Kümnesse castitud Mart Müürisepa ehk Tomi kõrval üllatas mind teiste Eesti näitlejate valik - Jan Uuspõld humaanse politseinikuna ja Rein Oja kergesti ärrituva ksenofoobse ülemusena. Eks see on nende senine rollislepp, mis tekitab tõrke, kuid siiski, miks selline valik? Ja kas võõraviha on kuidagi eestlaslik?

Minu arust on Jan inimesena hingelt hea, nii et mul polnud ühtegi kõhklust just teda hea politseiniku rolli valides.
Kusjuures ma ei teadnud siis üldse, mis kuulsus tal Eestis on ja mida ta varem on teinud. Reinuga olen ka väga rahul
- tema karakteris tuleb välja ka elutarkus, ta saab kohe aru, et pommiplahvatuses haavata saanud Artur (Mehmet Kurtulus) pole lihtsalt ohver ja sõjapõgenik, vaid seal on midagi enamat.

Aga kõik teemad, mis filmis on, on universaalsed. Ma ei arva, et eestlased või Eesti politsei on kuidagi ksenofoobsem kui mõni teine. Olen küll kogenud, et venelaste vastu on mingi seletamatu viha tõesti olemas. (Ja filmis on selle kinnituseks ka mõned konkreetsed laused, à la venelasi ei saa usaldada jne.) Olen elanud kolmel maal ja filme teinud väga erinevates riikides, ja olen igal pool võõravihkajaid kohanud.

Kui keeruline oli stsenaariumi kolme peale kirjutada?

Me ei kirjutanud koos, õigemini - mina olen seda kirjutanud viimased viis aastat. Esimene variant, mis oli väga teistmoodi, pärineb Mart Kivastikult. Kaks peategelast, eesti poiss ja tšetšeen Artur, kes on kaotanud oma pere ja tuleb Tallinna, olid olemas, aga lugu ise oli rohkem maffia-keskne. Katrin Laur tõlkis selle inglise keelde ja tõi Saksamaale ja tutvustas mulle. Katrin ja Mart koos töötada ei saanud, kumbki arendas stsenaariumi edasi, aga
täiesti vastupidistes suundades - nii et lõpuks oli mul esialgne stsenaarium ja kaks uut! Kolme filmi materjal! Lõpuks ma kirjutasin selle ikkagi ise kokku.

Flegmaatilised põhjamaalased innustuvad mõttest teha film tšetšeeni sõja tõttu lootuse kaotanud inimestest, üksildastest huntidest, kelle hing on surnud ja kes tormavad läbi Euroopa, et reeturitele kätte maksta... Selleks peab ikka mingi isiklik põhjus olema?

Ma tahtsin teha filmi sõja ohvritest, aga mitte teha seda tavapäraselt venelaste ja tšetšeenide konflikti taustal, ma
ei näinud selles suurt pointi. Moraalselt ja universaalselt palju huvitavam tundus mulle teema, et tšetšeenid tapavad
üksteist. On kolm venda, (vasha tähendabki venda, st verevenda - toim), kes filmi lõpuks on kõik surnud. Me näitame, kuidas sõjatsoonis sündinud vägivald ei peatu, vaid kogub aina jõudu nagu orkaan, ning jõuab oma algallikast väga kaugele ega lõpe enne, kui kõik on surnud. Minu jaoks on "Vasha" seetõttu sõjavastane film. Sest sõja tõttu see kõik algab.

Nagu Artur filmis ütleb, et sõjas saavad alati valed inimesed surma?

Just. Ja mulle on oluline, et see film paistaks tšetšeenidele tõepärane. Kuigi see kõik võiks juhtuda ükskõik millise rahvaga, keda on sõda puudutanud - keegi reedab kellegi, too asub kättemaksuteele, tapab mehe, see osutub valeks meheks ja nii see läheb.

Ekstsentriline eesti poiss Tom õpib nende sündmuste käigus vahet tegema, mis on päris ja mis ei ole, õpib elu tundma. Ja teeb otsuse, mis tema vägivallaspiraalist päästab. Mardi karakteri eesmärk on tõestada, et väljapääs on olemas. Tal on võimalus tulistada, aga ta ei tee seda.

Ilmselt on teil ühe Saksa televisiooni jaoks tehtava telefilmi jaoks mitu korda suurem eelarve kasutada kui käesoleva
Euroopa koostööfilmi jaoks? Kas filmi kvaliteet kannatas rahapuuduse all kõvasti?

Eelarve koha pealt on sul õigus. Aga kuna mul on juba tutvusi, siis ma sain ka mõned etapid Saksamaal tasuta või
väiksema raha eest. Eestis filmi teha on küll ka pisut odavam, aga mitte enam oluliselt odavam. Muidugi kannatasid action-stseenid, sest need on kõige kulukamad, aga ma julgen väita, et ma oleksin jutustanud seda lugu suurema rahaga küll pisut teistmoodi, aga see oleks ikkagi olnud seesama lugu.

Kusjuures - see udu karjäärides on päris! Mõtle, Hollywoodis kulutatakse selle peale palju raha. Aga meil lihtsalt udu tuli maha ja jäi niikauaks, et me saime oma stseenid võetud!

No sellise õnne korral peaksite lausa dokumentalisti karjääri katsetama. Muide, kas te end Soome noorte kolleegide töödega ka kursis hoiate?

Mitte väga, ma olen juba 15 aastat Soomest ära olnud. Ma tean Aku Louhimiest ("Paha maa"), varasemast ajast. Aga
ma tunnen, et Saksamaal on mul paremad tulevikuväljavaated, siin liigub rohkem ideid ja raha, Soomes on palju raskem filmi teha, ta on nii väike. Mis sest, et Saksamaal on palju tihedam konkurents, funktsioneerib tööstus seal palju paremini. Rahvusvahelisele areenile on Saksamaalt lihtsam saada.

Mis edasi? Festivalid?

Jah, me ei saa "Vashat" enne teistes koostöömaades kinolevisse lasta, kui ta pole mõnel rahvusvahelisel filmifestivalil esilinastunud. Berliini me ei saanud, üritame Cannes'i.

Hannu Salonen on sündinud 1972 Soomes Poris. 13aastaselt otsustas ta hakata filmirežissööriks. 16aastaselt lõi ta lühifilmide stuudio. Järgnesid režiiõpinguid Berliini Filmiakadeemias (dffb).

Ta on elanud mõne aja Hiinas, tegelenud aastaid hiina võitluskunstidega ning võitnud Euroopa meistri tiitli Nan
Daos ehk idamaade mõõgavõitluses.

Juba õpingute ajal Berliini Filmiakadeemias tekkisid tal sidemed saksa filmitööstusega, samuti said tema koolifilmid mitmeid auhindu. Suurema tuntuse saavutas Hannu filmikooli lõputöö - täispikk mängufilm Downhill
City (1999) Franka Potentega peaosas.

Alates 2000 on Hannu teinud viisteist 90minutilist prime time telemängufilmi erinevatele Saksamaa telekanalitele,
peamiselt ARDle. "Vasha" on tema teine täispikk kinofilm.

"Vasha"
(tööpealkirjaga "Kid ja Killer")
Stsenaristid Mart Kivastik, Katrin Laur ja Hannu Salonen
Režissöör Hannu Salonen
Osades Mart Müürisepp, Jan Uuspõld, Rein Oja,
Mehmet Kurtulus, Tim Seyfi, Adnan Maral, Malla
Malmivaara
jt
Operaator Rein Kotov
Kunstnik Jaagub Roomet
Tootja Allfilm, produtsent Piret Tibbo-Hudgins
Kinodes 23. jaanuarist