Sonic Youthi hüpnoos ja ekstaas Ida-Soome päikese all
11.-13. juulil Joensuus toimunud Ilosaarirock tõi Soome bändi, kes on väärikalt rock'n'rolli trikoloori üleval hoidnud 22 aastat. New Yorgi eluaegsed teismelised, vankumatud feedbacki ja müra eksperdid, biitnike salaarmastajad ja avangard-poeedid tõestasid veelkord, et neil pole kavaski maha rahuneda, tagasi tõmbuda, loorberitele puhkama jääda. Kogu tänapäevase muusikatoodangu rohkuse juures on ja jääb Sonic Youth üheks maailma parimaks bändiks. Nad on säilitanud süütuse, mis on omane noorele ja vihasele bändile tema järeleandmatus trotsis. Sonic Youth - harmooniline kooslus, kes on vaatamata oma professionaalsusele kogu aeg jätnud sellise mulje, nagu oleks nad just väljunud prooviruumist toorestelt jam-sessioonidelt ja laval esimest korda.
Sonic Youth esines Soomes kolmandat korda. Lee Ranaldo jõudis lava taha kõige varem ja võttis backstage'i eraldava aia taga murul muretult istet. Jim O'Rourke, bändiga mõni aasta tagasi ühinenud noorim liige näis kõige rohkem viibivat kusagil mujal kui parajasti siin. Thurston Moore polnud loomulikult loobunud oma äärmuslikust mop-topsoengust ning tema pilk paistis juuste alt välja vaevalt.
Bändi oodati kesksuvise põletava päikese all palavalt. Mitmelt poolt hõigati "Sonic Youth, Sonic Youth, Sonic Youth, Sonic Youth!" Mitu korda ja siis veel rohkem. Thurston Moore jõudis lavale paremasse äärde esimesena, tõsine ja süvenenud. Ta võttis rahulikult kitarri ja vajutas trummipulgaga äkki intensiivselt keeltele. Kim Gordoni bass, monotoonne ja depressiivne, lõikas ja kaikus läbi õudusfilmiliku psühhedeelse atmosfääri, mida juba nüüd enamus bändi liikmeid kitarre raputades ja piinates esile kutsusid. “She is not alone,” kõlas Thurstoni kurblik hääl, ta tõstis mikrofoni üles, justkui tahtes seda üle lavaääre pillata. Lugu muutus üha enam šamanistlik-monotoonseks, haaras kaasa, tekitas pisut hirmutava tunde. Kui see läbi sai, oli publik juba lootusetult hüpnotiseeritud.
Sonic Youth mängis mitmeid viimase plaadi "Murray Street" lugusid, sooritades nende vahepeal ambientseid ja psühhedeelseid hingestatud jõunumbreid, et jõuda ka vanade lugudeni plaatidelt "Goo", "Dirty", "Washing Machine".
Kim Gordoni verdtarretav tämber omandas oma mõju haripunkti, kui kõlas "Plastic Sun". “Plastic girl with plastic gun, plastic smile under plastic sun,” laulis ta justkui kuskilt sügavast kõhukoopast, näidates piltlikult keskmist sõrme pakendis võltsbeibedele, ajuvabadele inimestele. Kim oligi kogu laivi jooksul rohkem fookuses, Thurston laulis vähemates lugudes, ründas helipilti rohkem instrumentaalsetes osades ja improvisatsioonilisemates õhulendudes. Thurstoni kitarril oli seekord saba, nöör, ja ta rakendas pillile sisemist pinget, vedades kitarri järgi mööda lavapõrandat, tõmmates selle võimendile, rõhudes sellele jalaga ja astudes sellele peale. Paljuski jäi ikkagi lõpuni selgusetuks, kust need helid peakõlaritesse jõuavad, mismoodi on see võimalik, kuidas nad seda teevad? Silmad kinni seistes eemaldus ühe kitarriambient “sümfoonia” ajal ümbritsev jutuvada ja helid neelasid sind enesesse, kõik see toimus enne, kui bänd esimest korda lavalt ära läks. Ja kui läks, plaksutati nad loomulikult tagasi.
Laivi lõpuosas kõlasid "Kool Thing" ja "100%". Viimase alguses mängis vaid trumm, kui kitarr sisse sõitis ja Thurston “but all I know is you got no money but that's got nothing to do with a good time” laulis, ronis mööda selga üles sipelgate armee. Enne "Kool Thingi" viskas Kim oma kitarri minema ja hakkas tantsima oma hullumeelset "Kool Thingi" video tantsu, mis rahval mõistused muidugi täiesti segi ajas. “Are you gonna liberate us girls from male white corporate oppression?….Do you have free radio, we don`t have free radio?,” küsis ta ja ilmselt ainsana ka teadis, mida sellega mõtles. Kui mõelda, et Kim on üle neljakümne ja paneb kuueteistaastased poisid rajult lava ees rokkima (ja seda ta teeb), on siin ilmselt midagi, mida nii mõnedki tulevased vanaemad arvesse võtta võiks.
Peaks ka veel lisama, et kohutavalt kurb oli siis, kui peale Sonic Youthi lavalt lahkumist Üllar Jörbergi meenutav ja mõttetult karglev konferansjee mikrofoni enda kätte haaras, sinna "Guano Apes!" röökis, gorillat imiteeris ja paar korda õhku hüppas. Edasise vältimiseks seadsime sammud kauni järve äärde, kust meil hommikul enne ujumaminekut SY'i saundtšekki kuulda õnnestunud oli. Samuti imeline ja kustumatu elamus.
