Tütarlapsest sirgub naine: Oksana Akinšina, keda Eesti publik mäletab ehk Lukas Moodyssoni Paldiskis filmitud draamast “Lilja 4-ever”, vapustava ja kättesaamatu Polza rollis. (interkino.ru) ---

"Moevennad/Stiljagi"
Režissöör Valeri Todorovski.
Osades Anton Šagin, Oksana Akinšina, Evgenia Brik, Maksim Matvejev jt.

PÖFFi lõpufilm, saadaval DVD-levis.


Me oleme kuulnud Nõukogude propagandamasina veidrat ütlust - "Täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa!". Bajaan oli siis lubatud, akordion mitte. Triibulised sokid ja, hoidku jumal, kitsad kirevad püksid olid samuti keelatud. Vene kinohitt "Stiljagi" on suurepärane lugu sellest ajast.

Stseen Filmist: On nõukogulik kultuuri- ja vaba aja park. Noored, peamiselt hallides-tumesinistes rõivastes, tantsivad puhkpilliorkestri saatel. Suurim vallatus on väljavalituga pargitiigil aerutades natuke vett pritsida. Kahtlemata klišee, kuid mis sest. Aga kusagil nurgataguses saalis mängib džäss. Üürgab fallosliku mõju (võib-olla ka kuju) ja võimuga saksofon. Taljesse õmmeldud laia seelikuosaga kleidid hüplevad tantsupõrandal. Ja lumivalged alukad. Kõikjal särtsub puhas seks, mida, nagu nõukogude aja lõpulgi üks tarmukas daam maailmale kuulutas, NSV Liidus ju poleks tohtinud olla ega olnud.

"Kakaja gadost" (milline jälkus), ütleb üks eesrindlik komnoorest komissar (naine) džässinoorte orgiat piiluaugust takseerides ja annab oma kaaslastele käsu haarata vöölt käärid ja ...

Jah, kodumaa kohustas ja andis säärastele löökrühmlastele väär- ja võõrnähtustega jõuliselt võitlemiseks õiguse. Värvilised lipsud ja tukad lõigatakse maha, püksid rebitakse, nailonsukad samuti. Üks karistajate hulgast, noormees Mels (nimi tuleneb kurikuulsa kvarteti Marks, Engels, Lenin, Stalin esitähtedest), ajab taga üht läänelikust värvilisest hullusest rikutud tütarlast. Ajab taga, kohtab pilku, armub ja, mis seal salata, liigub vabade stiilivendade poole üle. Seks ja värvid võidavad ka kõige kivistunuma režiimi. Lihtne, loogiline. Aga filmist ei tahaks pikemalt rääkida.

Aga stiljagi - stiilivennad, stiilitüübid jne - kes need olid? Iga tõsisem venekeelne popi ja rock'i ajalugu käsitlev raamat peab heaks tooniks alustada oma lugu peatükiga "Stiljagi". See oli esimene tõsisem subkultuur nõukogude tegelikkuses. Avalik värvikirev purse domineerivalt hallis olemises. Tuli see Ameerikast koos muu sõjaaja abiga. Koos lihakonservide, vanade Fordidega. Kolmkümmend aastat nõukaaja "mõnusid" nautinud noortele (no tegelikult väiksele osale neist) hakkas tunduma, et Ameerika ongi lahe. Ameerikalik on stiilne.

Nad kuulasid džässi, mis oli keelatud. Musa kopeeriti imepärasel moel käepäraste vahenditega röntgenifotode kilele. Et tihtipeale oli sellele kilele juba jäädvustatud mõne jäseme luu kujutis, sündis väljend - tants kontidel.

Tantsud olid tavaühiskonnale küll päris võikana paistnud tõmblevad, väänlevad ja vingerdavad aatomi ja Kanada stiil ning miskipärast kolmekordne Hamburgi stiil. Kõige olulisem lugu, lausa hümn, oli stiljaga'de jaoks siiski Glenn Milleri "Chattanooga Choo Choo" filmist "Päikeselise oru serenaad".

