Solidaarlasena Kuuba töölaagris

Restoranipidaja Kadri Kroon nautis sotsialistliku töö laagri elu.

Kuuba on nagu ajakapsel. Käisin seal esimest korda 1998. aastal ajendatuna Buena Vista Social Clubi muusikast. Juba siis oli tunne, et kui nüüd ei lähe, ei näegi Kuubat enne Fideli surma ja kogu süsteemi lagunemist. Nägin Havannas ja Varaderos kõike, mida üks tüüpiline turist näeb, aga miskit jäi puudu. Ja tekkis palju vastamata küsimusi. Eriti Kuuba ühiskonnakorra ja sisepoliitika suhtes.

Võimalus võtta osa juba 1968. aastast alates korraldatavast sotsialistliku töö laagrist langes meile osaks tänu sidemetele Eesti-Kuuba Sõprusühinguga, mis muide on ainuke apoliitiline Kuuba sõprusühing maailmas. Põhinedes soovil edendada sigarikaubandust, turismi ja kultuurivahetust, eristume kindlalt teiste ühingute püüdlustest, mis keskenduvad sotsialismi kui ainuvõimaliku inimväärse ühiskonnakorralduse toetamisele.

Teiseks ajendiks Kuubale minna oli imelik soov meelde tuletada, milline oli tegelik elu sotsialismiajastul. Mis tunne oli olla olukorras, kus sul endal puudus võimalus otsustada ja inimesena olid sa pigem juhitud karja liige kui in­diviid. Selles valguses olid eesootavad füüsilised ebamugavused ja kasinad elamistingimused ebaolulised, neid tuli võtta kui paketiga kaasnevat paratamatust.

Kõigi maade solidaarlased, ühinege
Kohtumispaik: Brigada Nordica, Campamento de Julio Antonio Mella, Caimito, Cuba.
Kohal oli 150 Kuubaga solidaarset ini­mest alates kuueaastasest Gambia-Norra segapäritolu poisist kuni 82aastase Norra luuletajast vanaprouani. Kes liikus omal jalal, kes kepi, kargu või ratastooliga. Enamikku ajendas soov näha üht viimast sotsialistlikku maapealset paradiisi. Laagris olid perekonnad, kes kandsid solidaarsuspisikut edasi geenidega. 20 aasta vanuste noorte vanaisad olid Hispaania kodusõjast alates võidelnud töörahva huvide eest. Seltskond oli kirju. Endised ja praegused kommunistid, sotsialistid ja teised vasakpoolsed, imperialismivastased, Amnesty Internationali raames inimõiguste eest võitlejad, humanitaarabiga tegelejad, rohelised, alternatiivse energia pooldajad ja alternatiivkultuuri ja kõikvõimalike muude alternatiivsuundade esindajad.

Eesti ja eestlase kuvand laagrikaaslaste silmis ei võinuks olla rohkem negatiivne. Suhtumise algallikaks on meie poolt hüljatud kommunistlik riigikord, mis teeb eestlastest automaatselt reeturid. Sellele lisandub mõttetu mittesäästlik neo­liberalistlik tarbimisühiskond. Ei mõelda ühiste huvide ja parema homse peale. Ei arvestata nõrgemate ega abitutega. Pidin kõigi nende pattude pärast, silmad maas, häbenema, üritades enamiku aja oma toas vaikselt elu üle järele mõelda ja edasi uskuda, et oleme paremaks muutumise maa.

Kui teemadega jõuti venelaste ja eest­laste suheteni, vallandusid emotsioonid ja arutleva diskussiooni jaoks puudus koht. Eraviisilisel vestlusel tunnistasid Soome kommunistid rummiklaasi kõrval, et neil puudub tänaseks usk oma noore­põlveideaalidesse ja Kuubas nähtu ei veena neid usku tagasi pöörduma.

