, kuid fotod näitasid midagi hoopis muud. Oma kreedo sõnastas ta nii: „Ma olen olnud pealtnägija ja need fotod on minu tunnistus. Neid sündmusi, mida ma olen jäädvustanud, ei tohi unustada ja need ei tohi korduda.“

Kui vaatasin näitusel teie fotot El Salvadorist 1984. aastal, kus isa hoiab süles oma tulevahetuses kuulide ette sattunud haavatud last, siis liigutas see mind pisarateni. Küllap samamoodi puudutab see kõiki lapsevanemaid, kes teie näitust vaatama tulevad. Aga ma tundsin ennast samas ka täiesti abituna. Kuidas sellise tundega edasi minna, mille ma teie fotost sain?

Pead ise otsustama. Kas tunned, et õppisid sellest pildist midagi, kui see sind puudutas ja sinuga kaasa tuli? Võib-olla see muudab sind veidi või suunab kuhugi poole. Ehk teeb sind veidi avatumaks, võib-olla kaastundlikumaks. Võib-olla aitab paremini mõista teistest rahvustest, kultuuridest ja religioonidest inimesi? Me kõik oleme isad ja emad. See on meie jagatud, ühine inimlikkus. Nii minu kui kõikide teiste fotograafide piltide mõju akumuleerub ja mõjutab loodetavasti miljoneid inimesi. Inimesi ühendav tunnetus teeb muutused võimalikuks.