Kindlasti ei tohi unustada riideid. Need pidid olema stiilsed ja ameerikalikud, nagu toonased nõukogude noored kippusid arvama. Hallile ja tumesinisele pandi vastu värviline ja lõbus. Ka karmil nõukogude ajal (filmi tegevustik leiab aset 50ndatel. Pärast Stalini surma, kuid enne nn suurema sula algust; esimesed stiljaga'd tuvastati 40. aastate lõpus) leidus ikka kusagil keegi, kes teadis juhatada mõnda põranda alusesse rätsepatöökotta. Ikka oli mõni trenditeadlik meister, kes eluga riskides tegi värvilisest kardinariidest valmis kitsad püksid, pintsaku ja pika lipsu. Ikka leidus mõni kingsepp, kes hea raha eest valas kingadele alla mitu kihti kautšukki.

Just nii, kõrgetel platvormidel vetrudes, isetehtud pintsakuis, pükstes ja kleitides nõukogude trenditeadlik stiilirahvas ringi liikus. Päris autentset kraami said endale lubada vaid mõned üksikud "kuldse noorsoo" hulka kuuluvad ehk diplomaatide ja kõrgete ametnike lapsed. Muide, on osutatud, et "kuldse noorsoo" ja vabrikutöölistest stiilivennad ei saanud kõige paremini läbi. Klassivahe ju. Ent asjaolu, et just ministrite ja parteibosside laste kaudu sai hankida välismaist nodi, mille ligi üks ühiskorteris kasvanud kuli muidu kuidagi ei saanud, oli põhjus, miks lähemat suhet ikkagi hoiti. Todorovski filmis muide on neil suhted suisa suurepärased.

Stiljagi, nagu nõukogude press neid värvilisi veidrikke põlastavalt kutsus, oli väikesearvuline, kuid vähem või rohkem üleliiduline nähtus. Olid nad Moskvas ja Peterburis, Baltimaades ja Ukrainas ning ka Kaukaasia vabariikides. Kuid igal pool pisut omamoodi. Näiteks märgib omaaegne Moskva stiilivend Aleksei Kozlov, et Riia ja Tallinna stiilivennad, kel oli välismaailmale parem ligipääs, riietusid oma aatekaaslastest erinevalt. Kui Moskvas oli rõhk pintsakutel ja vägevatel tukkadel, siis siinmail kanti sageli lühikest, rõhutatud õlgadega jopet ning pikema nokaga sonimütsi.

Mida enam sisemaale, suurematest keskustest eemale, seda rohkem "kapis" stiilivennad tegutsesid. Sest nõukogude propaganda käsitles neid kui põhimõttevabasid lääne ees lömitajaid ja seega reetureid. Tüdrukuid-stiljaga'sid oli üldse vähe, sest värvilise seelikuga ringi jalutanuid kutsus ja pidas rahvas üldiselt lihtsalt litsideks. Kes see ikka sellist kuulsust tahaks.

Šaržimeistrid kujutasid stiilivendi kui värvilisi papagoisid. Või nagu pärdikuid või hernehirmutisi.

Stiilivendadel, rõhutamaks oma kiindumust ameerika ja üldse läänelikku kultuuri, olid läänepärased hüüdnimed - Feodorist sai Fred, Borissist Bob ja Melsist Mel. Üldse oli peen, kui rääkisid õhtu jooksul vaid kaks sõna inglise keeles, selle asemel et lobiseda labaselt venkut. Näiteks, nagu mäletavad kaasaegsed, keegi kuulus saksimängija-stiilimees rääkis Gorki tänaval jalutades vaid veidrat fraasi - no it is. Sellest piisas.

Moskva stiilivennad käisid promeneerimas Tverskaja tänaval (mis nõuka ajal oli siis Gorki tänav, mida stiilivennad omakorda kutsusid Broadwayks). Piiteris käidi end näitamas Nevski prospektil, Tallinnas tõenäoliselt Viru tänaval. Moskvas oli stiljaga'de lemmikkohaks Gorki tänava asunud kokteilibaar - Cocktail Hall (samuti ameerika abi korras nõukogude riigi pealinna tekkinud asutus). See oli kui keelatud paradiis, kuhu lihtinimene ligi ei saanud, vaid välismaalased ja kuulsad kohalikud.