Rootsi ja Norra solidaarlaste füüsilise ähvarduse osaliseks sai aga juba selle eest, et olime rikkunud nende nõukogude paradiisi, mille nimel nemad olid kogu elu võidelnud. Loomulikult polnud nad seal ise kunagi käinud. Nad uskusid, et räägin asjadest, mida pole kunagi olnud, kuna saan riigi kaudu Ameerikast raha, et nende ideaale teadlikult õõnestada. Selle teooria paikapidavuse tõestuseks oli neil välja käia Bushi hiljutine Eesti visiit.

& amp; Uuml;ldisemas mastaabis olid nad veendun ud, et Nõukogude Liit lagunes ainult seetõttu, et ameeriklased vilgutasid Gorbatšovi silme ees oma raha­tähti ja see nõrguke langeski nende dollarilõksu. Vene tüdrukud Moskva ülikoolist elasid siiras teadmises, et venelased tulid meie palvel Eestile appi ühist kommunismi rajama. Nad olid kuulnud, et kusagil Aserbaidžaanis või Turkmenistanis küüditati mõned inimesed, aga et Eestis midagi seesugust toimus, on ilmselge laim.

Ja isegi kui see oleks olnud nii, siis lõpptulemus ehk sotsialism oleks seda niikuinii õigustanud. Sellest hetkest tundsin, kuidas minu peal on tööle pandud hiiglaslik ajupesumasin. Ehmatusega fikseerisin, et appi, see on ju sama tunne mis Nõukogude Liidus.
Püüdsin lohutust otsida patja nutetud pisaratest. Süüdistasin ennast kergemeelselt langetatud otsuses laagrisse tulla. Ja kõige raskematel hetkedel haudusin põgenemisplaane.

Sotsialistliku töö laager
Elu laagris on nagu Vene sõjaväes. Elasime kivist barakkides kaheksakohalistes tubades. Toad olid tõsiselt kopitanud ja raudkapid, raudnarid, poroloonmadratsid, -padjad ja tekid paremaid päevi näinud. Söögirituaal viidi ellu kolm korda päevas.

Punasele plastmasskandikule, mille sees olid eri suurusega lohud, potsatati igasuguseid olluseid. Tüüpiliselt sisaldas üks osa sellest riisi kas mustade ubadega või ilma. Liha meenutas kasside purgitoitu, kala nägi välja nagu tumepruun kaardus rattakummi tükk. Mina ei suutnud väga tihti end niipalju kokku võtta, et punase kandikuga kohtuda. Eelistasin manustada puu otsast apelsine ja sügavkülmutatud võileibu, mida vahel, kui gaasi oli, õnnestus ahjus soojaks lasta. Mõte laagrist kui paastulaagrist oli minu jaoks täiesti vastuvõetav.

Meie poja Alexi jaoks oli eriti eksootiline ilma prill-lauata ja veeta WC või be­toon­aedikus maast väljuv roosa külmaveevoolik, mida meie nimetasime dušiks. Prill-laua teema kaudu esitas laps meile ka oma sotsialismiteooria. Sotsialism nimelt on see, kui kõigil inimestel ei ole võimalik prill-lauda poest osta ja seepärast peavad nad minema seda kusagilt varastama. Ja siis nende teiste jaoks polegi enam prill-laudu.
Vot nii lihtne see asi ongi.

5.45 toimus äratus ruuporist üle laagri ja lähima külani kostva lindistatud südantlõhestava kukekiremise, “­Guan­ta­na­mera”, Kuuba vanemaks klassikaks tituleeritud muusika ja ­Fidel Castro 15minutise Che Guevara hüvastijätukõnega. See pooletunnine kohustuslik programm sai laagris tõsiseks hitiks. Ilma selleta nagu ei kujutanud ärkamist ettegi.

