Sõnavabadusest
Kohus karistas internetis “juudid ahju” kirjutanud 22aastast Olev Hannulat, tunnistades sellega esimest korda need sõnad sotsiaalset vaenu õhutavateks.
Samal ajal ilmus Päevalehes kellegi Priit Kuuse tekst, mille peale kaebas Rahvaliidu Vene Ühendus mehe politseisse, kuna artikkel õhutas vihkamist. Härra Kuusk avaldas muuhulgas mõtte: “Ja mõtlen suitsetavat venelannat vaadates: no suitseta, tapa ennast ja oma lapsi — teid on ju nii palju!”
Siin pole mõtet hakata jahuma sõnavabadusest. Praegu enda kaitseks annetusi koguv (ja ka saav!) Olev Hannula, kes väidab, et “juut” ja “ahi” ühes lauses pole mingi üleskutse (kuigi muuhulgas on ta avalikus meediaruumis kasutanud väljendit “neegrid tuleks koos juutidega oma peeru sees ära põletada”), on lihtsalt väga rumal inimene. Internet on üks asi, suures lehes arvamusküljel laiutav artikkel aga hoopis midagi muud. Oli jäle Päevalehest Priit Kuuse teksti lugeda, mida toimetuse hilisem vabandamine lugejate ees olematuks ei muuda. Aga kõige jäledam oli ikkagi vaadata mõlemale sündmusele järgnenud netikommentaare, kus vana hea sallimatu, anonüümne, tige ja kirjaoskamatu eestlane elas täie rauaga välja viha nii kapo, kohtu, juutide kui venelaste vastu, kes tema sõna- ja arvamusvabadust piirata tahavad.
Teadmatusest ja harimatusest tulenev naiivne rassism ei ole kuidagi parem kui rafineeritud sallimatus. Seda idiootset lalinat lugedes võib aru saada, et ajalehed liiguvad lihtsalt oma lugejale lähemale ja minust kaugemale. Õnneks.