Kõige veidram on see, et kuigi nõukogude ametivõimud stiilimehi vägagi mehiselt survestasid, elasid need selle üle. Ent kui 50ndate lõpus saabus suur sula, hääbus ka stiilivendade liikumine. Sest selgus, et Ameerika polnudki selline, nagu siinsed stiilsed tüübid ette kujutasid. Selliseid imelikke hilpe ei kantud, selliseid tantse, nagu siinpool raudset eesriiet üritati tantsida, läänes ei tuntud.

Üsna varsti, kui pärast traagilisi Tšehhi sündmusi hakati nõukaühiskonnas taas kruvisid koomale keerama, ilmusid tänavatele nõukogude hipid. Kaheksakümnendatel ilmusid välja punkarid. Nõukogude punkarid. Väljakutsuvad ja paljude jaoks imelikud. Täpselt nagu stiilivennad.

Noortekultuuri sisse juhatamas

Moemehed on eksisteerinud igal ajastul (viimase aja kirjandusest leidsin häid kirjeldusi näiteks 14. sajandi moenarrustest Barbara W. Tuchmani ajaloouurimusest "Kauge peegel"), spetsiifiline popkultuur kui noortele tüüpiline oma moe, muusika, tantsude, käitumise, soengute jm tunnustega tekib aga alles pärast II maailmasõda. Näha kõike seda nii väljakutsuva massiliikumisena (kuigi "Stiljagi" võrratu eneseiroonia ja paroodia on ilmsed) 1955. aastal kommunistlikus moraalis üles kasvavale nõukogude inimesele rajatud vaba aja veetmise näidispaigas - Moskva Gorki-nimelises kultuuripargis - tundub olema siiski kunstiline liialdus ja ajast etteruttamine. Ühiskond elas endiselt stalinistliku korra ja käitumisnormide hirmu all.

Mõned taustafaktid. Stalinit küll enam polnud, kuid tema isikukultus mõisteti hukka aasta pärast, 1956. Siis valmis ka hiljem kultusfilmi staatusse tõusnud muusikaline komöödia "Karnevaliöö", tolle aja kohta moodne, nooruslik, särtsakas, ilma suuremate stampideta film - uue, vabama ajastu märk. Aga alles 1957 toimunud Moskva VI rahvusvaheline noorsoo- ja üliõpilasfestival võimaldab nõukogude noortel vahetult tutvuda läänemaailma moodsate nähtustega, festivali mõju džässi, tvisti ja džaivi levikule on võimatu üle hinnata. Ja kui 1959 korraldati Moskvas ka USA abstraktse kunsti näitus, löödi lõpuks tugev mõra senisesse realistlikusse kunsti ideoloogiasse.

Mõned filmi süžeeliinid tulevad varasematest nõukogude filmidest tuttavad ette. Ma ei tea, kas on see režissööri teadlik võte ning tahe pidada dialoogi sama problemaatikat käsitlevate kuulsate minevikufilmidega, ent paralleelid on kahtlemata tähendusliku sisuga. "Moevendades" pannakse pidu diplomaadi korteris, filmis "Moskva pisaraid ei usu" akadeemiku omas; "Moevendades" tunnistab armastav abikaasa oma naise neegrist sohipoja enda omaks, sõja-eelses komöödias "Tsirkus" lapsendatakse hüljatud neegripoiss. Sõnum on üheselt loetav: ühiskonnas on sotsiaalsed hierarhiad, ning rassismi me ei tunnista. "Moevendade" finaalis pidutsevad aga rõõmsalt koos kõik noorte subkultuurid ja Moskva vaatab meile ekraanilt vastu kui vabameelne metropol.

Äkki see ongi nii.

Harry Liivrand