Kahju oli, et Kuuba sotsialism ei näinud ette hommikuvõimlemist klaverimuusika saatel, nagu seda tehti nõukogude pioneerilaagris. Seda asendasid hommikused aktuaalsed uudised Kuuba hariduse võidukäigust, piimasaagikuse kasvust, Hiina rahvamajandusliku koguprodukti tõusust, Venezuela sotsialistlikust parteist ja Ameerika julma kuritegeliku kontingendi uutest tegemistest. Need loeti ette enne tööleminekut. Et oleks, mille üle päeval mõtiskleda.

Koosolekul teostati kohaloleku kon­troll ja siis jaotati tööülesanded kätte. Olime kogu perega indu täis. Tänu lapsele ei pidanud me õnneks matšeetedega heina rapsima. See oli ka kogu laagri raskeim töö. Nii füüsiliselt peopesas purunenud villide ja pidevalt küürus olemisest kangestunud selja tõttu kui emotsionaalselt, kuna teisel pool teed olevas aias täitsid sama ülesand e lehmad ja palju kiiremini kui inimesed. Pärast ühe Soome naise näpuõmblusi e i olnud heinatööle suurt tungi.

Alustuseks tõrjusime paar päeva umrohtu, tõmmates apelsinipuude all välja luuderohtu, mis vohas, justkui oleks seal viimased viis aastat töökäsi oodanud. Rohida saime veel magusaid bataate, musti ube ja veel mingit tundmatut põllukultuuri. Kõige rohkem rahuldust pakkus apelsinide korjamine. Ronid ja võimled kõrgel puu otsas, heites alla igasugu suuruses apelsine. Pärast korjad kotid täis, vaatad täis kotte ja rahulolu poeb hinge. Kes annab seeläbi panuse sotsialismi õitsenguks, kes päästab näljahädast Kuuba lapsed.

Hiljem kolhoositeemalisel külastusel selgub karm tõsiasi. Nimelt on meie põllud kolhoosireformi käigus antud rendile eraomanikele. Igaühel maksimum 13 hektarit. Riiklikult kehtestatud normid vajavad täitmist ja mis üle jääb, see kuulub juba eraomanikule. Ehk need vanamehed, kes meiega põllul kaasas olles päevade viisi kraavipervel päikese käes peesitasid, olidki need eraomanikud. No vägisi meenub, et Kuuba oli viimane Põhja-Ameerika riik, kus orjus kaotati. Ehk on need mehed oma vanematelt kuulnud, kuidas siis töö käis ja kuidas orje motiveeriti.

Igapäevane poliitõppus
Lisaks tööle pakutakse meile pärastlõunast alates rikkalikku poliitprogrammi. Koosolekubarakis kohtume Kuuba revolutsiooniveteranidega, kes räägivad oma erinevatest motivatsioonidest liikumisega ühinemisel. Kes liitus oma tõrjutud orvu staatuse tõttu, kes aga ei leidnud rikka pere igavleva võsuna muud rakendust. Ohvreid oli neil kõvasti rohkem kui meil korjatud apelsine.

Inimõiguste professor toob järgmine päev kuuldavale kaks hämmastavat teooriat. Ühe kohaselt on Kuubas sisuliselt mitmeparteisüsteem, kuna Fidel on samal ajal nii juht kui opositsioonijuht. Opositsioonijuhi roll seisneb omaenda ideede pidevas kahtluse alla seadmises. Teine teooria puudutab inimeste liikumisvabadust. Kuuba inimesed ei tahtvatki välismaal käia, sest neil on Kuubal niigi hea olla.

Tegelikkus on aga selline: isegi kui nad tahaks minna, ei saa nad seda teha, kuna riigil on nii vähe välisvaluutat, et nad ei saa neile inimestele raha vahetada.

