Priit Hõbemägi vaatas Kanada dokumentalisti Jon Hyatti verivärsket nutisõltuvuse-teemalist filmi „Screened Out“ ja leiab, et olukord enam hullemaks minna ei saa.

Kanada dokumentalisti Jon Hyatti perekonnas olid lood halvasti. Kolm väikest poissi kasvasid kodus, kus ema ja isa olid pidevalt nutitelefoni külge kleepunud, nii et neil polnud aega isegi omavahel korralikult suhelda. Lisaks andsid nad ka lastele meelsasti mingi ekraani kätte, et neist rahu saada. Oma pereprobleemi tunnetamine andis Hyattile tõuke hakata uurima nutisõltuvuse olemust, selle tekkimise tagamaid ja psühholoogilisi mehhanisme, mis panevad inimesi ekraaniga rohkem suhtlema kui oma kaaslastega.

Mingis mõttes on „Screened Out“ naiivne teos, sest räägib asjadest, mida me nagunii teame. Selline teatud sorti aus naiivsus, mida kohtab Kanada ja USA dokumentalistikas ja mille kohta on võimatu öelda, kas see on teeseldud või autentne. Aga tegelikult on see lihtsalt üks hingeminev lugu, mida autor püüab jutustada nii hästi, nagu oskab.


Avalehele
7 Kommentaari
Loe veel: