Kristjan Luts, 25aastane magistrikraadiga ajaloolane on lisaks sellele, et ta on tõusnud juba praegu Laidoneri muuseumi direktoriks, saanud hakkama teisegi vägitükiga – nimelt pannud kokku uhke, viitsada sõjaajalooga seotud rajatist käsitleva teejuhi, mis ei pakuma pinget mitte ainult sõjanduse friikidele, vaid ka tavalisele rännu- ja ajaloohuvilisele.

Eesti seisukohalt innovaatilise probleemiasetusega teatmik algab ülevaatega Eestit puudutanud sõdadest ja jätkab maakondade kaupa üksikute objektide iseloomustamisest. Muidugi mõista on ära toodud enamik Vabadussõja mälestusmärkidest (nt Kursis olev Voldemar Melliku kavandatud tobeda sõdurikujuga skulptuur), punamonumendid (nagu võimas Maarjamäe memoriaalkompleks) ning militaarobjektid alates Paldiski linnast, rannakaitsepatareidest, raketibaasidest kuni kasarmute (nt Dejevo sõjaväeküla Saaremaal) ja sõjaväelaste matmispaikade või ka efektse Tartu püssirohukeldrini.

Autor märgib ära eri aegade kangelaste tähistatud sünnipaigad ning mälestustahvlid ning -kivid. Loominguliselt on raamatusse haagitud ka linnused ning sakraalehitised, mida on põhjust siduda sõjaajalooga. Näiteks kui suur osa kirikuid pakkus keskajal kaitset igasuguse rüüstamise eest, siis Padise klooster ning Saha kabel on ära toodud seoses Jüriöö ülestõusu sündmustega. Toredate leidudena mõjuvad ka Ohvitseride Keskkogu hooned Tallinnas (Raekoja plats 14, Sakala 1), Kuressaare kadettide kooli barokne maja (Tallinna mnt 5), Valga garnisoni ohvitseride kasiino (Aia 1) või Tartu ringkonnakohtu hoone, kus sõlmiti Tartu rahu. Samuti on ära nimetatud näiteks Liivimaal edukalt võidelnud Poola kuninga Stefan Batory mälestusmärk ja Võhmuta mõisa klassitsistlik võiduvärav ning loetletakse muuseume, mis tegelevad sõjasündmuste talletamisega.

Vahvaks lisandiks on raamatu lõpus paiknev sõjaajaloo kalender: näiteks 6. augustil võime kurvastada, et 1940. aastal inkorporeeriti Eesti NSVLi koosseisu, kuid kaks päeva hiljem tähistada Lihula vallutamist saarlaste poolt 1221.