Riigi valvas silm saadab kõikjal
Kuuba riik on loonud mitte iialgi uinuva lohe, kelle peadeks on ametiühingud, naisteorganisatsioon, üliõpilasorganisatsioonid. Kõik justkui vabatahtlikud, aga liikmemaks võetakse automaatselt riigi poolt palgast maha ja liikmeks on 98% kogu rahvastikust. Need kõik omavad teatud meelelahutust pakkuvat funktsiooni lisaks kontrollfunktsioonile.
Miski ei saa oma mõjuvõimult vastu CDRile ehk elamukvartalipõhisele revolutsiooni kaitse komiteele. Kogu rahvastik on haaratud naabrivalvepõhisesse üksteise järel nuhkimise süsteemi. Teatatakse, kui nähakse midagi kahtlast, olgu see siis igapäevast riiklikku ratsiooni ületav toidukogus, üllatavalt saabunud liigne rikkus, salaja aetav illegaalne majutus- või toitlustusäri, alkoholiprobleem, lastekasvatusmeetodite sobimatus või ideoloogilised lahkhelid. Ja nii üheskoos oma revolutsiooni geniaalselt kaitstakse. Lisaks käiakse iga paari kuu tagant koos sõjalistel õppustel, kus simuleeritakse Ameerika rünnakut või harjutatakse varjendisse evakueerumist.

Välismaalastega suhtlemine on Kuubal omaette teema. Meie laagri kolme sinist amortiseerunud Fiati bussi saatsid maanteel liikudes politsei tuttuued BMW mootorrattad. Ühe reisi tegime mootorratturite puudumisel vilkuritega kiirabiauto saatel. Ristmi kud olid suletud ja vastutulevad autod s unniti teepervel peatuma. Kohalikega kohtumisel jutusoonele sattudes oli tunda, et neid jälgitakse.
Laagri territooriumil toimis ööpäevaringne valve nii väravas kui iga baraki kõrval eraldi. Ükski kohalik ei pääsenud isegi laagri lähedale. Laagris töötavatel inimestel oli keelatud kohtuda oma lähedastega.

Erakätes olevaid vanu Ameerika autosid üritatakse riigi poolt tasuta Ladat vastu pakkudes rahva käest kätte saada. Kes räägib, et eesmärgiga välismaalastele maha müües riigile valuutat teenida, kes aga väidab, et nii üritatakse ohjeldada illegaalset erataksondust. Igatahes on vanu libataksosid vähe ja nende juhid tõeliselt kartlikud. Korra laagrisse sõites pidi osa meist mängima taksojuhi naist ja teised sugulasi, kelle nimed ja lood olid enne hoolikalt läbi seletatud. Vahelejäämise korral on liikluspolitseil õigus auto konfiskeerida või määrata tohutu trahv.

Kuubalased ei vaja Fideli sõnul internetti, neil ei ole vajadust meiliaadressi järele mujal kui intranetis, samuti ei ole tarvet mobiiltelefoniühendusel. Meili saatmine laagrist käis mehaanilisel meetodil. Kõigepealt tippisid kirja sisse, siis salvestati see disketile. ­Diskett läks järgmisel päeval autoga Havannasse ja vastuse saabudes kordus sama protsess vastupidises suunas.

Kuuba inimesed ja vara­kapitalistlik Havanna
Kuubalased on kirglikud, avalad ja helded. Võhivõõraga ollakse hoobilt nõus jagama oma tagasihoidlikus kööginurgas vardasse lükitud siga ja andmisrõõmust pannakse veel teele kaks õlut kaasa. Tahaks väga, et inimeste puhas loomus jääks alles vaatamata kapitalismi tulekuga kaasnevatele mõjudele.

Che kuju muutumine Miki-Hiire-sarnaseks kuvandiks T-särgil, ülipopulaarne militaarstiil, viisnurgad, Heming­way legendi kommertsialiseerumine neoontuledes vilkuva La Floridita baari kujul, kõik see annab tunnistust pöördumatust trendist – kõik rahaks ja soovitavalt konverteeritavaks. Need ülaltoodud kujundid on nii võimsad, et müüvad hetkel täiega kogu maailmas. Isegi meie väikeses Eesti loodetakse Kuuba viisnurga kaudu õllejoojate käest raha välja meelitada.

