Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival (HÕFF) pakub elamusi seinast seina, alates pimestavalt halvast pornofilmide paroodiast „Bat Pussy“ ning Arbo ­Tammiksaare ja Andres Maimiku legendaarsest „Macbethist“ kuni 1985. aastal Nõukogude Liidus valminud Lentelefilmi täiesti ogara versioonini „Kääbikust“.

Aga eraldi vaatamisväärsusena tahaksin välja tuua geniaalsete antropoloogidest filmitegijate Véréna Paraveli ja Lucien Castaing-Taylori dokumentaalfilmi „Caniba“, mis võitis Veneetsia festivalil Orizzonti programmi žürii eriauhinna. Castaing-Taylor on Harvardis professor ja Paravel töötab koos temaga sealsamas ülikoolis eksperimentaalses laboratooriumis, kus uuritakse esteetika ja etno­graafia innovatiivseid kombinatsioone. Kuna pean nende koostöös 2012. aastal valminud „Leviathanit“ üheks viimase aastakümne parimaks filmiks, mis mu isiklikku arusaama dokumentalistika võimalustest ja piiridest on suurel määral avardanud, siis asusin „Canibat“ vaatama tohutu ootusärevusega.

Film portreteerib jaapanlast Issei ­Sagawat, kes vahistati 1981. aastal Prantsusmaal. Sorbonne’is õppinud mees oli ühte naissoost kaastudengisse armunud ja kuna tunne oli põletavalt ühepoolne, 

« Avalehele 1 Kommentaari