Sõltuvus ja sõltumatus millest?

Heie Treier arvab, et Kunstnike Liidu aastanäitus pole vähemalt igav.

EKL aastanäitus “Sõltuvussõltumatus”Tallinna Kunstihoones, kuni 3. novemb­rini.

Näitusel “Sõltuvussõltu­ma­tus” Kunsti­hoo­nes ekspo­nee­­­ri­takse Eesti Kunst­nike Liidu aastanäituse sildi all üle­kaa­lukalt Tartu ja Pärnu noorte kunstnike töid. Kui varem korraldati EKL aastanäitusi rõhutatult demokraatlike ettevõtmistena, siis nüüdne dünaamika näitab vastupidist suunda. Taandujateks on kunstnikud ise. Kas ehma­tas neid kuraator Jaan Toomiku nimi või möödunudaastane “Young British Arti” kogemus, igatahes otsustasid Toomik ja Paul Rodgers sõita piisava arvu tööde puudusel Tartusse ja Pärnusse näitust komplekteerima.

Esiteks toimub nendes linna­des juba mõnda aega täiesti oma kunstielu, millest Tallinna ulatub riismeid, teiseks julgustatakse nii­moodi paljusid pea tundmatuid tegijaid ja kolmandaks aitab Too­miku ja Rodgersi kaitse taolist kunsti pealinnas vähegi seeditavaks teha. Kuigi kuulda on juba nõutust, mistõttu Kunstihoonesse kutsutakse loengut pidama “margi­naalide” ekspert Mari Sobolev.

Mina jälle olen tundnud nõutust mõõdupuu “hea ja halb kunst” juures. See, mis minu jaoks on “halb”, osutub mingis situatsioonis ja kellegi silmis alati “heaks” ning vastupidi. Vanasti peeti “heaks kuns­tiks” maale, mis olid üliprofessionaalselt maalitud. Kui “hea” kriteeriumiks on paljalt tehnilised oskused, siis kahtlemata võib Kunstihoone näitust “halvaks” pidada (Priit Pajosi, Kadi Kängsepa, Maris Palgi jt maalid). Kuid nüüd kajab kõrvus maalijate kunagine etteheide ka Toomiku enda aadressil, et tema maalid olevat “kohutavalt halvad”. Ehk tõlkes “maalitehni­liselt kohu­tavalt halvad” ehk “mittevastavad reeglitele”. Aga mida nen­de “kunsti reeglitega” peale hakata väljaspool pedagoogilist või oksjoni diskursust? Lepiks kokku, et viljakam skaala on “huvitav – ebahuvitav”.

Pärnu Academia Grata “kääbused” on rahu­meelne ja “nähtamatu” rahvas, kes elavad oma, “suu­rest kunstimaailmast” sõltu­matut elu. Kogu näituse sisse­löögiks – kohal, kus tavaliselt ripub Jaan Elkeni maal – on nüüd Mila Balti hiigelmaal “Kää­buste isandad” (punasel vaibal Sorge ja klotsersõrmusega And­rus Joonas). Joonas tegi näituse avamisel ka n-ö pedagoogilise performance’i “On kunst, ei ole kunst” (justkui mingi irooniline regilaul). Ei kääbustest ega kääbuste isandatest peeta pealinnas suurt midagi, aga sel näitusel tõusevad n-ö viimased esi­mesteks, mis on ühe kultuuri tervise hu­vides ilmselt hea.

Üle hulga aja on ühtedeks naljakamateks töödeks Meeland Se­pa surmtõsised “Elumasinad” mees­­tele ja naistele, mille funktsioneerimist demonstreerisid ava­misel gratakad ise. Nutikate masinate konstrueeri­mise kunstile – hiljuti esines Kunsti­hoone galeriis sarnaste töödega ka Erki Kase­mets – pole meie kunsti­kriitikute hulgas veel tekkinud “eksperti”, kuid viibides aastaid tagasi Kiasmas elektroonilise kunsti ja robotite näituse konverentsil, veendusin, et see ON omaette (mehelik) teema, millel on maailmas palju fanaatikuid.

Eesti kunstnike masinaid ise­loo­mustab hetkel peamiselt “kondi­moo­toriga” töötamine.

Gratakad panevad mind jätkuvalt imestama oma julgusega teha end avalikkuse ees täiesti haavata­vaks, muuta see oma kaubamär­giks. Järjest uued poisid ja tüdru­kud koorivad end rahva ees paljaks ning teevad performance’eid, milles nad nagu vastsündinud õpivad tund­ma iseennast ja maailma. Vaa­tajad ei saa reeglina nende tegevus­kunstist aru, kuid ilmselt on efekt sama mis laulupidudel – ise laulda on elamus, mitte aga teiste elamust passiivselt pealt vaadata.

Näitusel tekkis pealetükkiv mõte kunstnike ja kunstimaailma sotsiaalsest kihistumisest, mis reeg­lina pole jututeema. Valitseb aru­saam mingi universaalse “kunsti” olemasolust. Justkui oleks üks­kõik, milline taust on kunstnikul või krii­tikul – kas elatakse turvalises pere­elus naise, laste, koera, kassi, auto ja individuaalelamuga või ollakse ilma sotsiaalsete garantiideta üksik­hing –, valitseb kujutlus, et kui juba hakatakse “kunsti” looma, ollakse võrdsed, igapäevaelu on “tsurr”, ja siis kunstis tehakse nähtavaks unelmad või “kontrollitud hullus”. Va­litseb kujutlus, et esimene kirjeldatud eraelu variant on “normaalne” ja kõik muu kõrvalekalle.

Sel juhul on Kunstihoone näitus valdavalt “kõrvalekalle”. Sest “sot­siaalsete garantiideta üksikhinged” ei saa tunda täpselt samamoodi na­gu turvalist elu elavad kunstnikud, nende kunstki ei saa olla sama. Äkki on sel juhul “hullus” tõeline, mitte mängitud, ja publikust on eba­õiglane käsitada seda pelgalt meelelahutusena?

Ja ilmselt saab näituse puhul kasutada ka vanamoodsat sõna “realism”. Tagasaalides olevad vi­deod pärinevad Tartu Kõrgema Kunstikooli õpilastelt, Raivo Kannik on filminud raagus loo­dust ja valuutavahetuspunkti (koo­mili­se taustalauluga) ning Ingrid Väär­si, Imre Heero on filminud surmahaige mehe (narkari?) elu. Mirja-Mari Smidt on tema ja Allan Tõnis­soo videos “Töö” tõe­li­selt hea “näit­leja”, fotogeeniline ning tundlik.

Tagasaali neli videot kahjuks “söövad” üksteist, kuna neil pole õieti ruumi esile tulla ja helid on maha keeratud. See on vahest ainus tõsine etteheide näitusele.

Kes tahavad näha “kindla peale” töid, siis huvitaval kombel sobivad Tartu ja Pärnu noorte konteksti ka Tiina Tammetalu mul­la-maalid, Andres Toltsi turistlikud postkaardi-piltide maalid (Tolts osaleb ka Eve Kiileri kuraatoriprojektis), Jaan Elkeni aasta­kümnete jook­sul üle ja üle maalitud “4. ok­toober” (alt kumab puna­ne loosung võitjale), Toomas Alt­nur­me see­kord­ne peegelsüm­meet­riline abst­rakt­ne maal.

Aga äkki peaks kogu artiklit alus­tama hoopis lihtsamast. Mis sunnib teid minema kunstinäitusele? a) Et saada näitusesaalis kinnitust oma heale maitsele ja senistele arusaamadele, b) et saada meelelahutust, c) et saada maailma kohta midagi uut teada, d) et elada välja oma viha energiat, e) et lasta end üllatada, f) et olla kohusetundlik, g) kuna ollakse kunstisõltuvu­ses, h)…