Viva Fidel, Viva Raoul, Viva la Revolucion, Patria o Muerte, Hasta la Victoria Siempre ja Viva el 26 on loosungitena minetanud oma esialgse tähenduse ja muutunud justkui globaalselt trendikaks tapeedirulliks, mida annab igasugu interjöörides ja helikeeltes ära kasutada.
Kas Kuuba muutub meie tarbimishulluse tõttu turismindusest elatuvaks sotsialismimuuseumiks või saab neile saatuslikuks värvilist traati ihkavate inimeste liigne innukus revolutsiooni konsolideerimisel ehk kapitalismini jõudmine? Fidel on endiselt dressides ja võimeline käsi liigutama. Riigivanker veereb edasi Rauli valvsa silma all. Ladina-Ameerika piirkonnas külvab Castro käest saadud sotsialismiseemneid ­Venezuela president Hugo Chavez. Kõige selle peale vaatab ülevalt kõikvõimas ja ettearvamatu USA, kellele Kuuba on alati mõjunud justkui täiskuu libahundile. Äraaimamatu olukord.

Ühes olen siiski kindel. Kuuba kõige tulihingelisemad sotsialistid olid ikkagi laagrisse tulnud Skandinaavia solidaarlased.

Tantsukasvatus

Haridus ja haridussüsteem on Kuuba au ja uhkus, Fideli ja laagri solidaarlas­te südameasi.
Lastesõimes ootavad meid uksel rivis ärevil kasvatajad koos laulva ja tantsiva kostümeeritud lastekambaga. K& otil de;ik alates üheaastastest on aktsi oonis. Juba kahe-kolmeselt osatakse salsat ja teatakse õiges kohas Viva Fidel skandeerida. Samas voolab kasvatajatest meeletult inimlikku rõõmu oma tööst ja soojust laste suhtes. kuuldes inglaste juttu nende kolmekuustest lastesõimekasvandikest, keda konveiermeetodil mähitakse ja söödetakse, saan hästi aru, miks Kuuba lastesõim tundub enamikule eurooplastest parim võimalik iseseisva elu algus.

Balletikoolis vallandub kahekümnest numbrist koosnev tantsugala, mille enamik tantse meenutavad meil Euroopas pigem striptiisitaride repertuaari kui balletti. Kohati on ikka väga piinlik, eriti kui kuueaastased tüdrukutirtsud prantsuskeelse Voulez-vous coucher avec moi saatel ohjeldamatus rütmis peput ja puusi pööritavad. Ju saavad parimatest tulevikus kuulsa Tropicana varietee esitantsijad. Igatahes bussiga tagasi sõites on õhus paljutähenduslik vaikus. Aiman nii mõnegi laagrikaaslase näost, et sisemise juurdluse teemaks on, kas neis baleriinides ikka leidus seda õiget sotsialismialget.

 

Santeria usk

Müstiline voodoo’d meenutav Aafrikast orjakaubandusega kaasa toodud Santeria usk on vaatamata kommunistide eituspingutustele elujõulisena säilinud. Jõulupäeval Havannas lahti olevat kirikut otsides sattusime juhuslikult selle transis kulgeva usuriituse keskele. Katoliku pühakud, värvikirevad satiinist riided, hullutavad trummirütmid ja täiest kõrist laulusõnu kisendavad santeriausulised panid pea pööritama. Meid kaasati silmapilk sigarisuitsulisse möllu. Klaasistunud pilguga Santeria papp keerles vett ja lillede kroonlehti täis ämbriga ringi. Uks tehti lahti ja vesi valati trepile. Head vaimud lasti tuppa. Sellele järgnes sea ohverdamise rituaal. Veel aurav seapea õnnistati sigarisuitsuga, toodi vaimude ette ja siis saabus õnnistus. Papp langes kustunult põrandale ja teised möllasid õnnelikuna kulminatsiooniks. Santeria usku oli ka orjadest pärinev Fidel Castro ema.